Adam Smithi põrgumasin

Kirjeldades Lääne praeguse ühiskonna põhilisi konstitueerivaid müüte, olen ikka püüdnud kaugemale lükata ühe kõige põhilisema masinavärgi - Smithi igiliikuri käsitlust. Põhjus selleks kõrvalepuiklemiseks on see, et erinevalt eelmistest müütidest ei ole tegemist pseudomasinaga. See igiliikur käib juba mitu tuhat aasta järjepanu ja pole märgata selle hoo peatumist. Tõsi, meie praegune klassikalise majandusteaduse vaatlusviisid selle masina toimimiseks ja õlitamiseks on lootusetult mehhanitsistlikud. Igiliikureid klassikalises mõttes ei ole olemas, küll on olemas süsteemid, mis oskavad välisest keskkonnast imada enesesse energiat ning ennast uuendades ikka ja jälle käima jääda. Üheks suurimaks igiliikuriks (meie ajaskaalas, mitte igavikuliselt) on selles mõttes Maa ise, mis oma sisemise energia kaudu liigutab mandreid oma kukil, reguleerib kliimat vulkaaniliste plahvatuste kaudu õhkupaisatava CO2 kaudu (mis jälle veega atmosfäärist minema uhtes tasahilju väheneb). Inimene on aga saanud selleks, kes ta on, tänu Smithi igiliikurile.Iseküsimus, kui hästi me selle pigem organismilaadse süsteemi talitlust tunneme ja oskame oma kasuks reguleerida.
Nii nagu inimese vereringegi, avastati majanduse põhilised liikumapanevad jõud tõtt öelda ülekohtuselt hiljuti. Enne Adam Smithi raamatut "Rahvaste rikkusest" (tõeline pealkiri on nii pikk, et selleks soovitan minna raamatukokku ja nüüdseks eestindatud teos koju tassida ja läbi närida) tammus majandusteadus üsna mütoloogilises soos, umbes nagu Ptolemaioslik astronoomia enne Kopernikust. Raamat ilmus 1776 ning erinevalt muudest selle ajastu kirjatöödest ei ole vananenud. Smithi paradigma on asendatav vaid üldisema, paindlikuma ning laiema vaateviisiga nii, nagu mehhaanikat asendab relatiivsusteooria: erijuhul, tasakaalulise sootsiumi kirjeldusel peame jõudma alati tagasi tema "nähtamatu käe" põhiliste tulemiteni.
Algas asi õieti sellest, et inimestel arenes oskus suhelda ja kogukonnas - hõimus keegi kusagil esimesena teostas põhilise majandusteaduste atomaarakti: vahetas midagi millegi vastu. Näiteks kivikirve suure lihatüki vastu. Selle vahetustoimingu mõlemapoolne kasu oli silmanähtav. See, kes kivikirveid tahus, omandas paljude kivikirveste tegemise läbi suuremad oskused paremate kivikirveste tegemiseks. Lihatootja, jahimees sai keskenduda vaid mammutite tagaajamisele ja see õnnestus tal suurenenud ajaressursi tõttu oluliselt paremini. Nii algas ja tekkis tööjaotus ja vahetustoimingu universaalse kasulikkust teades tekkisid kivikirve tootja ja lihatootja vahele kaupmeeste kiht, kes toimingut veelgi hõlbustasid. Samas tekkis ilmselt ka esimesena teatud kauba näol raha mõiste. Esialgu võis rahana käsitleda mingeid selliseid kaupu, mida enam-vähem igal pool vaja läks, mis ei riknenud, mis ei kaalunud liiga palju, mida oli lihtne kaasa võtta. Ütleme sool. Päris omapärased olid rahasüsteemid kusagil Polüneesias, kus raha kaasa võtta ei olnud vaja, pangaks oli kohalik rändrahnude kogum. Kellele mingi rahn kuulus, seda teadsid kõik ja pangasüsteemi eelisena ei pidanud midagi muud kaasa tassima peale info selle kohta, mis kellelegi kuulus. Vahetustoimingud kiirenesid ja universaliseerusid raha läbi märgatavalt. Esimesed mündid, valuutad, rahasüsteemide leiutamine õlitas märgatavalt algset ürgmasinavärki, tegi selle toimimise tõhusamaks. Kaubavahetuse, tööjaotuse ja raha tekkimise läbi pani inimene aluse oma mugavustele. Ilma eriti midagi tegemata ja pingutamata on mul käeulatuses üüratu keerukusega arvuti, LCD displei, riided, õlu, televiisorist tulev meelelahutus, raamatud, tuhanded, kui mitte miljonid tarbimisühikud kellegi teise poolt leiutatud, serialiseeritud kaupa. Ise annan ma vastu õieti ülivähe - korraldan ühte arvutivõrku mõnesaja arvutiga. Ometi see kõik toimib, minu vähene panus on täiesti piisav, et lubada mugavusi, mida ennevanasti vaid kõrgeimad ülikud enesele said lubada. Nimetatud imemasina toimimist on peale Smithi tuhandeid ja miljoneid kordi leierdatud nii ja teistmoodi. Üle ja ümber sellest tõdemusest ei saa. Kuidas ka ei tahaks viskuda abistama miljoneid vaeseid üle terve maakera või võidelda ühe või teise pahega, parim, mida ma väga ratsionaalselt mõeldes võin teha, on ometi see, et ma teen mingit ülimalt spetsialiseeritud toimingut väga hästi. Kiirabi osutavad need, kes vaid seda on õppinud, pättidega võidelgu need, kes selleks koolitatud. Selle masinavärgi võõrandunud loomuse vastu, selle hammasrataste vastu on oma päid puruks tagunud kaugelt targemad, kui mina olen. Ka mina olen tagunud ja omapärase kohastumusreaktsioonina on selle koha peale, kus peaks esinema empaatia, tundlikkus ja muud head omandused, on kasvanud armistunud luu, tugev ja mitte enam nii lihtsalt mõranev. Niisiis, loendumatute vasakpoolsete ja utopistide ühistegevusest hoolimata masinavärk käib just nii ja mitte teisiti. See võib toimuda küll demokraatia või türannia tingimustes, ühiskonnasüsteemis, mida nimetatakse feodalismiks, aga võib-olla ka teokraatias, kuid see käib ja peab käima, ilma selleta ei oleks meil mingit tsivilisatsiooni.
Mitte juhuslikult ma ei ole veel sisse toonud nimetust kapitalism. Smithi majanduslikud mehhanismid ei ole kapitalismile ainuomased. Veel vähem on vaba kaubavahetus seotud demokraatia õitsenguga. Pigem võivad demokraatia anarhilised etapid tuua kõigile kõvasti kahju, vaid siis, kui ohjad tagatoaliste kokkulepitud tingimustel jälle pingule on tõmmatud, saab igiliikur edasi podiseda.
Järelikult peame leppima paratamatusega ja selle igiliikuri tekitatud dzungli sisemist toimimist tähelepanelikumalt uurima. Esimene asi, mida vasakpoolset maailmavaadet eviv inimene peaks läbi lugema, on Smithi "Rahvaste rikkusest".
Seejärel võib-olla peaks ta edasi uurima majandusteooriate arenguid viimase kahesaja viiekümne aasta jooksul ning meie tänapäeva kuldvasika religiooni paradigma nõrgad kohad selgeks tegema. Näiteks selle, et kuigi ülitähtis, ei ole meie majandusteoreetikutel Smithist alates peaaegu mitte üldse aega selleks, et selgitada, kelle käes ühel või teisel ühiskonna etapil on raha. Niisiis, kelle käes see praegu on?
Ka Smithil, hoolimata oma tutvustest väljapaistvate pankuritega, ei jätknud aega selle küsimusega lähemalt tegelda. Tema huviks oli asju kirjeldada nii neutraalselt, et jääks mulje - raha on kaup, lihtsalt üks kaup, mida toodavad pankurid ja alluvad sama hästi nähtamatu käe saladuslikule mõjule kui iga teinegi. Meenutan muuseas nähtamatu käe põhilist teesi:
Nõudmise ja pakkumise tasakaalustajaks on kauba hind. Kõrge hind toodab konkurente, kes alandavad kauba hinda, madal hind vähendab huvi ja tootmist, see vähendab pakkumist ja see suurendab hinda….
Mis on raha hind? Palju maksab 1 dollar?? Sellise totrusega zhongleerimine on tänini majandusteadlaste leivanumber, rääkida süsteemist, mille põhiline toimeaine, pärm, rahasüsteem, on käsitletud sellise silmnähtava pealiskaudsusega, et paratamatult ajab otsima mõnda peidetud mängurit selle imeautomaadi sisemusest. Konkureerivad pangadki on üsna suur mõttetus, matemaatiliselt saab panganduse jaoks ainukene stabiilne seis olla üksteisega kokkuleppinud kett panku, mida ilmselt kontrollib väike grupp finantsoligarhe. Vaid multipolaarse maailma terava eraldatuse tingimustes võivad olla tegevad mitu sõltumatut pangasüsteemi. Tänapäeva mõistes on maailm rahalises mõttes väga ühtne võrgustik, olgu valuutasid esialgu veel mitu.
Järelikult võiks mõtlemisainet pakkuda küsimus rahanduse ümberkorraldamisest nii, et sellest võidaksid enamus, rahvad ja riigid. Parim viis seda teha on nii, et rahandust kontrollib maksumaksja oma aparaadi, riigi abil. Riigi eraldamine sellisest põhilisest majanduslikust toimingust on võimu eraldamine riigist, pärast sellist toimingut ei ole riik enam oma riigis peremees, peremees on see, kes kontrollib selles riigis raha.
Raha praegune ülivõim ei ole siiski olnud nii absoluutne igasugusel ajal. Feodaalil või despoodil oli alati võimalus olukord oma kontrolli alla võtta. Targemate valitsejate ajal kontrolliti rahasüsteemi ise, rumalamad ei osanud nii teha ja viisid oma riigi võlgadesse ja sõltuvusse. Ometi võis kuningas või despoot viimases hädas teha seda, mida ikka tehakse - võtta see raha ära, mitte maksta võlga, korraldada sõda või muu segadus ja mitmel muul viisil segada raha ülivõimu kehtestamist. Sellest siis rahavõimu apologeetide ilmne ja püsiv viha igasuguste isevalitsejate suhtes. Rahvas, demokraatia virtuaalmasina abiga on manipuleeritav ja kontrolli all hoitav järk kergemini, kui mistahes isepäine despoot. Võimalik, et demokraatia kohendamisega saaks seda puudust vähendada, praegune praktika vaid kinnitab selle teesi kõikumatust.
Hoolimata Smithi igiliikuri põhihoova, rahasüsteemi võrdlemisi mädasest ja segasest seisust on spekulatiivse kapitalismi organismi vereringe ja üldine tervis veel piisavalt head.
Intresse makstakse meelsasti, kui teatakse, et päris ilma rahasüsteemi toimimiseta tekkiv anarhia on järk hullem praegusest orjusest. Kui inimestele on kindlustatud elementaarne toit ja natuke tsirkust, ei tõsta ta mässu. Järelikult ülesanne rahasüsteemi ümberkorraldusest võib jääda juba järgmise tsivilisatsiooni organiseerida, järgmise kultuuri korraldada.
Smithi kirjelduses ei ole kahjuks tänapäev suutnud juurde tuua peale korraliku, adekvaatse rahasüsteemi kirjelduse ka muude väliste mõjurite toimimist.
Sotsioloogilisest vaatevinklist on ühiskondlikus suhtlemises eraldatavad kolm põhilist suhtlusvormi (Sorokin): vägivaldne, perekondlik-kogukondlik ja lepinguline.
Viimase suhtlusvormi all toimub enamus toiminguid tänapäeva majanduselust ja see on Smithi igiliikuri toimeala, seega lepinguline suhtevorm on praegu selgelt dominantne. Lepinguid sõlmime me iga päev, kasvõi jäätisemüüjaga tehingut tehes, turul hapukurke ostes, aga keerukamal juhul, näiteks Microsofti Word-i installeerides. Viimasega tehingu tegemise leping on juba nii pikk, et seda keegi ei viitsi läbi lugedagi ja seetõttu arvatavasti võiks Bill oma lepingu viimasesse poolde sisse panna klausli vabatahtliku eutanaasia korraldamisest, kui Word kasutuselt loobutakse - Wordi installeritakse edasi sellest sõltumatult.
Lepinguliste suhete nõrkus seisneb nende keerukuses - kõikide keerdkäikude ettenägemiseks on vaja pikendada lepingu tekste ja muuta nad juriidiliseks padrikuks, mis ometi pigem avab, kui sulgeb tee avantürismile. Tegelikult ei toimi lepinguline suhtlus mitte kuidagi ilma inimest ürginstinktide, ntx karjainstinkt rakendumiseta. Elementaarse usalduseta ei saaks toimuda ükski tehing. Pingviinide ühiskonnas, kuis kõik kogu aeg üksteise tagant varastavad, lepinguline suhtevorm ei toimi ja peab hakkama abi otsima jälle vanast vägivallast. Õgides perekondliku-kogukondliku suhtlusvormi küljest järjest suuremaid tükikesi atomiseerub ühiskond indiviidideks, kes enam üksteist ei usalda. Võimupiruka usurpeerimisel teokraatide kihilt, aga ka aristokraatide kihilt võtab rahavõim või siis marksistlikult väljendudes kodanlik võim ära oma ühiskonna toimimise mitmed alustoed. Smithi masinavärgi toimimiseks on vajalik piisav kogus veel säilinud perekondlikku suhtevormi, kogukondlikku usaldus-armastuse suhet, aga ka vägivaldset despotismi blatnoide vaigistamiseks.
Seega lepingulisuse taga hakkab üha enam pead tõstma lihtne vägivald, kui veel toimiv meetod blatnoide ja pööbli korralekutsumiseks. Ees sajatuhandeleheküljeline kogu seadusi, mida keegi ei tunne ega ei loe (musternäidiseks praegu vastuvõetud Europõhiseadus, keda ükski riigikogulane, kes selle seaduse vastu võtsid, ei ole läbi lugenudki), taga argine vägivald, pettus, ahnus ja sahkerdamine. Nii see maailm põhja läeb. Vägivallasuhte laiutus jälle ahendab "laissez faire" tegevusvälja. Vägivallasuhte võimutsemis lõppfaasis toimub mingi järsk pööre, kust algab jälle perekondlik-kogukondliku suhtevormi dominantseisundi ajajärk.
Tundub, et selles skeemis ei ole võimalik ühelgi suhteosal saavutada ülidominantset seisu ja kui see ka saavutatakse, tähistab see revolutsiooni küpsemist, kus kogu protsess ja võnklemine algab jällegi.
Smithi skeemis pole arvestatud veel üht olulist asja - inimene lihtsalt vajab lähedussuhteid. Ta vajab neid sedavõrd, et orjastab enese hetkegi kõhklemata mistahes ismi, maailmaehituse võimusse, et seda kaotatud vendlust leida.
Kõige olulisemad leiutised ei ole tehtud mitte seetõttu, et ees ootab suur rahaline ergutus. Otse vastupidi. Enamik inimkonda kõige põhilisemalt edasiviivaid leiutisi ja avastusi teevad fanaatiliselt oma erialale pühendunud inimesed, kellele raha ei ole peaaegu mingi motivaator. Nende peamine mure on vaid piisav toit, et nälga ei sureks, muu innustus tuleb mujalt, mitte rahalis-kaubalistest suhetest. Vaid keskmine ja sellest allpool olev inimeste kiht motiveerib ennast parimini tasu abil ja nemad juba kosmoserakette ei leiuta.
Perekondlik-kogukondliku suhte pärmilt on pärit kogu kultuur, religioon ja eetika.
Selle suhte eiramine või lõhkumine lagundab ka lepingulise suhte toimimise, pendli jõudmisega vägivallasuhte dominantsesse faasi algab lagumine ja jõutakse tagasi algvormi, kus lepingulist, kapitalistlikku, rahasuhtluslikku vormi on vähe, domineerib perekondlik-kogukondlik suhtlustüüp.
Inimese psühholoogia teine eripära, peale vajamineva lähisuhete võrgustiku, on tema vaimu ja mõistuse korrashoid töö ja tegevuse mitmekesisuse kaudu. Ülispetsialiseeritud tööjaotussuhted seda ei soosi. Kuitahes pingutust nõudvad ka ei ole arvutiprogrammeerija toimingud C++ direktiivide vorpimisel, lõpuks, teatud professionaalsuse saavutamisel on see vaid rutiin. Kõik need kõrged omadused, mida meie civiidelt eeldatakse, ei varja seda alasti fakti, et meie enamik elu on äärmuseni rutiinne, nüri, serialiseeritud tegevus. Sageli mõeldakse eufemistlikumalt ennast selles ülispetsialiseeritud ametis targemaks, kui tegelikult ollakse. Sünteetiline tegevus on võimalik alles laialdaste teadmiste omamisel. Seda aga meie eduharidus enam ei soosi. Vana, klassikalise aadlihariduse mudel, kus peeti loomulikuks omandada kogu kultuurikiht, ladina-kreeka keel, muusika- ja religiooniõpetus jpm… on asendunud väga spetsialiseeritud õpetusega selle lõppfaasis ja ääretult lihtsustatud õppega muudes faasides. Tänapäeva klassikalise gümnaasiumi taseme saab kätte, läbides 3-4 kõrghariduse tsüklit selle bakalaureusetasemes. Edu ehk kutsehariduse pidevad reformid ei varja seda alasti fakti, et praeguse Inglise ühiskonna esileediks peetu, Victoria Beckham näiteks pole elu jooksul läbi lugenud ühtegi raamatut. Isegi, kui ollakse raamatulugeja, on literatuuriks teisejärguline spämm, mida mõnikord kaunistatakse mõningase intellektuaalse mullipuhumisega parajasti moodsatel filosoofilistel teemadel. Ühel hetkel saab see meie tehnoloogia edasiarendamisel komistuskiviks ning uuenduslikkus peatub.
Ülispetsialiseeritud ühiskonna haavatavus on spetsialiseerumise teine varjukülg. Varude puudumine nii intellektuaalses kui materiaalses teeb kõik kriisid väga teravateks. Intellektuaalne varu on just see liiasus teadmistel, mida vana, klassikalist haridust omandanud alati aitas elu kõikides kriisides. See tähendab ka eetilist, moraalset kindlust, üldistusvõimet, võimet kannatada, võimet säilitada inimlikkus.
Materiaalne varu ei vaja selgitamist. Vana, läinud sajandi tootmist iseloomustas veel liiasus mitmes mõttes. Tehaste laoplatsid olid täis kõikvõimalikke koostisosi, inimeste kuurialused täis kraami, mida ikka võis vaja minna. Ladude haihtumisega oleme sattunud olukorda, kus muruniiduki ühte polti ootad Ameerikast kaks nädalat. Selle teene tegi meile suur optimiseerimisteoreetik Goldratt. Optimaalse logistika toimimisel selline mudel toimib. Aga mis juhtub siis, kui algab kriis? Force Majeureks ristitud kriis on ühiskonna arengu paratamatu etapp, järelikult kriiside tekke ignoreerimine on kuritegelik jaanalinnupoliitika.
Spetsialiseerumise kolmas külg on efektiivse tootmise tööjõuvajaduse järsk vähenemine. Teatud arv tippspetsialistide järele võib tekkida isegi puudujääk, kuna populatsiooni IQ jaotus ei sisaldu piisaval hulgal inimesi, kes oskaksid ehk tipptehnoloogiat programmeerida-juhtida. Seevastu madalatasemelise töö hulk ka väheneb ning ühekorraga on muidu terve inimpopulatsiooni ees probleem - inimestele ei ole pakkuda mitte mingisugust rakendust. Loomulikuks reaktsiooniks sellise ebaloomuliku arengu järel saab olla tõesti tagasipöördumine teatud vanemate arhetüüpide järele, naturaalalmajanduse juurde - tehnoloogilist stratosfääri jäävad hooldavad väikearvuline tippspetsialistide klass koos eliidiga, kusagil provintsiavarustes aga vegeteerivad naturaalmajapidamisega tegelevad barbarid.
Milline ka ei saa olema ühiskonna areng tulevikus, kaupade tootmise ja vahetamisega jääme tegelema niikuinii. Kuid mängureeglid selle turu jaoks on meie kehtestada. Õiglaste, inimesi õnnelikuks tegevate uuendatud mängureeglite tegemine paistabki olevat lähiaegade ülesanne. Smithi igiliikur tõesti käib ja jääbki käima, seni, kui planeedil kõnnib ringi inimene. Küsimus on selles, et panna see käima nii, et see toimuks meie hüveks, mitte meie orjastamiseks, et see soosiks meie arengut, mitte ei degenereeriks meid mutrikeste tasemele kafkalikus imperiaalses süsteemis.