Tappa laulurästast

Kusagil Maycombi linnas ( tegelikult Monroeville ), kusagil Lõuna Alabamas, umbes aastal 1935 avaneb meile 9 aastase tüdrukutirtsu silmade läbi kohtudraama.
Süüdi mõistetakse üks neeger väidetava vägistuse eest.
Laste mängumaailma tungib suurte inimeste oma. Väikesed liivakastimängud asenduvad suuremate ja rumalamatega.
Neeger muidugi mõistetakse süüdi. Vanglast põgenemise katsel ta tapetakse.
Neetud neegrisõbrast advokaadile üritab kätte maksta Bob Ewell, "vägistatu" alkohoolikust papa ja mõrvata advokaadi kahte last. See ei õnnestu, tüdruku elu päästab laste fantaasiat oma erakliku ja salapärase eluviisi tõttu kütkestanud naaber.
Selle loo tausta ilmestavad väikelinna inimesed oma väikeste lugudega, eelarvmuste ja hoiakutega, hea ja halvaga.
See on Ameerika Lõuna, kus tuhandetes sarnastes väikelinnades juhtuvad just sellised lood.
Tüdruk kasvab suureks, kirjutab juhtunust raamatu ja saab maailmakuulsaks.
Edu kuidagi hirmutab teda ja ta ei avalda enam midagi, keeldub intervjuudest ning kõnedest.
Tüdruku mängukaaslane Dill kirjutab ka raamatuid ja saab ehk kuulsamakski, kui tema. Truman Capote ja Harper Lee ühistegevusest sündis Capote romaan "Külmavereliselt".
Capote oli erinevalt Harper Leest ekstsentrik, kohati küünik, uskumatult andekas enesimetleja.
"Aga ma ei ole veel pühak. Ma olen alkohoolik. Ma olen narkomaan. Ma olen homoseksualist. Ma olen geenius."
Ka tema kirjutatut ei ole väga palju. Võib-olla on see hea.
Inimesel on tavaliselt ainult üks, vahel ka mitu lugu oma elust rääkida. Ükskõik, mida ta arvab oma lugude kohta, need on ikkagi tema enese elust. Mõni oskab seda lugu, mida ta räägib, peita mitme loo taha. Näiteks Kundera. Ka tema romaane on tegelikult üks-kaks. "Olemise talumatu kergus" sisaldab juba kõike järgnevatki. Edasi jääb üle vaid vaikida või ennast korrata (Lugesin Kundera "Teadmatust" hiljuti ja leidsin vaid kordamist.).
Laulurästa lugu on tulnud üle elada kõigil, kellel on au saada täiskasvanuks.
Ükskord kohtad oma elus korraga ülekohut, muutmatust, fataalset. Kohtad seda oma tuttavate inimeste keskel, mitte kusagil kaugel. Rumaluse nutumüür ei olegi meist mitte kaugel, ta on siinsamas, meie ümber, meie keskel.
Nutumüürita ei saa sündida täiskasvanut inimest, kuid see, mida see müüri vastu põrkumine teeb inimesest, ei ole ennustatav. Mõne ta põrmustab, mõne ülendab.
Capote kirjutas oma "Külmavereliselt" paljuski seetõttu, et nägi mõrvaris iseenese peegeldust, purunenud lapsepõlve ? Muuseas vahest ta oligi geenius, aga tema algatatud ei olnud uus dokumentaalromaan, vaid patoloogilise kujutuse viimine oma loogilise lõpuni. Edasi ei ole enam kuhugi minna.
Golding kirjutas oma ideaalide purunemisest allegoorilise "Kärbeste jumala".
Tõsi, ta ise oma pessimismi pigem eitas.
Harper Lee ainuromaaniks jäi "Tappa Laulurästast". Rohkem ei ole temalt ilmunud ühtegi raamatut. Ometi ta arvatavasti kirjutab tänaseni edasi, sest teisiti ta ei oska. Nendes väikestes ameerika väikelinnades kohtab ikka veel oma elusaatust omavaid inimesi, väikesi kogukondi, kus igaüks tunneb igaüht ja igaühel on jutustada endast või teistest mõni lugu. New Yorgis seda vist enam ei juhtuks. Suurlinnades kasvanu kirjutatu on tavaliselt vaid kogum fragmente.
Mis selle väikelinna draama nii igihaljaks teeb? Igapäevaelu kordab nüri järjekindlusega neidsamu malle iga päev. Neegreid meil siin nii palju pole, aga venelasi seevastu on rohkem kui küllaldaselt. Juute on vähem, aga neid on ka. Islamiste veel liiga palju pole. Kuid kõike on päris küllaldaselt, et võtta äärmuslikke ja lolle positsioone.
Kusagil käib alati sõda ja igaüks võtab oma kohuseks seisukoht võtta.
Soovida rahu, näha või vähemalt unistada rahumeelsetest lahendustest, nõuda õiglust on juba ette põrunud üritus nii 1935 kui 2006, nii Maycomb-is kui kusagil Tartus, Tandilis või Beirutis.
Seda põrumist teades saab täielikku ruineerumist vältida vaid omades sellist tarka papat, nagu seda oli advokaat Atticus. Ta teadis, et põrub, ta teadis, et neeger mõistetakse süüdi. Kuid ta teadis või vähemalt lootis ka seda, et midagi muutub. Nagu males Nimzovitsch soovitab rõõmu tunda väikestest etturikäikudest a2-a3, tuleb näha ja tunda maailmas toimunud väikseid, aga ometi tähenduslikke nihkeid. Inimeste sotsiokultuurilises ruumis jätkavad oma tegutsemist nii Ewellid kui Atticused. Vahel rumaluse müürid nihkuvad, mõranevad ja teisenevad. Vahel tekitatakse uusi. Lõputu saatusemale etturitena peame mõistma maleseisu sellisena, nagu ta meile antud on. Blokeerida, mida annab blokeerida, lüüa, kui on antud lüüa ja kui veab, lipustuda. Näiteks nii ,et kirjutad bestselleri, mida iga ameerika kooliõpilane peab teadma, nagu meie peaksime teadma "Kevadet".