Muusika kolmes noodis

Mul kummitab kusagil 2003-st aastast peas üks muusikaline fraas, üks valge ja kaks musta klahvi.a, gis ja cis.
Need on Rahmaninovi kuulsa Prelüüdi 2 avatakti, sama salapärased ja deemonlikud, kui Taanieli raamatu Mene mene tekel upharsin.
Kirjutatud 1892, geeniuse noorusajal, 19. aastasena, on need noodid osutunud prohvetlikeks.
20. sajandi maailma vallutanud mäss ja meelehaigus, igatsus, tragöödia, valu ja vaikus on siin väljendunud parimal võimalikul moel.
Selle järsuks kontrastiks on Bachi "Ave Maria" saatemuusika, valgete klahvide muusika, sõnum tulevalast, millele vist ei ole veel minugi eluajal antud võimalus realiseeruda.Nende tonaalsuste, C ja Cis järsk dissonants on meie ajastu nägu, koletislik, ometi lootust andev.

Kolm nooti, kolm plahvatust, mille olemuslik tõde on tänini talumatu. Iga aasta septembris võimendub see muusika peas, nende akordide eest ei ole võimalik põgeneda..
Prelüüd on alanud, kooda aga veel kaugel kaugel.
Andke andeks neile, kes seda hullukannelt näiliselt teadjameestena tinistavad, jumal pole neile andnud mõistust. Nende saatuseks on kunagi süüfilisest vaevatuna ajuhaigusse kooleda..
Andke andeks neile, kes seda kannelt kuulavad, sõgedusele kaasa laulavad ja midagi ei tee selle peatamiseks. Neile ei ole antud mõistust taibata.
Head kõrva ei ole jumal igaühele andnud. Kahjuks lauldakse aga meelsamini kaasa valedele nootidele, tõde ei taha keegi kuulda.
Kuulda tahetakse roosat, sillerdavat ja petlikku. Isegi kui kuulatakselõpuni, peetakse teksti vaid atraktiivseks, veidraks meelehaiguseks,mitte sõnumiks seinal, mis kuulutab teiste aegade tulekut.

PS!Palve neile, kellel Prelüüd mingil elektroonilisel kujul olemas on - saatke või linkige sinna, kus on.
Leidsin vaid ühe lehe avanootidega ja sellegi pildi on reklaamikärblased ära solkinud.Eesti raamatukogudes Rahmaninovi noote ei paistnud esimesel kammimisel leiduvat, kolklus ruulib siin ikka täiega.