Ma samba püstitin

Ma samba püstitin
mis pole tehtud käega ....

See Aleksander Sergejevitsch Pushkini luuletusest võetud fraas on saanud iga eestlase kinnismõtteks. Ka Andrusele. Rõõmustagem ja hõisakem siis üheskoos, kallid hõimuvelled - sedapuhku hakatakse pronkspuusliku ausammast ehitamaÕPETAJATELE. Sellise väärtmõtte esitles Andrus esialgu siis veel selle pushkinlikus, mittemateriaalises vormis uue koolimaja avamisel ning miks ka mitte!Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb SAMMAS tunnistada ja selle kõige juures riigieelarve hõbe ja kuldvara jääb ilusti alles, ei jagata missioonitundeliste vahele asjatult laiali, tüli tekitama ja kadedust kiskuma.Sellise väärtustuse peale ei ole vist küll enam kuidagi paslik palka juurde küsida, eks?Kui kõht on hele, muremõtted peas, lapsed lollid, siis armas vana pedagoog,võta tee ette Ansipi samba poole, tõenäoliselt meie suurvormide skulptor Kangro kaunilt kujundatud õpetaja Lauri hiidskulptuuri poole, kes näiteks Palamusel mõne kõrge künka peal tulevastele viioldajatele viiulit õpetab (miks ei võiks selline monumentaaltaies olla Palamusel?).Mõtiskle hardalt oma väärtuse üle eesti ühiskonnas nüüd ja praegu ja ka saja aasta pärast tulevalas ning kui sa juhtud olema noorem kui 45, siis sammu tasa, aga kindlalt sellest sambariigist minema, kus lollide laiutustel ei paista vist küll iialgi lõppu tulevat. Sinna, kus sambaid vähem, aga palka rohkem, sinna, kus ka naistele (kes peaasjalikult lastekarjatamise rasket tööde teevad) ka võrdset palka makstakse,sinna, kus jutumullitamise asemel soolisest võrdõiguslikusest tegelikult ka osatakse enda eest seista.Rahvarada selliste sambapuuslike juurde rohtub peagi, olgu nad rukotvornõe või nerukotvornõje. Viimaseid mäletatakse kohati enamgi, kuigi selliste puuslike püstitajad meelsasti tahaksid, et kunagised sohiteod ununeksid.