MÄSS JA MEELEHAIGUS

19. sajandi lõpp oli degenerantne või vähemasti nii ajalookirjutajad seda aega kujutavad. Kõige märkimisväärsemaks selle aja vaimu kandvaks teoseks oli Spengleri "Õhtumaade allakäik". Teiseks tähelepanuväärseks raamatuks, millega tasuks ka tutvuda, on Max Nordau "Degeneration". Selle raamatu põhiliseks sihiks on kultuuri analüüs psühhiaatri vaatevinklist. Kuigi meile, igat sorti kultuuriveidrusi täiesti loomulikuks pidavale 21. sajandi alguse põlvkonnale tundub Tolstoi liigitamine psühhopatoloogiliste tüüpide valda lausa naeruväärne, on Nordaul tollaste vaatevinkli kohaselt pigem õigus.
Praegu paneks iga psühhiaater ilmselt sama diagnoosi praegustele kultuurikandjatele, kes hiljem mütologiseerimisfaasis kujundataks jälle pühakuteks.
Kuid ühes ma pole Nordauga nõus. Wagner, Verlaine, Tolstoi j.t. ei olnud tegelikult sugugi olulisemalt patoloogilisemad tüübid, kui omal ajal Shakespeare.
Diagnoos võis olla ometi õige, kuid diagnoos tuli ometi panna kultuurile, mitte selle kandjale. Kultuur oli juba tollal nakkunud, kultuurigeenid ehk meemid vigased ja nende vigaste meemide võimendajateks ja väljendamine on ajastu tundlike isiksuste paratamatu väljund.
Tõsi, vigaseid meeme kopeerivad ja edastavad ning võimendavad-moonutavad kõige meelsamini selleks juba kalduvusi omavad isiksused.
Järelikult kultuuri reprodutseerimine ja uuendamise ülesanne langeb tõesti enam patoloogilisi hälbeid omavatele isiksustele, kui tervetele "normaalsetele".
Normaalne isiksus ei leia sellises värdkultuuris enam kohta, ta peab selleks, et Parnassile üldse pääseda, kasvõi jõuga omandama mõne veidruse.
Praegu, 100 aastat hiljem, nähes veelgi veidramat kultuuri, kui kunagi varem ja veelgi patoloogilisemat isiksusekäsitlust pühitsetuna kultuuriks, tuleb õudusega tunnistada, et jah, nii see on: vana, seniilse organismi kultuurimeemid on haiged, neid kopeerivad ja võimendavat protsessi kontrollivad aga mängurid, kelle peamine ülesanne ei tundu olevat mitte ülesehitustöö, vaid lammutamine: kõikide normide, väärtuste ja hinnangute kummutamine ja negatiivse kuulutamine pühaks ja sakraalseks.
Keskajast alguse saanud kangelasetüübi järk järguline alandumine patoloogilise mõrvaritüübini on hästi jälgitav oma mitmesugustes avaldusvormides.
Näiteks selline rida teoseid: Dante "Põrgu". seejärel Cervantese "Don Quijote", Flauberti "Madame Bovary", Tolstoi "Anna Karenina", lõpuks
Capote "Külmavereliselt".
Neis kõigis kangelase ideaal järk järgult on madaldunud üllast rüütlist, mida Don Quijote juba naeruvääristas, heitliku naiseni või aferistist seiklejani.
20. sajandi lõpus aga on põhiliseks kangelastüübiks saanud seriaalmõrvar.
Samalaadne protsess on toimunud muusikas - Gregoriuse missast Bachini, Bachi Wagnerinie, operetini, 20. sajandi muusikalises mõtlemises on juba valdav
niinimetatud "kerge" muusika, dzäss ja rokk, millele enam ei olegi muusikaliselt vähegi rahuldavat järge tulnud, pärast 60-ndate aastate rokistaare on kogu
helituru vallutanud täielik kitsh.
Tagaplaanil vana klassikaline muusika kohati veel mängib ja vana, "raske" muusika loojad üritavad uutes moevooludes teed leida ja omale nime teha.
Laiemalt võttes laieneb see vaimline-meeleline üleminek ja langus kõige labasema kommertsliku prostitutsioonini kogu kultuurile.
Loomulikult on see väga üldistatud, lihtsustav lähenemine. Ilma selleta aga üldtendentse fikseerida ei ole võimalik.
Max Nordau fikseeris selles languse reas koha, kus kangelase tüübiks said reaalsed, oma eluga kimpus kangelased (Bovary, Karenina) , luules ülistati hälbelist ja pahelist (Baudelaire "Kurja lilled"), kunstimailmas aga kerkis esimeseks määrajaks emotsioon, mulje (impressionism).
See tähelepanek kangelastüübi madaldumisest on tehtud mitte minu, vaid Pitirim Sorokini poolt ning tehtud mitte mõne teose või kunstisuuna pealiskaudsel kirjeldamisel, vaid süstemaatilise sotsioloogilise analüüsi käigus.
Ideatsiooniline, idealistlik üleminek meelelisele, materiaalsele, sensuaalsele on tsivilisatsioonide tekkimise ja hävinemise käigus palju kordi korratud protsess.
Kreeka - Rooma tsivilisatsioonis Rooma tsivilisatsiooni faas on valdavat sensuaalne, meeleline faas. Selle faasi lõppmäng on meil, Õhtumaa tsivilisatsioonil veel tulemata.
Umbmäärase võrdluse mõttes paigutaksin meie tsivilisatsiooni praeguse seisu kuhugi Roomas I sajandi lõpu kanti.
Rooma ajal just siis pani Nero oma linna põlema, just siis Caligula valis parlamenti hobuse. Kõik meil toimuv on kuidagi väga sarnane tollal kirjeldatule.
Kultuur kui tsirkus, vaatemängulisuse ainuvaldavus ning selle kõige keskel mingit sorti sektandid oma tõde, oma kogudust otsimas ja loomas.
Meelehaigeid meeme kopeerivad isiksused tikuvad ise olema ka haiged, mässajalikud, destruktiivsed. Molotovi kokteilipudelite loopijad on tegelikult alati olemas olnud, kuid mitte igal perioodil ei lasta nendel nähtustel vohada.
100 aastat Nordaust hiljem näeme jälle sama mudeli kordumist - mässajate massiliste esiletõusu, destruktsiooni võimendumist, massi kaasaminekut kihutuskõnedele.
Praegu on mässumõtted veel idanemas, uued Marxid sündimas, kuid nad on olemas, meie keskel. Demokraatia on ennast sellise destruktsiooni ees võimetu kaitsma, vähemalt sellel kujul, kui ta praegu paistab toimivat. Näiteid ei pea kaugelt otsima, Eesti nukuriigis toimuv on nutumaiguline absurdifarss, selle nukuriigi valitsejate peaegu olematu vaimukapatsiteet võimendab absurdinähtusi provintsiaalse totruseni.
Taanieli raamatus kirjeldatud imperiaalne koloss, pea kullast, keha pronksist, all raud ja kõige all savijalad on veel tugev, selle valitsejapõlve peab impeerium ehk veel vastu. Kuid järgmise valitseja jaoks on kiri seinal juba reaalsus, mitte prohvetlus.
Mässajaid mina võrdleksin organismis võõrkehade, parasiitide - haigustekitajatega. Nende rolliks on kontrollida organismi tervislikku seisundit. Depressiivne, vanurlik, kõikeandestav, kõikemõistev kultuurinägemine neelab alla kunstina isegi purki tehtud kaka. Ka poliitikas neelame alla asju, mis peaks tooma terve organismis rahva tänavale, puhastusele, iseregulatsioonile. Selle asemele neelame korruptandi, parasiidi limukaliku laiutamise alla ja kannatame verekaanid vapralt välja.
Mäss ei ole väljapääs, see on väljapääsuta inimeste olelusheitlus. Nendega liituvad auahned manipulaatorid, patoloogiliste hälvetega, edevust, võimu ja au ihaldavad aferistid, kurjategijad, mõrvarid. Seda toormaterjali on igas ühiskonnas alati olemas ja seniilses eas toodab iga ühiskonna hingetõmme selliseid järjest juurde.
Mässu saab tõrjuda, kui põhilised väärtused on paigas. Meie riigi ja rahva jaoks on selleks üheks põhiliseks mõisteks meie iseolemine. Kuid just iseolemine on müüdud maha, nagu ka muud varad. Eestluse elujõud on surmaohus ja halastuslasu sooritavad sellele meie enda soost renegaadid.
Sellises Esimese Sajandi õhustikus on kõige õigem hoiak vahest kristlaste laadse kogukonna moodustamine, nende äratundmine ja äratamine, kes võiksid toru lõpus näha valgust. Rumaluse vastu mässates saab üles kergitada veel suuremat rumalust, veel destruktiivsemaid hoiakuid.
Revolutsiooni ülistajad peavad olema tõesti kurjast vaimust vaevatud - meil on ometi väga hästi teada, mis toimus Oktoobrirevolutsiooni Venemaal ja meilgi.
2 Maailmasõda ja Vene revolutsioon aga ei ole massidele ikkagi midagi õpetanud.
Vähemalt jälgides põgusalt Internetti, seda tänapäeva kõrtsi, kus lapse suu kõige avameelsemalt kõik välja ütleb, ei saa midagi muud arvata.
Toormaterjali, kes on valmis ristisõjaks islamiga, või mistahes vennatapusõjaks siin Eestimaalgi jagub.
Ei saa kahjuks võtta mässaja ja meelehaige suhtes vaid negatiivset positsiooni. Nende esiletõus ja arvukuse kasv on indikaator, nagu haigus on teatud probleemi indikaator. Haigus ei saa tulla tervesse organismi. Korruptsioon ja riigivargus ei saaks meil takistamatult vohada, kui ühiskond oleks terve, see omakorda loob hulga väljapääsu mitte nägevaid inimesi. Triin ja Sille on selle nähtuse üks väljund, kusagil tagatoas kõige olemasoleva alustalusid kõigutavast plahvatusest unistavad intelligendid teine, kolmas presidentiaaliapalagan. Viimane hakkab omandama sarnaseid jooni Vene tsaari õukonnas toimuvaga enne revolutsiooni. See tagab kindlasti selle, et kui seesama poliitik, kes täna absurditeatrit teeb, tõesti vajab rahva abi ja kaastunnet, seda enam ei leia.
Kuidagi paratamatu on, et tegelikult kõdunud organismi, hoolimata selle kunagisest mugavusest, turvatundest ja paljudest muudest headest omadustest ei igatse ühel hetkel keegi tagasi. Alles pärast plahvatust, tuhaväljade tuules nutetakse taga vanu degenerantseid aegu ja inimesi, keda kogemata liiga palju maha löödud.
Tuhaväljadel kasvab küllalt lopsakaid efemeerseid taimi. Utoopiad mängitakse kiiresti läbi ja leitakse kergekaalulised olevat. Järgnev farss ja sotsiaalse struktuuri ja võrgustiku taasteke võtab aega, tavaliselt mitu inimpõlve. Kui see toimunud, ei meenuta keegi enam revolutsiooni sõnaga Suur, välja arvatud kitsas kiht ajaloosoperdajaid, kelle elutööks selline suuruse ülistamine oli.
Muidugi võib ajalugu siiski kulgeda oluliselt erinevalt. Just 20 sajand tõi dissonantside keskelt välja ka palju uut ja positiivset: tehnoloogia, enneolematult tasemel arusaamise looduse käitumisest.
Kahjuks arusaamad ühiskonna toimimisest ei ole minu arvates nii palju arenenud ja inimene on säilitanud siin üsna mütologiseeritud arusaamise. Kõige suurem oht meile on tekitatud meie endi poolt. Ökoloogiline kriis on selle asja väline tulem, sisemine kriis algab kõrgematelt tasemetelt, eetikast, kultuurisfääri moonutustest ja
defektidest. See moonutatud kultuur kleebib ennast inimestele külge, muutes nad patoloogiliselt käituvaks, patoloogia on suuremalt jaolt väline, omandatud, mitte seesmine. Paremini võtavad patoloogilise meeme patoloogilised isiksused, võimendavad nad üles ja moonutavad veel kord, viies degeneratsiooni uuele ringile.

"Õndsad on need, kes vaimust vaesed!"

See lause on meie kultuurispämmist üdini ägisevas maailmas omandanud uue tähenduse: saada vigasest vabaks, saada puhtaks, vabastada vaim mõteluseks.
Lülitage välja teler, keerake rulli ajalehed, ärge peatage pilku kroonikariiuleil, et mitte lugeda mõttetusi (näiteks muidu meedia mõttes saastavabast puhkusest nii umbes kolmveerand tundi rikkus täielikult ära korraks meediariiulile lennanud pilk, mis oma õnnetuseks luges läbi Anu Saagimi põhiprobleemi: miks ta ei päevita alasti.
Imelik, aga inimesed on vaimu vaevate värdmeemide osas täiesti kaitsetud, neil puudub igasugune immuunsüsteem. Vanade religioonide kütkeis olijatel on see kaitse olemas, selleks kaitseks on nende sakraalsed tekstid ja nõuded. Ilmlikel inimestel see kaitse puudub. Kaitse leidmine sellise värdkultuuri eest on selle sajandi painavam ülesanne. Kui ei ole võimalik päästa kõiki, saab ometi teha see vähene, mis võimalik - luua oma kogukond, oma kindlaid käitumisreegleid jälgivate inimeste grupp filosoofilisi, eetilisi, väärikaid inimesi, kes järgivad reegleid ajal, kui enamus neid järjekindlalt eirab.
Surnud matku oma surnud ise, vana tsivilisatsiooni ei pruugi praegusel kujul olla võimalik päästa. Üleminek võib toimuda aga vähemate valudega, sünnitus väiksema piinaga, kui selleks on ette valmistatud.
Seni on vana tsivilisatsioon uue tsivilisatsiooni idud munenud kuhugi kõrbesse ja jätnud omapäi. Uuemal ajal võiks üleminek toimuda nii, nagu imetajad ikka teevad -
ema kasvatab ja arendab oma järeltulijaid emapiima abiga üles, toidab ja poputab ja õpetab ja seejärel, surivoodil annab õnnistuse.
Mingil määral Rooma impeerium oma lõpu eel juba nii tegi, kristlus sai oma õnnistuse Constantinuse käest.
Selleks peaks aga seniili tugevalt turgutatama, praeguses seisundis ei ole ta selleks lihtsalt võimeline, geront on oma võimetest üliheal arvamusel ja on nõus lahkuma areenilt vaid jalad ees.
Võlusõnaks ravil võiks olla Adam Smithi igiliikur: võtaks võimu turgutamisel lõpuks ometi appi mõistuse ja kasutaks ära tööjaotuse eeliseid??
Demokraatita saaks turgutada vaid kompetentsinõuete kehtestamisega valijatele ja valitavatele, vandemeeste-valijameest süsteemi loomise läbi, kus kõik on teatud funktsioonide täitmise eest ka vastutavad ja informeeritud.
Praegune demokraatia mängimine on oma aja ära elanud ja kui seda tugevalt ei reformeerita, saab järgmine põlv omale saatuseks taluda ära järjekordne seeria uusi türanne ala Turkmenbash.
See ravi on siiski väline, tablett võib toibutada küll, aga sisemiseks raviks on vaja uus või uuendatud kultuur ja eetika.
Selle eetilise vaateviisi aluseks saab olla enamike religioonidest ennast õigustanud aluspõhimõtted, millega peavad aga harmoneeruma ka meie tsivilisatsiooni ratsionaalsed saavutused.
Variserlik tagatoaline demokraatia asendugu avaliku, informeeritud demokraatiaga,
variserlik valetamiseetika aga Tõde kõige tähtsamaks pidava hoiakuga, mis on jälle orienteeritud taevatähtede, mitte aga omasuguste ahvlaste poole mõõdu võtmisel.

Ma loodan väga, et ma ei tea tulevikku, s.t. minu poolt joonistatud skeem, mis lähtub Rooma ajaloost, on vildakas. Selle aluseks võiks olla inimkonna suuremad teadmised, tehnoloogia, Internet ja võime ratsionaalselt juhtida ühiskonna toimimist. Kuid tuleb meeles pidada ,et poliitikateadus on vähemalt 2 sajandit olnud suuremata muudatusteta, et ühiskonna mõistmise tasemelt me ei ole oluliselt targemad, kui 200 aastat tagasi. Me endiselt mütologiseerime masse, pidades massi hääletust jumala hääleks, jumalustame ja demoniseerime ajaloolisi sündmusi ja isiksusi. Tsivilisatsiooni saaks ravida vaid haigusetekitajaid teades-tundes uurides,
seda aga ei paista kusagilt.
Olen koos Erich Frommiga selle üle üsna hämmastunud, aga nii on. 1976 aastal avaldatud "Omada või olla" on üks selle väljapääsu otsimise katseteks ja
saab vaid tõdeda - väliste muutuste teostamise teel struktuurinihkeid ei tule. Inimkond ei ole selleks ilmselt lihtsalt võimeline. Mõningaid reforme, natuke ravi,
veidi turgutust ehk tuleb, aga üldiselt surnud jäävad matma omi surnuid.
Ometi ma Frommiga ei ole täielikult päri apokalüpsise osas.
Senini pole inimkonna ajaloos apokalüpsiseid täheldatud. Suuri vapustusi aga küll, suuri, pikaajalisi üleminekuid samuti. Üheks kõige tähelepanuäärsemaks sündmuseks sai Rooma impeeriumi tõus ja langus, pikk, paljusid sajandeid kestnud protsess. Ka I sajandil ennustasid kristlased apokalüpsist ja Jumalariigi saabumist. Seda aga ei tulnud. Tuli kristlaste kogukondade arvukuse kasv, samas impeeriumi degenerantsuse-dementsuse edasine areng, mis lõppes vaikse
sujuva hääbumisega kusagil 400-500 vahepeal. Mingeid apokalüpsiseid ei tulnud, selle asemel ühed barbarid vahetasid välja teisi, üritades üksteist üle trumbata halastuslasu sooritamisel Rooma impeeriumile.
Tervikuna Rooma päästis ennast küllaltki leidlikult: viies üle pealinna Konstantinoopolisse jäi pool impeeriumi terveks.
Teise poole päästsid misjonärid, kelle töö tulemina ristiusustunud barbaririikidest said ajapikku Õhtumaade uue tõusu lähtepoolused.

Jätkan seda kirjatööd päev pärast 11. septembrit. Sellel päeval tähistame meie patoloogiliste mõrvarite tapatöö "juubelit". Peetakse kõnesid,
ajalookirjutajad võitlevad üksteisega, kuidas seda päeva kirjeldada, avatakse sambaid, arutletakse tuliselt, kes, milline kurjategija selle sooritas.
Kurjategija karistamine on muidugi oluline. Normaalne ühiskond tagaks selle suurema kärata.
Kuid meie, Õhtumaade inimesed olene negatiivsest nii läbi imbunud, et me ei taba isegi seda, et midagi on viltu sellise kultuuri ja ajaloomõistmisega,
mis ajastute lähtepunktideks paneb süüdimatult kriminaalkuriteo.
Midagi on viltu sellise kultuuriga, mis paneb kirjutama ja hiljem ülistama Capote "Külmavereliselt" nimelises teoses seriaalmõrvarite tegevust, nende hingeelu eripärasid.
Kusagil laupäeval ma vaatasin vist Eesti Televisioonist tapeedina lahti ununud telekat. Hajameelne pilk telekasse tabas hetke, kui seriaalmõrvar virutas kirvega vastu bensiinimüüja rinda ja tema kangestunud pilku pärast verepurset. Selline lihunikutöö jookseb õhtul televiisoris. Panin teleka kinni ja mõtlesin, milline variserlus on lihtsat suguakti kuidagi keelustada-tõrjuda pornograafia peletamise näol, mis ometi tagatoas on jälle levitatud, ja samas näidata sellist lihunikutööd kultuuri pähe.
Kogu inimkultuuri vältel on inimeste suguelu olnud intiimne, väga isiklik, peen, meeldiv toiming, mis ei kuulu jagamisele. Samas võib elu edasikestmist ka ülendada ja kujutada, ma ei näe selles midagi häbiväärset, India kultuuris on see parimini väljendunud.
Meie, Õhtumaa kultuuri eripära on algselt olnud äärmine vaenulikkus inimkeha suhtes üleüldse. Praegu väljendub see vaenulikkus oma keha vastu aga selles, millise õhinaga ja samas "oih, kui jube" pilguga sooritav kitshi propageerimine. See on kõige õudsem pornograafia juures. Müük, kommerts, ilusa ja hea madaldumine
poolidiootidele vastuvõetavale tasemele, nende loomalike instinktide tasemele, mida ei ole veel pääsenud õilistama mitte mingi mõtlemisvõime.
Kahjuks on ka kogu sotsioloogilise ruumi toimimine taandunud negatiivse ülevõimendusele.
Meile ei tule pähegi see, et midagi on väga viltu meiegi meedias, kui me unustame peaaegu täielikult Arvo Pärdi, eesti ühe suurima helilooja sünnipäeva ühe jälestusväärse tapatöö tõttu kusagil New Yorgis.
Meil ei tule pähegi mõte sellest, et kõik elud on sellelt kõrgelt, ülendavalt ja puhastavalt vaatepunktilt üheväärsed ja järelikult kui juba negatiivset hoida meeles, siis tuleb seriaalmõrvarite tapatöö kõrval New Yorgis pidada silmas ka süüdimatut Aleksandrit, kes jagas tollal meile Eestis metanooli, ja kus 100 vähemalt ära suri,
süüdimatuid kiremõrvu, süüdimatuid enesehävitajaid, süüdimatuid liiklejaid, kõike pahelist.
Ning kui jõuad selleni, taipad ka seda, et paha on määratu palju, liiga palju. Ning kui selleni jõudes taipad, et selle vastu on ainuvõimalik vaid positiivse leidmine,
ülendamine ja tähistamine, siis saad aru, et ainukene võimalus on jätta surnud matma omi surnuid ning eemalduda sellest sansaarast,
saada vaimust vaeseks ja vabaks, et võimaldada kultuuri uuestisünd.