PITIRIM SOROKIN JA LENIN

Praeguse tõlke originaal
pärineb saidilt .
http://www.newtimes.ru/eng/detail.asp?art_id=342

See väljapaistev sotsioloog püüdis oma (allpool osaliselt tõlgitud ) artiklis matta maha ka bolshevismi, kuid nii nagu paljude teistegi tema kaasaegsetega juhtus, osutus see vaid soovmõtlemiseks.
Nõukogude Venemaalt pagendati septembris-novembris 1922 suur hulk intellektuaale. Kõigist väljasaadetuist vahest kõige nimekamaks võib lugeda sotsioloog Pitirim Aleksandrovits Sorokinit (1889, Vologda, Komimaa - 1968, Wincester, Massachusetss, USA).
Tegelikult olid just Sorokini artiklid Petrogradi Ekonomistis intellektuaalide pagendamise üheks vahetuks põhjuseks.
Ühte nendest artiklitest lugenuna ründas V.I.Lenin nii Sorokinit kui ajakirja oma artiklis "Võitleva materialismi tähtsusest", mida praegu nimetatakse tema "filosoofiliseks testamendiks".
Uudis Lenini surmast jõudis Sorokinini Illinoisi ülikoolis, kus ta luges loenguid Venemaa tollasest olukorrast.
Sorokin kasutas juhust ja kirjutas diktaatori surma puhul alljärgneva artikli.
See oli avaldatud 1924- aastal ajakirjas "Current History", USA.
(kommentaar Juri Doikov-lt).

Fanaatiline ja antisotsiaalne ekstremist


Kohe pärast mu saabumist siia maale kaks kuud tagasi esitati ühel dineel, kus osalesid väga tuntud Ameerika teadlased ja õpetlased, väga palju küsimusi Venemaa kohta.
Üks küsimus puudutas Lenini seisukorda. "Lenini juhtum on lootusetu ja ta võib iga hetk surra. Tal pole elada jäänud mitte üle 1-2 aasta.", oli mu vastus.
"Kuidas? Ajalehed kirjutavad, et tema tervis on paranemas ja varsti on ta võimeline jälle jätkama poliitilist tegevust?"
Naersin ning ütlesin: "Inimene, kes on progresseeruva paralüüsi viimases staaadiumis, kes pole rohkem kui kaks aastat olnud võimeline kirjutama, rääkima ega liikuma, selline inimene saab tagasi pöörduda ainult maamulda, kust me kõik pärineme."
Kui ajalehed teatasid Lenini surmast, tuletas üks dineel osalenu minu avaldust meelde.
Tegin selle "ettekuulutuse" kahe tuntud meditsiinispetsialisti privaatse tunnistuse põhjal 1922. Neid paluti Leninit ravida.
Hoolimata sellest, millise progresseeruva paralüüsi vormiga tegemist, oli tema abitu seisund teada mitte ainult kommunistidele, vaid ka paljudele teistele venelastele.
Lenini haiguse akuutne periood algas 1921. aasta lõpul. Ühel sellal toimunud konverentsil muutus tema kõne nii segaseks ja ebaloogiliseks, et tema kaaslased
olid sunnitud teda katkestama ja ta eemaldama kõne pidamisest. Hiljem
avaldati kaks või kolm tema väidetavat kõnet bolshevistlikes ajalehtedes, kuid me teadsime, et tegelikult ta ei viibinud neil koosolekutel ja tema kõned olid kirjutatud teiste kommunistide poolt.

Sel ajal levis Vene inimeste seas kuulujutt, et Lenin oli läinud hulluks, et ta haaras kätega peast ja jooksis ringi mööda Kremlit, karjudes "Suur Jumal! Mida ma olen teinud Venemaaga ja Venemaa inimestega!"
Varsti pärast seda viidi ta Moskvast Gorkisse, tööstur Savva Morozovile kuulunud majja. Ümber maja ehitati väga kõrge müür. Lille- ja köögiviljapeenarde, koerte, kitsede, lindude ja meetarudega loodi
maja ümber idülliline ja rahulik keskkond selle rahutu inimese jaoks.
Müür peitis Lenini maailma eest ja maailma tema eest.
Tema tegelik lugu oli lõppenud. Siin veetis see poolidioodist inimene, kes ei suutnud ei rääkida ega kirjutada, ega isegi aru saada millestki, v.a. väga vähesed momendid mõnigase paranemise perioodidel oma elu viimased 2 aastat lootusetus ja abitus olukorras.
"Jumal ise karistab teda!"
Nii mõistid parimad Vene inimestest tema olukorda neil aastail.
Nüüd on see agoonia lõppenud. See oli sümboolne, märkimisväärselt sümboolne.




Lenini võigas isiksus

Mis tüüpi inimolend oli Lenin? Mul pole kahtlust, et väga palju Leniniga samalaadse isiksusetüübiga inimesi ülistavad teda kui jumalat, "inimkonna päästjat".
On selge, et paljud naiivsed ja rumalad inimesed, kes hindavad asju kõlavate ilukõnede põhjal, mis tema surma puhul peeti, peavad teda suurimaks oma aja positiivseks kangelaseks.
Olen veendunud, et ka tuleviku ajaloolaste keksel, saavad olema "elutargad" õpetlased, kes, kui kasutada Taine terminoloogiat, "teevad sellest krokodillist pühaduse".

Jätaksin siiski kõrvale kõik need fantastilised kontseptsioonid ja katsuksin analüüsida Leinin proosalisemast, aga teaduslikumast vaatevinklist.

Tema loomus bioloogilisest ning psühhiaatrilises mõttes on selge.
Mania grandiosa, optimism, hoolimata kohutavaimaist tingimusist, mis valitsesid Vene inimeste keskel tema valitsusaastateil, kinnismõte maailmarevolutsiooni vältimatusest, võimetus aru saada oma aktsioonide tegelikest tulemitest. Selliseid tunnused on iseloomulikud progresseeruva paralüüsi viimastele staadiumitele.
See tähendab, et Lenin oli juba tagasipöördumisel Venemaale haige mees.
Vaadake Lenini nägu. Kas pole see üks sellistest, mis on võetud Lombroso "sündinud kurjategijate" albumist?
Äärmine julmus, mis väljendus halastamatutes massimõrvades,
vaibumatus otsustavuses purustada kogu maailm tema enda isiklikel motiividel on märgistatud näkku.
Täielik moraalsete, religioossete ja sotsiaalsete põhimõtete puudumine,
absoluutne künism, mida ilustavad kõlavad fraasid "kodanlikest eelarvamustest, reedavad iseloomulikku antisotsiaalse inimolendi märke. Tema metsik purustusenergia, tema kalduvus "otseseks aktsiooniks", tema fanaatiline efektiivsus vihkamise levitamisel ning täielik võimetus igasuguseks loovaks tegevuseks on edasised näited Lenini antisotsiaalsest ja ohtlikest kalduvustest.

Uurige Lenini teoseid. Tema esimeses raamatus, Kapitalismi areng Venemaal" , nagu ka tema hilisemates artiklites ja broshüürides leiame ainult nürimeelseid, kitsarinnalisi ja ebaoriginaalseid Marxi 2-3 põhilise idee kordusi, millele järgneb palju jõhkrat nääklust oponentide aadressil.
Ühekülgsus, võimetus mõista antud olukorra olulisi jooni, samas väljendades intensiivset kibedust ja vihkamist, sellised on tema raamatute ja artiklite põhilised tunnused.
Need jooned on eriti selgelt näha tema viimastes kõnedes ja artiklites. Ma mäletan kahte artiklit, mis kirjutati tema poolt minu vastu 1921, avaldatud Pravdas ning ajakirjas "Marksismi standardi all". Neis artiklites sildistas Lenin mind "reaktsiooni ideoloogina", "ametnike teenrina, "orjuse kaitsjana",
"kogu reaktsioonilise intelligentsi ja kontrrevolutsioonilise talupoegkonna juht ", ja nii edasi...

Tema enese ja tema järgijate egotistlik loomus väljendub väga selgelt Buhharini ühes ütluses:
"Me saavutasime oma eesmärgi. Me
sisenesime ajalukku ja jätsime oma jälje sinna. Kõik muud asjad ei ole tähtsad."
Aga Lenini väidetav pühendumus töötavate klasside huvidele, tema soov neid vabastada, tema väidetavad kõrged idaalid? Kuidas saab kõik see olla lepitatav selle fanaatilise visionääri loomusega?
Iga inimloomuse tõsisem uurija, võib siiski seda vastuolu kergesti selgitada. Kõik need leegitsevad kõned ja hullumeelne "superidealism" on lihtsalt kaunid kardinad, mille taha seda tüüpi inimene peidab oma alateadlikud primitiivsed loomalikud impulsid ja petab ennast nagu ka teisi inimesi.
Sellistes niinimetatud superidealistlikes tüüpide taga on peidus kõige ohtlikumad antsisotsiaalsed ekstremistid.

Normaalsetel aegadel ei ol sellised inimesed väga ohtlikud ning ei saa omada tõsist mõju. Patoloogilistel revolutsiooniperioodidel tõusevad sellised inimesed sotsiaalse püramiidi tippu ning saavad kogu sotsiaalse elu desorganiseerimise ja purustuse liidriteks. See seletab, miks Lenin, hoolimata selgelt väljendunud kalduvusest armututeks repressioonideks ning verevalamiseks, sai revolutsiooni teise staadiumi kangelaseks ja miks vene revolutsiooninäärid valisid oma liidriks füüsiliselt haige ja mentaalselt tasakaalustamata inimese.
Lenini ja tema kaaslaste tegevuste tulemid kinnitavad täielikult seda interpretatsiooni. Kogu Venemaa majanduselu destruktrioon, inimeste ebainimlikud kannatused, vaimne ja moraalne pankrott, täielik inimeste huvide ignoreerimine, s.h. töölised ja talupojad.,nendelt kõikide poliitiliste õiguste võõrandumine ning verevalamine, lõputu verevalamine - sellised on on selle "inimeste huvidele pühendumise" objektiivsed tulemid ja sellised on sellise "inimkonna päästja" saavutused.
See hinnang kõlab karmilt, aga see on tõsi.

....
järgneva osa jätan tõlkimata, pealkiri kõlab

Nõukogude valitsus on hukkumisele määratud.

siin viitan edasi originaallingile, keda huvitavad Sorokini tollased hinnangud
bolsevistliku rezhiimi kehtivuse osas.

Mulle see osa ei paku erilist huvi, kuna prognoos osutus absoluutselt vääraks.
Nõukogude valitsus püsis ja tugevenes, Stalin suutis veel pool Euroopat omale allutada. Vaid seejärel hakkas rahva mentaalsus muutuma ja Gorbatsovi sulaajaga täitusid kõik Sorokini ootused.
Kuid selleks tuli varuda kannatust, palju kannatust.

Lisamärkus: juba 1924 oli niisiis enam-vähem avalik saladus Lenini abitu seisund tema viimasel kahel eluaastal.