Wasa esimene ja viimne reis

Katsun ülaljärgnevalt hakata kirjeldama mõningaid laevade põhjamineku lugusid.
Need lood on huvitavad selle poolest, et laevad nendes lugudes ei ole läinud mitte lihtsalt põhja mingi augu või tabamuse tõttu, vaid et laeva on tabanud palju salalikum õnnetus:
ta on muutunud püstuvuse suhtes mittestabiilseks, seetõttu pöördunud küljeli või kummuli ja seejärel uppunud. Eks ma jõuan jälle välja ka meie laeva, Estonia juurde, see on ka paratamatu.
Üks kõige märkimisväärsemaid selliselt ümberläinud laevadest on „Wasa”. See laev ehitati ajal, kui Rootsi riik oli oma hiilguse tipul. Gustav II Adolf sõdis lakkamatult oma naabritega, laiendades riiki tublisti ja tahtis saada ka ülivõimuks merel. Kahjuks oli Rootsi laevastik üsna nigelas seisukorras ja oli vaja tellida Hollandi laevaehitusmeistrite käest uusi laevu. Niisiis leppiski Gustav Hollandi laevaehitusmeistrite Arent ja Henrik Groot-dega (rootsi pruugis Hybertsonidega) kokku, et tuleb valmis ehitatada uusi laevu.
1625 algasid intensiivsed ehitustööd ja esialgu võeti plaani ehitada valmis 4 laeva, 2 suurt, „Wasa” ja „Tre Konor” ning 2 väiksemat.
Kuningas ise siirdus varsti uutele sõjakäikudele, tema sõjalaevastiku ehituse plaanide üle järelvaatajaks jäi admiral Fleming.
Ehituse tarbeks raiuti maha 16 ha. pealt kuninglikud tammed, umbes 1000 puu jagu. Tollane laevaehitusmaterjall oli tammepuu. Ehitamise käigus jõudis üks ehitusmeistitest, Hendrik Hybertson, surra. Nii jätkas tööd Hein Jakobsen.
Tollal ehitati laevu üsna paljuski „tunde järgi”. Plaanid olid olemas põhiliselt laevameistrite peades. Sellest hoolimata paljud laevad isegi ujusid ja ei läinudki ümber. Ka see laev ilmselt oleks jäänud ujuma ja saanud Rootsi laevastiku uhkuseks, kui Rootsi kuninga mania grandiosa ei oleks olukorda mõjutanud. Saanud valmis laevakere, selgus, et sellele oli vaja püstitada 2 tekki 64 kahuriga. Kahuritega oli ilmselgelt mindud liiale, kõik need kaalusid üsna palju ja vähendasid kõvasti laeva stabiilsust. Seda mõistet teoreetiliselt veel ei osatud hästi kirjeldada, praktiliselt teati aga küllalt hästi, paljud vrakid merepõhjas olid selle reegli vastu eksinutele head õpetajad.
Kuid mingeid konkreetseid rehkendusi siiski teha ei osatud, nii ehitatigi laevu õndsas usus, et kuna eelmine laev juhtus püsima püsti, siis küll seegi püsib.
Laevast pidi saama Rootsi lipulaev ja seetõttu lisandusid rohkearvulised kujud ja kaunistused.
Suurtükke tollased sõjalaevad muidugi vajasid ohtrasti, et vastast võimalikult kiiresti enne kaaperdamisi kahjustada ja põhja lasta.
Aga 64 kahurit oli sellele laevale liig mis liig.
Hoolimata sellest oli admiral Flemingil siiski võimalus katastroofi välitda – ta korraldas nimelt laeva valmimise järel laevale ka stabiilsustesti: 30 meest pandid jooksma laeva ühest pardast teiseni. Juba siis paistis silma, et laev kaadus silmapaistvalt kergesti küljele.
Ometi ei teinud Fleming sellest tarvilikke järeldusi.
Wasa esimene reis algas väga rahuliku ilmaga, pühapäeval 10 augustil 1628. Tuule kiirus oli kusagil 4 m/s ning esimesed meetrid kulgesidki päris edukalt. Esimene suurem tuulepuhang laeva siiski juba kallutas, seejärel aga õnnestus augpaugud kuninga auks siiski ära anda.
Laeval oli ka ohtrasti kõrgeid külalisi, mitte ainult madruseid.
Jõudnud seilata umbes 1400 m. jagu, juhtus aga see, mis oleks võinud juhtuda ka varem, aga ka hiljem – veidi kõvem tuulepuhang puhus laeva kiirelt külili. Laeva stabiilsus oli ilmselgelt olematu, olles kergelt negatiivne-neutraalne. Veepiirile lähedal olevate suurtükiavade kaudu imes laev kiiresti enese sisse ohtralt vett ja läks seejärel kiirelt põhja. Vee tõttu pööras laev ennast veel vee all püstigi, sest teatavasti stabiilsus tõuseb siis, kui laeva ballast suureneb.
Uppus ubes 170 inimest, õnneks kalda ligidaloleku tõttu paljud siiski pääsesid.
Kuningas käskis pühas vihas kohe korraldada ka uurimist, et selgitada süüdlased.
Raha kulus laevale ju üsna ohtralt, 5% riigieelarvest hinnanguliselt!
Süüdlasteks üritati algul teha küll kaptenit, seejärel aga laevameistrit. Mõlemad aga kinnitasid pühalikult, nemad ei oska küll seletada seda ümbermineku lugu.
Lõpuks asi soikus kasvõi seepärast, et laevu tuli edasi ehitada ja Hollandi laevameistritega tülli minna ei olnud võimalik.
Wasa väärt kahurid päästeti juba 1664 aastal tuukrikellade abiga.Seejärel laev unustati nii täielikult, et isegi koordinaate järeltulevatele põlvedele ei jäädvustatud.
1956 leidis laeva taas üles Anders Franzen. 1961 tõsteti laev üles ja tehti temast muuseum, Stockholmi üks suuremaid vaatamisväärsusi.
Wasa praegune seis on paraku jälle suures ohus, sest puu sees elanud bakterid on seal 3 sajandi jooksul vee alla tegutsedes ladestanud suures koguses väävlit. Väävlist saab aga sinna löödud laeva koos hoidma pandud raudpoltide mõjul väävelhape ja see pudistab laeva sõna otseses mõttes laiali. Keemikud on praegu agaralt töös laeva päästmise kallal. Kas sellest midagi välja tuleb, seda näitab aeg. Laeva elusoleku õnn on aga Läänemere väike soolsus, suurema soolsuse korral pääseks tegutsema rohkesti puitu kiiresti lagundavaid baktereid, seeni, molluskeid....
Ka hapniku vähesus vist oli päästev, igal juhul oli laeva seisukord väljatõstmisel üsna hea.
Moraal sellest loost on lihtne:Archimedes seaduse toime eest pole kaitstud isegi mitte kuningas.
Selle seadusega peavad aga tänini võitlust paljud inimesed, lootes laevade ohutusnõudeid eirates enesele suuremat pappi teenida või võimsamaid sõjakahureid laevale paigutada.
Järgmistest lugudes vestamegi mõnest sarnasest loost, jõudes ka lõpuks saladusliku Archimedes seaduse uurimiseni ja sellenigi, milline pidanuks olema Estonia saatus, kui tema uppumine toimunuks komisjoni lõpparuande versiooni kohaselt.
Wasa lugu on üldistatud ja seda peetud suure põrumise sünonüümiks. Halb kommunikatsioon projekti põhiliste osaliste vahel, infrastruktuuri ülekoormamine (laeva korpus) liigse tekikoormusega on iseloomulikud kogu Lääne praegusele eufemeersele majandusele ja mõtlemisele. Panustatakse lühiajalisele, kiiret kasumit tõotavale, lõhkudes hoolimatult sajandite jooksul loodud infrastruktuuri.
Ühe sellise mullipuhumise tulemina on meil näiteks peaaegu täielikult ära hävitatud laomajandus, kõike minnakse juba tellima ookeani tagant. Selle optimiseerimise triki üheks soolapuhujaks oli muuseas keegi Goldratt. Tänu temale ei ole majanduses enam üheski sõlmes olemas varusid, need tõstavad vaid kulusid ja on tänapäevase mõtteviisi kohaselt vaid igandid. Mis aga juhtub siis, kui algab kriis?