Viimane vabadus

Karl Ristikivi, kelle sünnipäeva ma alati meeles pean, kuna see miskitpärast ühtib minu enese sünnipäeva ajaga, on kirjutanud ilusa, sümboolse essee viimasest vabadusest. See on see vabadus, mida inimeselt ei saa ära võtta. See on südametunnistuse vabadus.
Inimesi võib panna avalikult valetama, sundides neid selleks või meelitades neid hüvedega, viimane vabadus oli, on ja jääb.Isegi kõige ebamoraalsematel aegadel jääb see vabadus alles ja on kasutatav. Isegi kõige ebamoraalsemad inimesed tajuvad vähemalt selle ära, kas südametunnistus kellelgi olemas on. See võib väljenduda ootamatus õeluses heatahtlike inimeste suhtes, muidu seletamatus tigeduses, altkulmu hoiakutes.
Kui aeg sunnib väga palju valetama või mugandab meid valetajatega kohanema, siis lööb see südamesse sageli nähtamatu haava. Haav armistub ja et seda kaitsta, kasvab selle ümber ego enesekaitseks ehitatud paks kude. Eestlastel on selline tihe barjäärette ehitatud paljude põlvkondade jooksul, pärandatav isalt pojale, vaaremalt lapselapselapselegi. Inimesi, kes teistele südametunnistuse põhimõttelises olemasolu meelde püüavad tuletada, ei ole iialgi nii vastikult süüdistatud, naeruvääristatud, kui praegu. Ma isegi julgen ütelda, et see õelus ja tigedus on suurem nüüd, kui nõukogude ajal. Nõuka aja iseloomulik tunnus oli vahest see, et vaenlane oli natuke väline ja selle taha sai peitu pugeda. Dissidente kiusasid taga volitatud organid, tavainimesed suhtusid neisse hästi, isegi austusega.
Täna millegipärast on otse vastupidi. Organid õieti ei tegutsegi, aga maamõõtjatele, Kafka Lossi meenutades, veeretavad oma küla juhmid karjakaupaette kõikvõimelikke takistusi või naeravad laginal. Maamõõtjad on isoleeritud nii Külast kui Lossit. Lõppude lõpuks, just siis, kui lootus kaob, aga avanebvõimalus oma mure rääkida ära Lossi alamametnikule. Ainuke, kes loobub, täpsemalt, uinub, kui peab tema probleemiga tegeleva ametniku avameelset ja lõputut loba kuulama, on K ise.

Miks inimesed säherdused on ja mitte teistsugused? Ma jagan siin ühe minu kunagise tuttava seisukohta: inimesed kardavad valu, kardavad haiget saada. Okas hinges on vaja välja saada, selle kalla urgitsemine on aga valus ja see mädaneb, mädaneb, mädaneb.
Mädanenud hingede õelust on vaja õigustada ja see ajendab okkaid teise hingedesse edasi torkima, et enda mädandunud olekut õigustada. Et enda ja teiste eest varjata oma hinge mädanenud olukorda, on vaja teise hinge uurida ja kõigile näidata, kui õige ollakse ja kui mädanend on keegi teine.
Sellest meie aja suur huvi psühhiaatriateaduste vastu, eriti õukonnas. Kuninga alastioleku koha pealt on tänapäeval juba kõik ära õpetatud riided ise juurde mõtlema,vaid pisike kahtluseussike on vaja vaigistada. Selle kahtluseussi vaigistamine aga ei ole kerge, ta ajab omi käike südames ikka edasi. Nii polegi imestada, et 20. sajandi eriline huvi on huvi eetikaõpetuse vastu. Lihtne asi on aetud keeruliseks, koguni nii keeruliseks, et igaüks võib veidi sorides leida enesele sobiva eetikaõpetuse. Kui mitte eluajal, siis pärast surma pead omi maised säilmed ilusa eetikaõpetuse abiga ometi pühaks kuulutatud saama, tehes pühaks niimoodi elugi.
Eetikaõpetuste veider komme on leiutada kunstlikke situatsioone, kus inimesed on säetud deemonlike valikute ette. Näiteks trammijuht, kes peab valima kahepöörangu vahel, mõlemal pool rööbastel mängivad lapsed, ühel pool oma laps, teisel poole 10 võõrast. Elu võetakse kui malemängu ja igale probleemile peab saama vastuse. Eetika kui malemäng, kus iga käiku saab kuulutada eetikavastaseks või eriliselt eetiliseks, elu kui mäng, kus alati leidub väljapääs.

Epikuurlik malemäng, kus avantüristid, patoloogilised avantüristid juhatavad ülistuskoore, dirigeerivad ja mängivad moraalseid kompasse.Unustatakse vaid see, et moraalses magnetosfääris on parajasti vaheaeg. Ei ole välja, ei ole õpetust, mille järgi oma nõela sättida. Nii laperdamegi avantüristide taktikepi juhatuse all siia ja sinna ja laevakene ei jõuda kuidagi sadamasse. Trammijuhi dilemmale ei ole vastust. Mõistate! Ei ole ega tulegi.
Vaid Meister ja Margarita deemonlik satiir võiks olla üheks vastuseks neile dilemmade üle mõtisklejatele, teiseks vastuseks on nende asjaolude uurimine, kuidas selliste pööranguteni ja deemonlike valikuteni üldse on jõutud. Igal ajal ei ole selliseid valikuid indiviidile ette säetud. Miks tramm üldse on pidurita, miks lapsed mängivad trammiteedel, miks trammijuht peab tegema kellegi teise eest valikuid ja otsuseid, kandma vastutust selle eest, mille eest tema ei saa olla vastutav? Miks ta on pandud mõtlema nii, et ta peab ennast vastutavaks selle eest, mille eest ta vastutav pole, miks on tema eest peidetud ja varjatud seda, mille ees ta on vastutav, mida ta saab muuta ja mida ei saa? Miks ta on pandud enesele mittejõukohase ülesande ete, miks ta peab ennast jumalaks, miks ta püstitab enese ette vale maailmanägemuse? Pojmanid võivad rahul olla. Selliselt uimastatud eetikaõpetuste abiga saab ka edaspidi masse edukalt valitseda, nimeta vaid võlusõna ebaeetiline ja ori on endisest alandlikum, töökam ja rabeleb oma edurattas edasi....

Millest sai see imelik aeg alguse? Ma kaldun koos Stefan Zweigiga arvama, et hoolimata oma dekadentlikust olekust sai otsustavaks pöördepunktiks allakäigutrepilsiiski aasta 1914. Siis algas sõda. ja uus ajastu. Olukordade järsku muutust on Zweig oma "Eilses maailmas" väga hästi kirjeldanud ja ma kaldun arvama, et tal on täiesti õigus. See maailm, mis oli enne 1914 ja see, mis on praegu, erinevad nagu öö ja päev. Vaid mõlema ajastus elanud inimesed ilmselt oskavad seda kirjeldada, nende hulgas ka Pitirim Sorokin. Isiklikult mina usaldan neid kirjeldusi. Niisiis, vana Habsburgide all elav impeerium, mis ennast ise 1914 tapma tõttas. Aeglane, väärikas, mitte kuhugi kiirustav, turvaline elustiil.
Heatahtlik, tõsi juba esimeste tõsiste vihasugemetega suhtumine üksteisesse. Poliitika, mida ajasid aristokraadid. Võimalik, et täiesti erinevate vaadetegaaristokraadid, aga siiski "noblesse oblige" nõuet jälgivad aristokraadid. Sõjad, kus esialgu naised ja lapsed (mitte alati, kuid siiski enamasti) jäeti ellu. Seetõttu sõjakäigud ja sõdimised sageli jätsid tsiviilelanikud üldse ükskõikseteks.Poliitikast võis ka üldse mitte huvituda. Seda tegid aristokraadid ja monarhid, seda aeti tagatubades, kuid väärikalt.
Esimesed moraalsed mõrad Inglise-Prantsuse revolutsioonide poolt Euroopasse olid küll löödud, kuid päris kollaps ootas veel ees.Niisiis aasta 1914, aasta, kus kõik võinuks siiski minna teisiti ja me ei oleks nii karjuva vajaduse ees uueneda, kasvada välja sellest mädasoost ja umbrohust. Oleks Venemaa jätnud sõtta minemata, oleks seniilne Franz Joseph sõja kuulutamata jätnud, oleks üks või teine mobilisatsioon olemata, oleks ehk maailm teine. Maailmaga aga läks just nii, sest seniilsed monarhid ei olnud võimelised ette nägema juhtuvat. Ka massid ei olnud. On otse jabur, millises meeleolus 1914 mindi sõtta.Eilsed sõbrad said vaenlasteks, eilne Euroopa sai tänaseks, tülitsevaks, üdini amoraalseks kafkaimpeeriumiks.
Millegipärast tabavad just juudid parimini ajastu näo, ma ei tea miks see nii on. Millegipärast pakuvad just juudid välja ka lahendusi, mis hiljem osutuvad eufemeerseteks. Ma ei usu selle taga nägevat mingit väga terviklikku plaani peale plaani olla võimul, nautida meepotte, kuniks on võimalusi. Juudid ei ole erandid, nii käituksid kõik, enamik rahvaid on käinud ja jäävad käima avantüristide taktikepi järgi.
Märksõna turvalisus asendub märksõnaga terror, hirm. Hirmu okkad mädanevad hingedes, mädanevad hinged löövad okkaid enda ja teiste hingedesse juurdegi. Ajuti vallandub mäda vereorgiates. Esimese Maailmasõjale järgnes Teine, Teisele järgnes lõputu rida niinimetatud konflikte, kusagil kaugel, kusagil Kolmandas Maailmas, mis nüüdseks jälle otsapidi jõudmas oma algusse, Euroopasse tagasi, sama kurjaendelisse, kui tollalgi. Nüüd osatakse ehk enam karta, sest aja märksõna on ju hirm. Hirmust pääsemiseks ja ülesaamiseks on vaja välja mõelda oma päkapikumaailm. Vahel siiski, öösel näiteks, tuleb unetus. See ongi sellise ju ajastu haigus, kus inimesi sunnitakse paljude asjade eest silmi sulgema. Kes sunnib? Inimese sees peituv hirm. Ta kardab valu saada ja ometi kannatab veel enam selle läbi.

Üheks võimalikuks võimaluseks võrrelda ajastute erinevat nägu oleks võrrelda kahte laevahukku. Ühe laeva, Titanicu põhjaminek oli väga sümboolne oma ajastu lõpou kuulutaja. Ta läkski põhja ülemäärase kiiruse tõttu, aga ometi kuidagi väärikalt.Ta oli ehitatud veel küllalt hästi, veekindlate kambrite jagatuna, mille uksed mis olid kõik kinni. Naised ja lapsed läksid paatidesse esimesena, keegi ei trüginud meestest ennast ettepoole. Titanicu hukk kestis tervelt 2 tundi, mis päästis paljude elud.Mõned mängisid viimse hetkeni hoopis kaarte. Orkester olevat mänginud samuti viimse hetkeni.

Teine laev läks põhja meie oma Läänemerel. Selle laeva sümboolseks nimetuseks oli Estonia.Ta läks põhja vähem kui poole tunniga. Veekindlate kambrite veekindlad uksed olid viimseni avatud ja neid ei püütudki sulgeda. Isegi päästeplaani olid sisse kirjutatud surm, sest kogu päästetegevus seisnes iseavanevate parvede vetteloopimises. Inimestel tuli hüpata jääkülma vette ja kuidagi parvedele ronida. Neidki polnud küllaldaselt. Et jäises vees lihtsalt külmutakse surnuks, selle peale nagu poleks tuldudki?? Imelik, tervelt 12 aastat väldanud uurimise ja teoretiseerimise keskel pole peale Anders Björkmani mitte keegi juhtinud tähelepanu sarnase olukorra jätkumisele Läänemerel. Kogu Läänemere reisijatevedu põhineb avalikul, küünilisel ohutuse absoluutsel ignoreerimisel. Selle asemel, et visiiridega jahmerdada, peaks ometi tagatama veekindlate kambrite vaheuste pidev suletus avamerel. Tänaseni seda nõuet ignoreeritakse julmalt. Raha eest saab kõike osta, ka ohutussertifikaate. 1914 -ndal alguse saanud vereorgia lõi segi igasugused moraalsed tõed. Näiteks Lusitania reisilaeval veetud relvade abiga meelitati sakslased seda laeva uputamaSakslased seda tegidki ning selle abiga loodud meediahüsteeriaga suudeti Ameerika viia sõtta, nii et massid jäid koguni uskuma sakslaste üliinimlikku kurjust ja omaenese maailmapäästelist missiooni. Nad usuvad seda tänaseni, omakasupüüdlik avantüristlik kamp eesotsas oma maad hukutamas ja põhja laskmas.

Midagi sarnast toimus ka Estonial. Reisilaevadel ei veeta sõjakaupa, see muudab laeva automaatselt sõjaliseks objektiks. See elementaarne tõde ei ole jõudnud avantüristideni, kes tollal omi asju kavandasid. Vaid ühe tolliametniku ausus tõi esile: Estonial veeti relvi. Mis relvi, see on veel teadmata, aga et relvi veeti, on nüüdseks selge, nagu ka see, et asjasse olid segatud nii Rootsi kui Eesti valitsused ning nende üle veel suuremad jõud, üliriikide huvid ja mängud.
Ka hiljem toimunu kinnitab täielikult ajastute erinevat nägu. Turvalisusemaailmas ei taibata valetada. Titanicuga toimunu kohta on olemas tõepärased tunnistajad,tõepärane uurimine, teatakse täpselt, miks ja mis juhtus. Hirmu maailmas valetatakse pidevalt, enesele ja teistele, muud ei osatagi enam teha.
Vale ülistatakse hädavajaduseks, ülimaks kavaluseks, ülimaks mõistuseks.Sellest hoolimata jääb rumalus rumaluseks, ümarda ja ülista seda palju tahad.
Kogu Estoniaga juhtunu uurimine on üksainus valetamiste ja vassimiste lõputu lugu. Sellel traagilisel lool ei ole ega vist ei tulegi niipea lõppu, vähemalt mitte senini,kui võimul on need, kes seal praegu on: patoloogilised valetajad. Turvalisuse asemel hirm, hirm genereerimas tarvidust valetada, tarvidust valedesse uskuda,tarvidust päkapikumuinasjutte uskuda. Alles nüüd on mõned neist valedest hakanud välja ujuma.Ometi otse meie silma alla, kohe pärast päästmist kadusid ära inimesed: kapten, vanemmehaanik, kõik vähegi aukraadi omavad inimesed, kes oleks ehk midagi teadnud ja ka need, kellel oli õnnetus viibida kapteniga või mõne kadunud meeskonnaliikmega ühel parvel.On olemas isegi tunnistus haiglasolu kohta, on olemas videolõigud. Kõik aga mätsiti kohe alguses kinni, kuna esimeses shokis inimestele on võimalik väga suuri valesid kergelt ette sööta. Ometi otse meie silma all keelduti Norra tuukrifirma koostööpakkumisest juba oktoobris hukkunud üles tuua. Selle pakkumise hind oleks igal juhul jäänud kümme korda madalamaks sellest hinnast, mida maksti laeva betoneerimistööde eest juba ette. Betoneerida laeva ei suudetud, küll suudeti valada ümbrusse ohtralt liiva. Rohkem kui 200 miljonit Rootsi krooni kulutamine Mona Sahlini poolt ei olnud Rootsi maksumaksjale mingi probleem. Sukkpüksid hiljem olid küll, nii et Sahlin oli "sukkpükste" skandaali pärast olnud sunnitud koguni tagasi astuma. 3 aastat väldanud uurimise esimeseks vassimistööks oli korraldada sellised tuukruuringud, kus kaptenisillal ei käidudki. Selle asemel otsiti üles küll kellegi Voronini kohver. Kapteni tegevuse kohta huku ajal on tänapäevani puudu igasugune informatsioon. Ka teine kapten, Piht, kes algul päästeti, on jäljetult kadunud.Arvatavasti lõplikult, sest Ameeriklaste eriteenistused ei erine ilmselt millgei poolest oma vene kollegidest. Parim tunnistaja on surnud tunnistaja. Kuhu kadus päästepaat nr 1, täpsemalt, miks see leiti nii kaugel laevast? Kust leiti Estonia Mayday viimset kutsungit andnud tüürimees? Mis imelikul põhjusel visiiri poldid merre visati? Mis imelikul viisil Lehtola pidas vajalikuks vraki kohta anda avalikkusele teada valed koordinaadid (nii et Jutta Rabegi om uuringute alguses läks valesse kohta laevavrakki uurima)? Haurahu veel ei kehtinud, ometi peeti vajalikuks jäälõhkujaga takistada ühe hukkunud naise mehe aktsiooni oma naise põrmu ülestoomiseks. Kogu komisjoni lõpparuanne kujunes mütoloogiliseks tambovi tööks. Mitte eriti hästi tehtud minu kui füüsiku vaatevinklist.Laeva trajektoor oli ilmvõimatult silmus. See ei ole võimalik, sellised triivi kiirused vett täis laeva kohta!Laeva asukoha kohta puuduvad radarilt mõõdetud positsioonid. Estonia läheduses viibinud laevade positsioonid on radarilt kirjas, Estonia positsioone ei ole.Kogu silmuse lugu, mille laev joonistas (algult täie auruga Rootsi suunas, seejärel pööre ja triiv tagasi füüsikaliselt võimatu triivi kiirusega) on läbinähtavalt väljamõeldud vaid visiiri imeliku asukohaga sobitumiseks. Miks selline visiiri asukoht välja teadustati, pole päris selge. Ilmselt kas näpukas, ülepingutus, et varjata ja selgitada visiiri otsingulaeva tulemusteta tööd (ta otsis kogu aeg vales piirkonnas seda visiiri).Oktoobrist 1994 on meil teada mütoloogiline lugu Estonia väidetavalt trajektoorilt leitud muudest objektidest. Hiljem pole neist enam üldse kuulda olnud. Nüüd kõige olulisemast, laeva uppumisest väidetavalt autotekile tunginud vee tõttu.Ma ei pööranud enne Anders Björkmani sellele asjaolule suurt tähelepanu, ometi on tegemist füüsikaliselt kõige kindlama väitega, mida on väga raske kummutada.Nimelt autotekile tunginud vee tõttu pidanuks laev pöörduma kummuli. Üsna elementaarsed stabiilsusarvutused näitavad seda veenvalt, aga ka paljude teiste analoogiliste juhtumite analüüsid: "Herald of Free Enterprise" kui üks selgemaid sarnastest, või ka Jan Hewelius.Kuid aitab nende asjaolude ülelugemisest. Eestlane, soomlane ning rootslane on ühtemoodi põhjamaine rahvas. Kui talle piisavalt sügavale ajusse mingi vale juba istutad, on seda välja saada peaaegu võimatu. Olen püüdnud ja saanud selle tagajärjel vaid omale vaenlasi juurde. Võib-olla ainuke vabadus, mis selles loos meile veel on jäänud, on anda allkiri, selleks kohaks on http://www.ms-estonia.ee/, näidata, et me ei ole selleganõus, millega meid kostitavad patoloogilised valetajad.Praeguseks on seal 10000 nime ringis. Paljud aga jätkavad endiselt jaanalinnupoliitikat, peites pea liiva tõsiasjaolude eest.Laevast tuleb teha põhjalik tuukriuuring ning seejärel tõsta see ka üles, tuua Eesti kaldale puhkama oma viimset puhkust. Viimased laevaga seotud inimeste hukkumised juhtusid muuseas alles 2005, jälle meie kõigi silme all. Kopteri üheks piloodiks oli üks Estonia päästetöödelosalenud piloot. Just see piloot "kadus" merre algul ära, pärast leiti üles. Isegi kui see oli lihtsalt õnnetus, kordub jälle sama mall, mis Estonialgi: ohutusnõuete eiramistest ei tehta väljagi, kopterid mürisevad endiselt üle lahe ja sõitjaidkijätkub.

Ärgake inimesed oma unedest, ärgake!