Müüt suurest akõnist Dzhambulist

Alma Ata-s on tänini au sees tähtis mälestusmärk Kasahhi esilaulikule, Dzhambul Dzhabajevile ning rahvarada ei rohtu ka temale pühendatut muuseumi juurde. Kes oli see kasahhi rahva suur poeg ja laulik? Kuidas elas, mida tegi?
Suur kasahhi laulik sündis 1846 ja ime küll, elas selle karmil ajal peaaegu saja aastaseks. Dzhambul suri 1945 ja maeti vägevate austusavalduste saatel maha.
Terve Nõukogude Liit leinas seda papit siiralt.
Mis tingis akõni tähelennu? Arvatavasti oleks ta jäänudki vaid kohaliku tähtsusega dombratinistajaks, kes tõesti teadis palju kohalike laule ning ilmselt võitiski mõne akõnnide võistlusegi, kui appi poleks tulnud stalinlik rezhiim. (juba viljastava revolutsiooni ajal 1917 oli papi 71 aastane)
Tänu selle rezhiimile hakkas kasahhi steppidesse jõudsalt rahvast juurde siginema. Sinna saabus igasuguseid, Tarazi linn ja selle ümbruskond (mida tollal nimetati Aulie Ata, hiljem juba poeedi enese järgi Dzhambul, veel hiljem Zhambyl ja lõpuks jälle Taraz) täienes pidevalt uute tulnukatega. Seetõttu võis tollast Kasahstani nimetada lausa rahvusvaheliseks multikultuuriliseks regiooniks, seal oli kõiki: juute, mustlasi, venelasi, sakslasi....
Kõik tegid tööd suure Stalini auks ja Suure Venemaa hüvanguks, mõni tegi kultuurigi. Mõni taipas sinna tulla ise, vabatahtlikult ja seetõttu pääses okastraadiga piiritlemisest. Nii sigines sinna üsnagi kultuurseid inimesigi, näiteks poeete. Kuigi harva, külastas Pegasus ka tollal mõnda pagenud poeeti, eriti siis, kui kõhutäide kippus lahjaks jääma. Head kõhutäidet pakkus tollal aga ainult see, kui kirjutasid laule Suurele Stalinile. Teistele laulude kirjutamine oli juba veidi ohtlikum, mõni tobu sai selle eest sugedagi. Ometi kirjutati teistele ka, vahel läks halvasti, kui see, kellele ood pühendati, osutus rahvavaenlaseks.
Nii ilmuski algul Kasahhi kohalikus provintsilehes mitmeid "tõlkeid" kasahhi rahvalaulikute loomingust, kus laulikud laulsid ülistusi Stalinile, Kaganovitshile, Jezhovile ja kellele kõik veel. Alla oma nime autor aga ei tohtinud kirjutada, sest siis oleks organid kohe tabanud, et seal eluneb mõni ärakaranud literaat ja tema territooriumi veidi enam piiritlenud.
Provintsilehekest sattusid aga lugema ka pealinna propagandistid ja neile oli väga vaja näidata, kuidas kasahhi steppides rahvakultuur õitseb ja kuidas akõnnid kooris Stalinit ülistavad. Nii oligi ühel korral anonüümse akõnni asemel vaja alla kirjutada ka mõne vanamehe nimi. Selline papi steppidest leitigi, ta oli väga, väga vana ja õnneks ei osanud mitte sõnagi vene keelt. Ühte sõna ta teadis, see oli tasu. Tasu eest sai kõigest laulda ja seda see papi ka tegi. Dzhambuli kuulsus kasvas kiiresti, tema oodid avaldati sageli Ogonjokis, Pravdas ja neid jagus igaks elujuhtumiks.
Kolmekümnendad aastad, aga ka retrospektiivselt hilisemad ajad on kurguni täis selle akõni luulet ja laule. Vene keeles, kasahhi originaalid ei huvitanud kedagi. Suur Dzhambul kutsuti muuseas kord Moskvasse, kohtuma Kalininiga, kes talle ordeni andis. Vist Tööpunalipu, aga võib-olla sai Leninigi. Üheksakümne kolme aastane papi tinistas kadestusväärse energiaga terve päeva Moskvas dombrat, käis metroos, sõitis autoga, kohtus teiste suurte nõukogude juhtidega, aga ka pioneeridega. Blogi pildil näemegi suurt Kalininit, kelle naine muuseas ju ka kasahhi steppides aitas kodumaad üles ehitada, talle (vist) Tööpunalipu Ordenit üle andmas.
Sellest sündmusest sündis laul "Ya pesnyu poyu v Luchezarnom Kremle".
Lugege ja nautige selle marsirütme allpoolt, keda vaimustavad tollase nõukogude luule parimad palad.
Müüt suurest poeedist, kui kord sündinud, on visa kaduma. Tema kuju seisab tänini puutumatus pühaduses Alma Ata-s, sealt leiab ka tema muuseumi, temanimeline on Kasahhi suurim provints, Dzhambuli nime järgi on saanud nime tänav Petrogradis, mitmed teatrid ning arvatavasti veel jumal teab kui paljud asjad, kujud, kohad, jõed ja mäed endises Nõukogude Liidus.
Suureks saamiseks peabki olema väike, väga väike, lihtne ja ahne inimene, selline kes oskab vaid ühte sõna - tasu. Ja vähekene dombrat ka mängida.
Mine tea, äkki laulis veidi ka oma kasahhi keeles, kes seda teab. Igatahes tähistati Kasahstanis suure poeedi 160-ndat sünniaastapäeva 2006 väga pompöösselt, kostsid üleskutsed papi koguni 20. sajandi Homeroseks tituleerida.
Noortele tehti luulekonkurss ja võitjad pärjati tasuta piletiga Sankt Peterburgi, linna, millele Dzhambul ka ühe oodi pühendas. Leningradtsõ, deti moi ....
Et aga üks tema ood selle juures selle linna jälgima mõrvari, Jezhovile pühendet oli, nii väga kedagi ei huvita seal idapiiri taga.
Nii meeldiv on uskuda müüte suurtest väikestest, sest just sihukesed väikesed suurekspuhutud kultuurimullid tegelikult laiutavadki KOGU 20. sajandi kultuuris.
Tõelist ongi väga vähe, kogu Lääne kultuur on selliseid tasulisi dombratinistajaid täis, kes kalamarja eest on nõus kõik, ka oma ema, maha müüma.
Näiteks humanist Shaw. Või humanist Rolland. (vt. Shostakovitshi "Tunnistust"....)
Seal Läänes tehakse seda pisut vilunumalt, ütleme siis professionaalsemalt.
Kes müüb keha, kes müüb vaimu. Mis vahet sel on?
Aga kes seda Homerostki tea, kas papi ise ikka teadis oma värsse peast, või sokutati tallegi ette see, mida etlema peab?


Dzhambuli mõned tähtsamad oodid:

"Ya pesnyu poyu v Luzhezarnom Kremle"



S kazaxskogo perevel K. ALTAJSKIJ.

Kak s bratom ya vstretilsya snova s toboj
Lyubimyj narodom Kalinin rodnoj!
Ko mne Kaganovich tulpara* poslal
Dzhambul na tulpare v Moskvu priskakal
I pesnyu zapel v luchezarnom Kremle.
Pust' pesnya moya proletit po zemle,
Ya solnechoj rodiny dar prinimayu,
Ya Lenina orden k grudi prizhimayu,
Svyashchennyj podarok lyubimoj strany.


Pust' pesnya do solnca dojdet, do luny,
Sverkaya, kak ix zolotye luchi,
Pust' radost'yu kazhdoe serdce stuchit!
Ya prozhil stolet'e, ya veku rovesnik,
Ya vmeste s narodom poyu svoi pesni,
O stalinskoj pravde, chto s-chast'e dala
Stepyam, vymiravshim ot rabstva i zla,
O stalinskoj pravde, ch'ya vechnaya sila
I pesni i yunost' moyu voskresila.

O svetloj, kak solnce vo vremya vosxoda,
Nemerknushchej stalinskoj druzhbe narodov,
O stalinskom slove, chto v more ne tonet,
O stalinskom solnechnom mudrom zakone,
V kotorom za kazhdoyu bukvoj legli
Mechty i nadezhy narodov zemli,
V kotorom za kazhdoyu bukvoj vstaet
Bessmertnyj velikij sovetskij narod.


Ya pesnyu poyu v luchezarnom Kremle,
Pust' klyatvoyu pesnya letit po zemle.
Poka nad vselennoyu solnce gorit,
Poka moya sila, kak more, kipit,
Poka moe serdce, kak berkut, parit,
Moy pesni svoi ne ustanu slagat'
Tebe, moya svetlaya rodina-mat',
Tebe, moix radostnyx dum vdoxnovitel' --
Moj Stalin velikij, otec i uchitel'!


* tulpar--
legendarnyj krylatyj kon'

Tänuluuletus Stalinile
/Selle luuletuse pealkiri pole teada ja ka allikas senini leidmata. Otsingud jätkuvad./


Spasibo tebe, Stalin moj!
Rasstalsya Dzhambul s gorkoj sud'boj
Edet Dzhambul v bogatom sedle
Edet Dzhambul po rodnoj zemle
Edet Dzhambul po rodnoj strane
Na sytom, stepnom skakune.
S pochetom pevca vstrechaet aul:
«Poj svoi zvonkie pesni, Dzhambul!
V nix molodost', sila, i slava pobed
Za dvadcat' sovetskix let!»


Bibliograafiast (3) leiab veel kaks oodi suurele Jezhovile, kes Kasahstani kusagil kahekümnendatel oma suure juhtimisega õnnistas. Seejärel aitas ta Leningradlasi oma linna puhtaksküürimiselgi tõsiselt. Nii et kangelane missugune!

Nautigem:

NARKOM EZHOV

V sverkanij molnij ty stal nam znakom,
Ezhov, zorkoglazyj i umnyj narkom.
Velikogo Lenina mudroe slovo
Rastilo dlya bitvy geroya Ezhov.
Velikogo Stalina plamennyj zov
Uslyshal vsem serdcem, vsej krov'yu Ezhov.
Kogda zasiyali oktyabr'skie zori,
Dvorec shturmoval on s otvagoj vo vzore.
Kogda zhe vojnoj zapylal gorizont,
On sel na konya i poexal na front.
Shel klass protiv klassa. Zemlya polyxala.
I rodina krov'yu v te dni istekala.
Szhimali vragi nas zloveshchim kol'com --
Zhelezom i stal'yu, ognem i svincom.
Ya prolshloe pomnyu. V zakatax bagrovyx
Ya vizhy skvoz' dym komissara Ezhova.
Sverkaya bulatom, on smelo vedet
V ataki odetyj v shineli narod.
On b'etsya, uchas' u velikix batyrov,
Takix, kak Sergo, Voroshilov i Kirov.
S bojcami on laskov, s vragami surov,
V boyax zakalennyj, otvazhnyj Ezhov
Kogda nad stepyami podnyalsya vosxod
I plechi raspravil kazaxskij narod,
Kogda chabany protiv baev vostali,
Prislali Ezhova nam Lenin i Stalin.
Priexal Ezhov i, razveyav tuman,
Na bitvu za s-chast'e podnyal Kazaxstan,
Auly splotil pod znamena Sovetov,
Dal silu i mudrost' kremlevskix dekretov.
Vedya za soboyu kazaxskij narod
Na baev i bekov, vozglavil poxod.
Narod za Ezhovym poshel v nastuplen'e.
Sbylis' nayavu zolotye viden'ya.
Ezhov miroedov prognal za xrebty,
Otbil tabuny, ix stada i gurty.
Rasstalis' naveki my s bajckim obmanom.
Vesna rascvela po stepyam Kazaxstana
Pyshnee i krashe bylyx nashix snov,
Zdes' vse tebya lyubyat, tovarishch Ezhov!
Aryki, prudy, golubye ozera
K tebe obrashchayut s-chastlivye vzory.
Zdes' kazhdaya travka, trostnik i cvetok,
Snega na vershinax i gornyj potok,
Prostornye stepi ot kraya do kraya
Tebya ne zabyli, tebya vspominayut.
Kovyl' o tebe svoyu pesnyu poet,
V dvizhenii vetra -- dyxan'e tvoe.

Zvuchnej vodopadov, arykov chudesnej
Stepnye akyni poyut tebe pesni.
I vtorit narod, sobirayas' vokrug:
-- Privet tebe, Stalina predannyj drug!
A vrag nastorozhen, ozloblen i lyut.
Prislushajsya: noch'yu zlodei polzut,
Polzut po ovragam, nesut, izuvery,
Nagany i bomby, bacilly xolery ...
No ty ix vstrechaesh', silen i surov,
Ispytannyj v plameni bitvy Ezhov.
Vragi nashej zhizni, vragi millionov, --
Polzli k nam trockistskie bandy shpionov,
Buxarincy, xitrye zmei bolot,
nazionalistov ozloblennyj sbrod.
Oni likovali, nesya nam okovy,
No zveri popalis' v kapkany Ezhova.
Velikogo Stalina predannyj drug,
Ezhov razorval ix predatel'skij krug.
Raskryta zmeinaya vrazh'ya poroda
Glazami Ezhova -- glazami naroda.
Vsex zmej yadovityx Ezhov podstereg
I vykuril gadov iz nor i berlog.
Razgromlena vsya skorpion'ya poroda
Rukami Ezhova -- rukami naroda.
I Lenina orden, goryashchij ognem,
Byl dan tebe, stalinckij vernyj narkom
Ty -- mech, obnazhennyj spokojno i grozno,
Ogon', opalivshij zmeinye gnezda,
Ty -- pulya dlya vsex skorpionov i zmej,
Ty -- oko strany, chto almaza yasnej.
Sedoj letopisec, svidetel' e^poxi,
Vbirayushchij vse likovan'ya i vzdoxi,
Sto let dozhivayushchij, drevnij Dzhambul
Uslyshal v stepi narastayushchij gul.
Mil'onnogolosoe zvonkoe slovo
Letit ot narodov k batyru Ezhovu:
Spasibo, Ezhov, chto, trevogu budya,
Stoish' ty na strazhe strany i vozhdya!



S kazaxskogo perevel K. ALTAJSKIJ.
translated from Kazakh by K. ALTAISKY



:
Kahju, et ei leidnud Dzhambuli põiktänava sünnitanud luuletust, pühendatud Leningradile.
Tänav ise on senini alles, nagu ka Dzhambuli provints Kasahstanis, vaid selle provintsi pealinn ristiti tagasi Taraz-ks. Mingil ajal vist peale 2000 tekkis Dzambulile Petrogradi ka temale pühendatud memoriaal, siis, kui vene kasahhi sõprus jälle kõvasti üle kinnitatud sai. Mine või uurima, mis seal jälle püsti pandud on.


Bibliograafilisi linke.

1. Zhambyli linnast (nüüd jälle Taraz) http://en.wikipedia.org/wiki/Zhambyl
2. http://expat.nursat.kz/?3648
3. http://www.cyberussr.com/rus/dzhambul.html#biography
4. http://kazakh-books-and-music.netfirms.com/
(saate osta vene, kasahhi või ingliskeelse raamatu ilusate piltidega)
5. Solomon Volkov, Dmitri Shostakovits, "Tunnistus".