Erinevuste paine kultuuris

Koos elu tekkega Maal tekkis meie planeedile midagi täiesti erilist, kui elutute kiviklompidega võrrelda: elu hakkas tekitama omasarnaseid, süsteem omandas enesele mälu ja hakkas seda kasvatama. Elu selline omadus on hämmastaval kombel invariantne, alates ainuraksetest kuni tänase päevani välja kasvab planeedil olemasoleva DNA info hulk järjepidevalt, andes võimaluse selle info hulga ja kvaliteedi järgi toimunut perioodideks jagada. Isegi mitte välised katastroofid ei ole suutnud seda protsessi peatada, pigem lõppukokkuvõttes on nad arengut isegi võimendanud!

Liikide tekke loogika paneb liigid ja liikide geenid omavahel sõdima, aga ka koos töötama, kooseksisteerima. Üks tähtsamaid mehhanisme selles mitte iialgi lõppevas sõjas on oma ja võõra äratundmine. Korralik sebra peab ära tundma endale sobiva paarilise järglaste saamiseks ning võõrad karjad, millest peab eemale hoidma.
Äratundmismehhanism tekitab äratundmise, vastavuse korral tõmbumis, ühtehoidmise soovi, aga sama loogika teine pool tõukumise, äratõukereaktsiooni.
Äratõukereaktsioonid on koos geneetilise triiviga vastutavad uue liigi tekke eest, käitumuslik karjainstinkti loogika on siin oma ja võõra eristumisel olelusvõitlusse sisse kirjutatud.
Anderseni inetu pardipoja lugu on väga hea illustratsioon. Oma liigist-karjast erinev on alati karjainstinkti tõmbe-tõukeõudude suurema surve all, kui keskmine, korralik pardipoeg. Patoloogilised hälbed seetõttu kaovad, positiivsed muutused aga peavad tõestama ennast elu olelusvõitluses.
Kui tuntakse ära, et see kari pole oma ja kuidagi ähmaselt tajutakse äkki seda, et teine kari on see, kuhu peaks kuuluma, algab eraldumine, uue subsüsteemi tekke.

Inimese saabumisega planeedile Maa tekkis geneetilise ja ka käitumusliku meemsüsteemi algete kohale inimeste suurenenud kommunikatsionivõime baasil kvalitatiivselt uus keelel põhinev meemide-märkide süsteem, kultuurisfäär.
See hakkas omaenese loogika põhjal arenema nagu geensüsteemgi, luues isekate meemide olelusvõitluse loogika.
Samad karjainstinktid hakkavad toimima ka kultuuris, kultuuriliste-märgiliste süsteemide mõju alla olevaid inimesi painavad samalaadsed tõuke-tõmbejõud.
Erinevaid tabab alati lõhestav tõuke-tõmbejõudude paine tugevamini, kui keskmisi.
Lisaks sisemistele tõuke-tõmbejõududele karja liikmete vahel liitub siia ka süsteemi omaliikumise diferentsiaalne toime: eesminejad tikuvad eest ära pudenema, tagaminejad maha jääma, tagasi kiskuma, barbaarse ja vägivaldse poole tagasi pürgima.
Mida suuremamõõtmelisem on kultuurisfäär, seda suuremaks muutuvad ka loodejõud. Kui sfäär ületab teatud suuruse, laguneb kultuurikeha alamkultuurideks.Liiga palju erinevaid inimesi erinevate tungide, kavatsuste, märgisüsteemidega ei saa püsida koos, arengu loodeline tegevus paiskab nad üksteisest eemale.Kultuuride sisse tekivad subkultuurid ja sfäärid, just koonduv udukogu hakkab koosnema üksteise ümber tiirlevatest erinavet kogukondade väikestest asteroididest, aga ka suurte kultuuride planetoididest ning nende kaaslastest.Üksik indiviid tunneb ennast selles süsteemis tõmbe ja tõukejõududes ümbritsetuna, mis teda sageli lausa juppideks üritavad rebida.

Just sellisel tausta abiga võiksime kirjeldada mitmeid hoiakuid, mida väljendame peaaegu alateadlikult. 19. sajandil ei olnud isegi Suurte Isade (Founding Fathers) poolt häbi lausuda: Ainuke hea indiaanlane on surnud indiaanlane.Veel 1950-ndatel oli loomulik, et neegrid pidid bussis valgetele alati istet andma.Lõuna Aafrika vabariik lagunes hoopis hiljuti ja praegu on seal jälle kõik otse vastupidi. Täna kannatavad valged mustade terrori käes.Järelikult pole midagi imestada, kui kultuuri nõrgenemisel-lagunemisel vihkamine nagu fööniks tuhast tõuseb jälle üles. 1914 vihkas iga "normaalne" sakslane prantslasi ja inglasi. Ernst Lissaueri vihkamislaulu Inglismaast õpetati lastele koolis.Iga mõju on vastastikune.

Nii on antisemiitide-juutide vihkamispaar samuti vastastikune ja vastastikku üksteist võimendav. Ühtegi poolt ei saa ei demoniseerida, aga ka inglitena kujutleda. Kirjeldusi selliste tõmba-lükka väljadesse sattunud inimeste tunnetest ja mõtetest kohtab siit ja sealt. Harva on leida siiraid kirjeldusi.

Mul jäi kauaks ajaks kripeldama üks katkend raamatukesest "You Gentiles", kirjutatud 27 aastase Maurice Samueli poolt. Tema fataalset kirjeldust juutidest kui purustajatest on kasutanud agaralt paljud, demoniseerides seda teksti äärmuseni. Seetõttu soovisin hoolimata vastakatest tunnetest seda raamatut vähemalt lehitseda, saada vastus küsimusele, kuidas sellise fataalsuseni on jõutud, millest see autori arvates tuleneb ja miks kõik katsed lepitusteks, sillaehituseks tikuvad põruma. Seda vastust ma küll ei saanud, leidsin aga mitmed objektiivsed eristused, mis tunduvad olevat tõesed ning lõppjärelduse ometi juba alguses postuleerituna ja lootusetult väära: kuristikon ületamatu. Psühholoogiline mehhanism sellise hoiaku kujunemiseks on teatud erinevused ja eristused, mille inimene ise võimendab, aksiomatiseerib. Iga sellise rassilise või kultuurilise eristuse aluseks on mingi objektiivne erinevus, mingid triibud tõesti sebral on teisipidi. Kuid lõpetuseks jõutakse alati absurdi. Mulle tundub "You Gentiles" mittejuudi (kõik, kes pole juudid, vaadeldakse ühtsena, mis on iseenesest nonsens, eriti, kui võtta arvesse veel Ida olemuslikult täeisti erinevat kultuuri) kirjeldusest mõned Õhtumaa põhilisi arhetüüpe siiski päris hästi iseloomustavat.

Samueli raamatu põhisisu võib võtta kokku ühe lausega: "Te pole tõsised!" Mittejuutide põhiline olemus seisneb mängus, mängurõõmus. Kõik, nii riigi, majanduse, suhte, moraalikoodeks on allutatud mängule ja neid mänge mängitakse tõsiselt. Just tõsidus, millega mängitakse mängu, teeb inimesed eriliselt mittetõsiseks, lausa naeruväärseks. Mittejuutide osas võib tal olla õigus. Juutide osas kahtlen. Elu on näidanud, et kuigi juudid ei ole suured sportlased, neile sport ei ole omane, on seevastu nende seast leida palju teadlasi, teadusmängude harrastajaid (mida Samuel ignoreerib kas teadmatusest või arrogantsist), samuti malemängijaid ja kiibitsejaid. Kibitzer ise on juudi päritolu sõna. Ka sõjamängude osas on pärast nende oma riigi sündi olukord sarnane muude riikidega. Veel enam, Iisrael mängib sõjamänge agaramaltki, kui teised. Ei tahaks lasta ennast petta sellega, et "me ei saa teisiti"...Kuid 20 sajandi alguses võis see illusioon meie - nende erinevustest mõningal määral kanda.

Samuel postuleerib, et juudile on mittejuudi lojaalsuse mõiste absoluutselt võõras. Kahtlen selles, 20 sajandi ajalugu näitab, et kõik patud, mida inkrimineeritakse teistele, need tehakse ka ise läbi. Kuid lojaalsus selles nürimeelses mõttes on meile omane küll. Kui oled astunud kuhugi kooli või klubisse või parteisse, pead omaks võtma nende grupihoiakud. Millised, pole oluline. Ma näen siin Eestis sellist lojaalsust nürimeelsuseni vohamas ja seetõttu kõik parteid põhiliselt põhjavad teisi ja kiidavad ennast. See on jalgpallimängu pseudoeetika, mitte moraal. Kõik mängivad neid mänge väga agaralt. Ütle, mis parteist sa oled ja ma ütlen sulle, mis laulu sa laulad. Kirjutan laulugi valmis, kui maksad! (aga ei usu ise sellest silpigi ja ei usu sedagi, et see, kes laulab, peale siira jalgpallimängus osalemise vaimustuse millesegi usub. Tähtis on mäng, muu pole oluline) Sõjamängud on teine sarnane valdkond, mida me usinasti mängime. Kuid tjah - olid ajal, kui juudid neid mänge ei mänginud. Pärast 1945, tegelikult isegi tunduvalt varem ja terrori mõttes isegi Samueli aegadel, ei saa enam sedasi postuleerida ja Samueli argument seega õigustühine.

Päris huvitav on Samueli vaatlus distsipliini osas. Ta nimelt väidab, et sünagoogis käib kohutav korralagedus kogu aeg. Ükski asi ei alga õiegeaegselt, ei lõpe õigeaegselt, jutluse ajal aetakse juttu,ühesõnaga - tohuvabohu....võrreldes meie kirikutes toimuvaga.Aga sisemiselt on suudetud püsida koos tuhandeid aastaid. Kindlasti ongi olemas erinevused, kuid meil pole ikkagi keelt, milles suudaksime neid neutraalselt kirjeldada. Enamik nendest on memeetilised, märgilised ja järelikult peame kasutama inimkeelt. Võitlus erinevustega ei vii sihile - kohe tekivad uued ja arengu paine on eriti hea generaator selliseks loomeks. Erinevuste surve või paine loob selliseid mõtteid ikka ja jälle. Rumala viib see destruktsioonile, kisub tagasi. Keskmine jääb ükskõikseks,Mõtlevad inimesed võivad eriti kergesti haarduda ühe või teise ideoloogia haardesse, kapselduda, eralduda, vaenata. Hoolimata meie suurtest põrumistest 19. ja 20. sajandil on inimesed siiski õppinud või õppimas elama erinevatena ja ometi kooselavatena, ilma vihkamise ja vaenuta. Kahju, et neid on veel vähemus. On üsna tõenäoline, et erinevuste paine, arengu loodejõudude sarnase paine tõttu, mis eesminejaid kisub ette, tagaolijaid aga taha, kisub meie praegused kultuurisfäärid jälle lõhki.

Et mitte jääda üldsõnaliseks, kunagi tõlgitud katkend "You Gentiles" raamatust.

"Te peate õppima (ja olete õppimas) eemale hoidma ja kartma moodsat, "assimileerunud" juuti enam, kui vanameelset juuti, sest ta on teie jaoks ohtlikum. Vanameelne juut hoidis teist vähemalt eemale, oli kergelt ära tuntav kui indiviid, kalgi juudi maailmapildi kandja: te olite tema suhtes hirmul ja hoidsite temast eemale. Suurel määral oli ta isoleeritud. Aga kui juut assimileerub, omandab teie keeli, arendab teatud lähedust, tungib teie ellu, õpib käsilema teie instrumente, peate olema teadlik, et see varemalt teist eemal olev loomus nüüd teid ähvardab.Maailmas, mida ehitasite ja olete edasi ehitamas, saate teadlikuks uue, äärmiselt häiriva karakteri tööst: karakterist, mis ristub teie kavatsustega ja ähvardab teie personaalsust.Juut, kelle kontaktipuudus teie maailmaga ei võimaldanud tal olla efektiivne, saab nüüd efektiivseks. Astjas on korgitud lahti, geenius on lahti pääsenud. Varemalt oli tema vaen teie elustiili vastu varjatud. Praegu on see ilmne ning aktiivne. Ta ei saa ennast aidata: ta ei saa olla erinev endast, nagu teiegi ei saa. On asjatu öelda talle - "Käed eemale!". Ta ei ole oma peremes, vaid oma elutahte teener.Meid, juute on süüdistatud selles, et oleme purustajad. Mida iganes teie püstitate, meie kisume maha. See on tõsi ainult suhtelises mõttes.Me ei ole pildirüvetajad kavatsuslikult: me ei ole teie institutsioonide vaenlased mitte lihtsalt selle pärast, et te olete meile ebasümpaatsed. Me oleme kodutu mass, mis otsib rahuldust oma konstruktiivsetele instinktidele. Ning teie institutsioonides me ei saa leida rahuldust, need on mänguinstitutsioonid inimese säravate laste jaoks - aga mitte inimese enda jaoks.Me katsume kohandada teie institutsioone oma vajaduste jaoks, sest seni, kuni leame, peame leidma sellele väljenduse; ning püüdes neid ümber ehitada oma vajadustele vastavaks, me lammutame need teie jaoks. Vastumeelsus juutide vastu äris saab alguse tundest, et me vaatleme kõiki teie mängukonventsioone lõbustatult, või isegi põlastusega. Meie jälestusväärne tõsidus muurab raevukalt endale teed teie eluviisidesse.Aga te tunnete meie lõhustavat erinevust kõige teravamalt, kõige vihaleajavamalt meie taotluslikes pingutusis teie sotsiaalse süsteemi muutmisel. Me unistame maailmast, kus valitseb lõplik õiglus ja Jumala vaim, maailmast, mis oleks teie jaoks viljatu, kõigest toitvast tühi, kõle, ebasõbralik, mitte sümpaatne. Te ei taha sellist maailma, te pole sellise maailma jaoks kohandatud. Teie soovide ja vajaduste pimestavast valgusest vaadelduna on meie ideaal eemaletõukavalt morn.Ma räägin siin moodsast, mitte orthodoksest judist. Ma räägin sellisest juudist, kellele on meie orthodokse ja teadliku juudi elu vormid samamoodi võõrad kui teile: see on juut, kes moodustab teie radikaalssete ja revolutsioniliste organite selgroo nii kuulajaskonna kui kaastöötajate osas; juut, kes moodustab teie kramplike ja ebajärjekindlate õigluse eest tehtavate pingutuste kondensatsioonituuma.See inimene teie keskelt ei ole pinnapealsel vaatlusel äratuntav kui juut. Ise ta tõrjub tagasi - ning täiesti siiralt - oma juudiks olemist. Ta on maailmakodanik; ta on inimkonna poeg, tema erilise huvi all on kogu inimkonna progress, mitte ühegi erilise grupi oma. Aga sellistena, nagu need radikaalsed ja internatsionaalsed liikumised on, on kaasaegne juut (just parim ja kõige mõtterikkam moodne juut) nendega lähemalt seotud, kui keegi teine maailmas. Ta on ainukesena tõeline sotsialist ning kosmopoliit - aga sellisel tõesel ja vaikival moel, et ta erineb täielikult kõigist teist. See on üks paljudest vitaalsetest paradoksidest - asi, mis on ebaloogiline ja ometi eluliselt tõene. See on meie täielik kosmopoliitsus, mis annab meile meie rahvusliku iseloomu. Kuna me oleme ainukesena kosmopoliidid pigem instintki kui veende mõjul, jääme iseenesteks igaveseks.Igas asjas oleme me purustajad - isegi purustuse tööriistade osas, mida me selleks vajame. Tõeline sotsialism ja internatsionalism, mille kaudu meie lämmatatud vaim otsib omale väljendust, mis näib ähvardavat teie eluviisi, on meie vaimu vajadustele ja nõudmistele võõras. Teie sotsialistid ja internatsionalistid ei ole tõsised. Nende liikumise võlu, külgetõmme, mida nad tunnetavad, seisneb nende võitluses: see on lahing, mis tõmbab ligi teie mittejuutidest radikaale. Ning tõesti, niikaua kui radikaal olemises on seikluse elemente, säilitab ta mõningast individuaalsust. ja ainult ägeda, varase võitluse perioodil te tervitate meid, juute nagu liitlasi.Te olete selles eksiteele viidud - nii oleme ka meie. Te astute liikumisse vapralt, seikluslikult, meie varjatult, vaikivalt. Te teete sellest mängu; me teeme seda, sest me ei saa ennast aidata. Ja see on rohkem kui kindel - lõpuks tekib jällegi lõhe. Liberaalid ja radikaalid on samamoodi võimelised juutide suhtes vastumeelsust ilmutama, nagu reaktsionääridki. Liberaalid ja radikaalid ei kasuta reaktsionääride relvi, aga vastumeelsus on olemas, leiab väljenduse antisemiitlikes sotsialistlikes ja töölisliikumistes ning peaaegu tahtmatus põlguses, mis jõuab arvutu hulga intellektuaalide huultele.Filosoofiad ei suuda loomuseid ümber vormida. See, mida teie radikaalid tahavad, on teine Mängu vorm, teiste reeglitega.Nende rahulolematus ulatab käe juudi rahulolematusele. Aga see ei ole samalaadne rahulolematus. Vähese aja möödudes viivad teed igaveseks lahku. Juudi radikaal pöördub teie sotsiaalsest liikumisest ära:ta avastab, et mitte miski ei suuda ületada teie ja meie vahelist kuristikku.Ta avastab, et vaimne rahuldus, mida ta mõtles leidvat sotsiaalses revolutsioonis ei ole teilt ostetav. Usun, et see liikumine on juba alanud, järk järguline juudi radikaalide eraldumine, nende äratundmine, et teie radikaalsus on sisuliselt samasugusest ainest koosnev, nagu teie konservatiivsuski. Kainenemine on alanud.Osalise sallivuse sajand andis meile, juutidele, juurdepääsu teie maailmale.Sellel perioodil tehti katset suureks leppimiseks, et meie kaht maailma kokku viia.See oli läbikukkumise sajand. Meie juudi radikaalid hakkavad sellest ähmaselt aru saama.Meie, juudid, oleme purustajad ja jääme purustajateks igavesti. MITTE MISKI, mida teie hakkate tegema, ei rahulda meie nõudmisi ja vajadusi. Me jääme igaveseks purustama seetõttu, et vajame omaenese maailma, Jumala-maailma, mis pole teie loomuses valmis ehitada. Üle kõikide ajutiste liitude selle või teise kildkonnaga on ületamatu kuristik loomuses ja saatuses, vaenulikkus Mängu ning Jumala vahel.Need meist, kellel ei õnnestu aru saadda sellest tõest, on alati leitavad. liidus teie mässuliste fraktsioonidega, kuni lõpuks tuleb kainenemine.Meid teie keskele laiali hajutanud armetu saatus usaldas selle tänamatu rolli meile.

Kas sellest irdumise loogikast on olemas väljapääs?

Ma loodan, et siiski on. See väljapääs on kõikide erinevuste painete ja tõuka-tõmbejõudude võtmine loodusliku paratamatusena, meile kaasapandud veidrustena ning need sellegipoolest ületada. Inimese kui liigi ees ei ole suuremat ülesannet kui ületada vägivald, madalad ja destruktiivsed instinktid allutada mõistusele ja erinevuste painest luua erinemise rõõm, erinevate subkultuuride ja süsteemide erineva ja koherentse kooseksisteerimise rõõm.
Massikultuuri tee järelikult on siin kindlasti vildakas. Inimesed ei ole kunagi võrdsed ja võrdsetena eksistents oleks kõigile ühtmoodi väljakannatamatu. Püüd meid lõigata ühesuguseks massiivse ajupesu, everybody kultuurisurrogaatide massilise spämmi abiga ei saa kanda häid vilju. Ühesuguseks vormimine on võimalik vaid nii, et eesminejad eraldatakse hoopis ja kõik paisatakse ühesugusesse barbaarsusesse tagasi. See võib küll luua illusiooni Tuhandeaastasest õnnepõlvest, aga on tegelikult äärmiselt lühiajaline, andes barbaritele võimaluse kultuur lõplikult õõnestada ja purustada. Loomulikult saaksime Egiptuse vaarao tüüpi valitsussüsteemi all tõenäoliselt suhteliselt stabiilse süsteemi, kuid selle hinnaks on tõenäoliselt kunagi ehitatud tehnoloogiapüramiidide lagunemine ja mattumine kõrbeliiva. Demokraatia otsedemokraatia vormis on aga üldse realiseerimatu unistus, selle asemel tekib jäik tagatubade hierarhia, salajane ja eristunud eliit, alfa inimesed versus beta ja gamma, jäik sfääride kastisüsteem, mida just peaks vältima.