Sead pukki!

Räägitakse, et algaval aastal saavat Sead pukki. Kui nad on needsamad Idamaade sead, siis oleksin õnnelik. Kuid nad tõotavad olla meie eestimaised kahejalgsed, mitte heasüdamlikud ja targad põssad, kelle nime kasutamine sõimamise eesmärgil tõestab veelkord inimese ülimat küünilisust.
(viimane sõimusõna on jälle koeraga seotud nimetus ja ebaõiglane seegi, küünikud ise pidasid koera pühaks loomaks ja tõde tähtsaimaks, neid seepärast sõimatigi
ja kinnistuski keelde jäle sõna küünik).
On asju, mis sellega seonduvalt kindlasti on hääd ja on häirivaid asju. Mind häirib kõige enam meie maal valitsev psühhokliima.
Ma ei oska sellises rõskes ja külmas olustikus kuidagi olla, midagi teha.
Loetlen asju, mis on dissonantsed:
Arstide teevad streiki. Ikka veel on tervelt 1/3 (aga varsti, kui selgub, et sellest palgatõusust ka ei piisa, kindlasti 2/3) neid, kelle arvates arstid ja õpetajad
ja sarnane seltskond peaks töötama missioonitundest....
Streik ise ei ole eriline hää ega halb lakmuspaber, see on vaja ära teha, minule peitub probleem rahvas ja selle suhtumises ....
Loomulikult kohtab tervishoius ka mitte just kõige õigemaid arste, nagu igal pool kohtab selliseid, iseendaga arvatavasti pahuksis inimesi, sest nad on kunagi
valinud midagi valesti ja elu elatakse üks kord.
Kuid meie rahval puudub loogika, seda asendab kadeduse ja õeluse uss. Arvatakse, et tigetsemisega ja oma järje taga ajamisega saavutatakse midagi.
Tegelikult see kõik ainult halvendab meie rahva niigi mannetut moraalset seisundit, kiirendab seda lõputu õuduse jõudmist õudse lõpu faasi.
Loodan, et arstid ei kohku ära, nähes just mitte erilist solidaarsust meie rahva seas, see geen meil vist lihtsalt ongi puudu, ja teevad asja ära!
Paul Eerik Rummo lõpetas aasta väga pidulikult. Ta kuulutas, et meie sündivuse kõverad on teinud enneolematut tõusu ja üllatame isegi maailmaeksperte.
Me ei surevatki välja....
Samal ajal tehakse Eesti laste rahulolu uuringut. Me oleme Euroopas eelviimasel kohal. Meie lastekaitsja peab vajalikuks märkida, et meie laste probleemid on
samasugused kui Soomes. (Soome koht on ajakirjandusbeebidel jäänud üles otsimata).
Samal ajal kirjuta Rein Taagepera Päevalehes, et meil on 5 aastat armuaega.
Tegelikult kirjutab Taagepera minu pealt maha, ma kirjutasin sama juttu juba 5 aastat tagasi. Loomulikult ei tähenda see seda, et Taagepera oleks mind lugenud
(ja et mina oleksin iga Taagepera kirjutist lugenud).
See väljendab seda, et see probleem on tõsine ja sellega tuleb jätkuvalt tegelda, et see torkab tegelikult juba täna igaühel silmad peast välja....
See väljendab seda, et rahvastikuminister võib küll aasta lõpul veidi ennast õnnitleda, aga ta peab visandama kohe ja kiiresti järgmised sammud, küsima järgmisi
rahasid, uuringuid, tegelema probleemiga...
Ma võiksin siis olla Rummoga isegi nõus, ma tõstaksin koos temaga shampusepokaali ja ootaksin ja aitaksin vahest isegi kaasa , näiteks nii, et kunagi saan kolme lapse isaks. Loomulikult mitte sellepärast, et eestlust edendada, vaid sellepärast, et laste kasvatamine ja arendamine ja nendega koos elamine on ainuke
asi, millel tegelikult on olemas mõte. Ülejäänu sansaara on suuremalt jaolt mõttetus.
Täna ma kardan pigem seda, et ma kõiki poolt ja vastuargumente kaaludes ütlen oma lastele tulevikus välja soovituse - võtke ja minge otsige õnne mujal kui sellel
maal, see düsfunktsionaalne riik ja rahvas on väga haige ja seda ei ole võimalik ravida.
Küsimus pole selles, et pille pole.
Küsimus on selles, et pille ei võeta sisse, ei tehta mingit ravi ja ei tunnetata isegi ravi äärmist vajadust.
Haigus on pikaajaline ja praegu ei paista see välja. Kui aga on aeg, on hilja.
Arstide asi tõestab seda järgmistel aastatel kindlasti - tegelikult ollaks juba sellega lootusetult hiljaks jäänud ja praegu ei suudetaks kuidagi isegi
lubatust väga oluliselt suurema palgatõusuga olukorda päästa.
Rääkimata demograafiast, viie aasta pärast pole mõtet enam üldse jutumulli selle ümber isegi veeretada.
Kunagistest töötavatest instrumentidest on saanud mittetoimivad ja meile otse vastu töötavad institutsioonid, võiks üldise diagnoosi panna.
Kuid see lohutab vähe.
Meil soovitatakse selle üleinstitutsionaliseerunud riigi üle uhkust tunda.
Ma ei saa seda soovitust kuidagi täita. Mind on õpetatud uhkust tundma nende asjade üle, millel on väärtus, mis toimivad, mis ülendavad, mis viivad edasi.
Järelikult ma saan uhkust tunda maailmas ja siin tuntud ja heade eestlaste üle, noh loetlen mõned, kes kohe pähe kargavad - Pärt, Rando Allikmets, Kaido Höövelson, aga ka Tiiu Jüriado, aegiseendaga.blogspot.com blogi autor, minu isa, tänavune juubilar, kes sai 75, käis ära Vorkuta sunnitöölaagris ja ikka veel valutab südant demograafia pärast (aga vist asjatult) , paljud, lihtsad head ja selged inimesed siin Eestimaal, aga ka mujal maailmas ....
Kuid uhkust tunda riigi üle, kus nagu muuseas kaob ära 2 astmes 24 viljatera, päris soliidne hulk, 15000 tonni nimelt, või kus sahkerdamise teated on igapäevane
tegelikkus, ma ei saa.
Mind ei pane uhkust tundma mitte mingisugune dialektiline hegelliaanlik sõnaväänamine sellest, et selline ongi demokraatliku riigi argipäev,
Minu arvates tuleb riigitüüri juurest kaabakad minema ajada.
Seda aga ei saa teha sellesama 1/3 - 2/3 tõttu, kelle värdinstinktid, õelus, kadedus, pealiskaudsus ei anna võimalusi meie tänapäeval olla kahjuks parem.
Ka mina võiksin tuha pähe raputamise päeval seda kindlasti teha.
Kuid mul puudub võime selliste asjade üle, mis minus on halba, uhkust tunda.
Mind ei lohuta ka see asjaolu, et ma nagu oleksin selle vilja või selle kinnisvara sahker mahkeri eest kuidagi vastutav.
Kahjuks see pole nii või on vaid nii väga üldises mõttes. Demokraatliku süsteemi aeg teatud mõttes on ümber.
Seda peab kas väga tugevalt reformima, muutma demokraatia jälle institutsioonist instrumendiks (näiteks minu poolt ettepandud valijameeste
meetodil, samal ajal kindlalt keelustades tagatoalised kokkulepped) või andma võimu .... diktaatorile. Ka mina ei armasta neid eriti ja järelikult pooldaksin tugevaid reforme demokraatia enese sees.
Aga praegu, see valimas käimise mängimine, teades väga hästi, et kedagi valida ei ole, on halvim valik,
mida üldse võime sooritada, pea liiva pistmine ja seal hoidmine ...
Seda teevad aga enamik edasi ja ma olen praegu kahjuks võimetu seda selgitama sellele vaikivale enamusele, et selline mugandunud meetod vaid
edendab mädanenud aega edasi, pikendab agooniat, aga ei paranda midagi....
Võib-olla tuleb aeg (Ungaris seda tüüpi asjad näiteks küpsevad), kus reformimise võimalus ka tekib. Praegu seda ei näe.
Ka see aasta mädaneb edasi meie kollektiivne häbiplekk nimega Estonia, riik ja laev, mis selle riigi ja rahva taset muuseas väga hästi
diagnoosib.
Ei ole vist võimalik selle laevaõnnetuse üle kuidagi uhkust tunda, kuid me saaksime vähemalt tagada tegeliku rahu selle sündmusega vaid siis,
kui järjekindlal, maksimaalselt ratsionaalsel viisil viiksime läbi selle katastroofiga seonduvate asjaolude igakülgse uurimise.
Ka siin oleksime võimelised paljukski ja see mädapaise saaks ükskord avatud, tervendatud ja lugu oleks lõpetatud, kui ....
ikkagi see 1/3 või 2/3 vaikivat, passiivset massi ei oleks selle asja taga peituvate mängurite kõige kindlam tugi.
Veel enam. Need, kes tunnevad oma egot sellest puudutatuna, reageerivad sellele väga ehteestlaslikult: sõimuga.
Kolmas kiht, otseselt teatud huvides tegutsevatest inimestest ei tasu rääkidagi, kuid neil on endiselt liiga mugav tegutseda, kasutades 2/3 passiivsust ja sellega
liituvate oma turvamaailma kaitsvate isikute enesekaitsetegevust.
Kui palju muldvalle ja pragunema tikkuvaid betoonmüüre on selle loo ümber ja üle püstitatud.
Kirjeldaksin ühte:
Kõige pragunematumas seisus on niinimetatud eksperdiusku jagavate inimeste kindlusemüür. Selle müüri seis on ka edaspidi kõige kindlamaks toeks selleks, et
kõik Estoniaga seonduv kinnistuks igaveseks, nagu näiteks Lusitania või Pearl Harbor peaagu on kinnistunud (kuni järgmist võitjate tulekuni siiski, ma eeldan).
Nende inimeste teadmised vastaval alal on tavaliselt paremad, kui keskmise inimese omad. Eriti just reaalala inimesed on sellesse usku nii kinnistunud,
et ma võin prognoosida vähemalt 95% inimestest, kes on lõpetanud TÜ füüsikaosakonna, kuuluvaks just sellesse kihti.
Jõhker ekstrpolatsioon? Ei, kogemus on veenev ja kummutamatu, tõe kriteeriumiks on praktika.
Olles panustanud piisavalt oma ala uurimisse ja töötanud sellel alal, on aga tekkinud ületamatu hirm lolliks jääda. Lihtinimse meelest oled ju sellel alal
lausa ekspert. Pead andma vastuseid ja oh seda häbilugu siis, kui selgub, et oledki loll, et eksisid.
Lihtsaim ja selgeim meetod on järelikut lolli mängimine, peitumine alati võimaliku ajaprobleemi taha (mul ei ole aega, et sinu kirjutist läbi lugeda, mul on nii palju
tegemist), taandumine teleoloogilisele eksperdid ei eksi kunagi ja kui nad eksiksidki, siis kohe kõrvalt konkureerivad eksperdid annaksid sellele ju tuld - meie maailm on NII TÄIUSLIK...
Sellega võib ja ka ei või kaasneda poliitilise huvigrupi tüüpvõte, viitamine mingile käimasolevale valimiskampaaniale, vene vastuluurele ja savisaare deemonile (jah, ka savisaare deemon on mängus ja see deemonlik inimene on täies kooskõlas kunagi kvantmehhanikut mõistnud inimese maailmapildiga, müüt ja teadus eksisteerivad sellise inimese ajus käsikäes).
Ühesõnaga, selliste tüüpide kaitsemüür on enamasti murdmatu ja oma kaevikust lahkuvad nad viimasena, nagu uppuva laeva kapten.
Isegi siis, kui 95% eesti rahvast on veendunud, et Estoniaga on seotud mingi jama, on see 5% spetsialiste oma ilmeksimatuses ilmselt ikka veendunud.
Peale kõige muu on kõige tüütum selle asja juures, et kunagine TPI või TRÜ haridus tõepoolest tagab nende inimeste lausa ERAKORDSE, lisaksin lausa MONUMENTAALSE pealiskaudsuse.
Selle oma laboriseinte ja väljaspool seda oleva sellise eristumisel on siiski üsna selged psühholoogilised juured, turvatunne on kõigile vajalik ja ka mina viibiksin
tõenäoliselt selles mõnusas teaduskookonis edasi ka tänapäev, olnuks mõni asi laulva revolutsiooni päevil ehk isiklikult soodsam
Võib-olla pean olema just õnnelik, et mul pole elu võimalust andnud selles kookonis püsida.
Kuna praegu uurin tasapisi ühte filosoofi, Giambattista Vicot, kes ühena esimestest visandas omal ajal, 1725, oma "Uues Teaduses" pildi tsivilisatsiooni elutsüklist, siis paratamatult seondub sellega ka just Vico poolt käsitletud filosoofiline aspekt, mis arvatavsti puudutabki enim just füüsikuid, aga ka biolooge, kõiki loodusteadlasi.
Probleem on selles, et kartesiaanlus, meie aja teadususk on samal ajal just see, mis on ära söönud inimeste püüded kõrgemate väärtuste järele.
Needsamad Maslowi püramiidi ülal asuvad O-väärtused, olev-väärtused (inglise keeles B-values, Being values), K- väärtused (kasvuväärtused), growth values,
on meie aja inimestel tohutus defitsiidis. Neid ei õpetata ega arendata koolis, veel vähem ülikoolis. Kutse ehk eduharidus on nende väärtuste arendamise
ja õpetamise täielikult ära söönud. Need väärtused aga ei teki lihtsalt selle läbi, et defitsiitsed füsioloogilised, turva ja tunnustusvajadus on rahuldatud.
Mingi ähmane püüe on, kõrgemate väärtuste defitsiit annab ennast tunda, nagu laps loob oma päkapikumaailma isegi siis, kui keegi talle neid muinasjutte ei jutusta, nii on just kõige kõrgharitumate inimeste mütoloogiline usk meie demokraatliku maailma irratsionaalsesse maailma lausa kõigutamatu.
Sellesse usku kuulub ka kaljukindel veendumus, et meie riigi ja võimamasina rattad ja mutrid käivad täpselt nii, nagu kirjeldatud, et nende rataste vahele ei saa
kuidagi ära peita ennast valemängurid, et tohutu kuhil ratsionaalseid teadmisi teevad inimesed kuidagi paremateks ja vanad, noblesse oblige stiilis arendatud
väärtused on kasutu põhk.
Neid väärtusi kaitses omal ajal Vico ja tema visandatud skeem tsivilisatsiooni arengu kolmest faasist on oma poeetilises mõttes kahjuks tõene:
jumalik, kangelaslik ja inimese ajastu.
See viimane, inimese ajastu on alates Descartesist meil kahjuks käes ja sellesse, ennast jumalaks pidavaks inimese ajastusse me ka upume.
Mingis ideaalses ajaloo mõistmise võtmes, poeetilises võtmes on Vicol täiesti õigus.
Loodusteadlaste peamine probleem tänapäeval on see, et nad on kõik reduktsionismi vangid ning nende teadmiste edu kahjuks on muutnud reduktsionismi
vangideks ka humanitaaria.
Kahjuks ei saa inimeses peituvaid tunge selgitada ei seksuaalsusega (võib küll olla abivahendiks), ei molekulide liikumisega.
Molekulide liikumise täpne teadmine on inimlike sigaduste, inimliku komöödia uurimisel kahjuks lausa kahjulik.
Iseenesest ei ole muidugi selle krimitoimiku täpne uuring mingi väärtus, kuid võib-olla aitaks see shokiteraapia siiski mõningaid inimesi sellele lähemale,
et kogu meie väärtuste süsteem täna on täiesti kummuli.
Me oleme lammutanud vanade, religioossete müütide pealt kokku pandud süsteemi, asemele pakkumata mitte kui midagi.
Õigemini just Smithi põrgumasina deemonlik loogika on üheks lammutajaks. Mida paremini käib masinavärk, seda kiiremini jahvatab ta pulbriks
ka altruistliku suhtetüübi, perekondlik-kogukondliku suhtlemisviisi.
Täielikult puruks ei jahvatu see küll kunagi, kuid praegu on tegelikku altruismi propageerivad inimesed selges vähemuses, selged sektandid,
veidrikud, Vana Rooma kristlusega samas seisus.
Jõudsingi oma uusaastatükiga samasse kohta, kuhu mu mõtted peaaegu alati välja jõuavad:
uue, võib-olla mütoloogilisega, poeetilise, jumalate ajastu saabumine on arvatavasti uksele koputamas.
Vico on üks nende aegade ettekuulutajatest, kellest lähemal ajal kirjutan!