Jõulumeeleolus

Jõulumeeleolu on käes: nii nagu igal aastal on minule see lootusetu sekeldamise, närveldamise, õiendamise aeg. Enamikule see sebin mõjub toniseerivalt: tervendav stress, mingi eriline erutus, massivaimustus olla täpselt nii nagu teisedki.
Mul miskitpärast on aga asjad otse vastupidi. Sellest ka see kirjutis. Ju siis viinamarjad igaühele ei maitse ühtemoodi.
Nagu muinasjutus räägitakse meile arenenud maadest, kus olla jõulupuhkuste aeg.Vaevalt, et sealgi inimesed väga puhkavad, nad puhkavad nii, nagu on õpitud puhkama: aktiivselt, st. sekeldades, mobleerides, närveldades ja õiendades. Kas kõik on ikka parim, kas kink kaasale, lapsele, onule, tädile, lellepojale on see, mida ta hinges igatses,kas ma näen piisavalt hea välja....

Idaeurooplasel on jõulud aga kõigele lisaks aasta lõpetamise aeg, kus kõik projektid on vaja saad ühele poole, eelarved tühjendatud, viimased punktid aasta i-le pandud. Jõulupuhkusi ja rahu siin ei tunta. Firmade käibeplaanidesse on jõulukäibed ja psühhoos ette planeeritud ja kui see jääks tulemata, kukuksid pooled Eesti äridest kummuli.
Kunagi riigi alamad said vähese rõõmu, mis sellise riigi teenimisest veel võis saada - mingid jõulupreemiad. Uute tuulte puhumistega on need ajad ka läbi. Hea, kui mõni erakond või linnapea lastele mõne kommi välja teeb. Nii jääb riigi käest oma leiba teenivatel tavaliselt üle vaid püksirihma pingutada ja oma sisemiste reservide arvelt päkapikumängu kaasa teha.
Mul läheb säärane idaeuroopalik jõuluaeg iga aastaga järjes vaevalisemaks ja vaevalisemaks. Kunagi, enne neljakümneandaid eluaastaid tundus see olevat elu loomulik osa, selline sebimine. Mida rohkem sebid, seda rohkem oled.
Praegu on aga vastupidi: mida rohkem ma sebin, seda vähem ma olen.
Aasta mädapaised, aasta inimesed, aasta sündmused, aasta tühisused korjatakse kokku ja paisatakse viimane kord eetrisse, et see lõplikult unustada ja tabula rasalt alustada uue aasta täistegemist. Nagu kärbsed oleme jessukese pildi aasta lõpuks tavaliselt üsna ära määrinud ja uut puhast lehte on väga väga vaja ....
Ilusaid aktsente advendiaegadele oskavad meie eesti isamaalaulikud veel lisakski leiutada. Kas kõik ikka on lugenud ja teavad: mina olen omadega juba niikaugel, et mul enam rahas õnn ei peitu? Ma olen püramidii tipus, olelusvõitluse esirinnas,heas toitumuses, söönud piisavalt ja võin lipsu lõdvalegi lasta. Ega ma ei lase tegelikult, aga ma võin...Ma olen ennast aktualiseerinud!
Kas te olete piisavalt informeeritud: sain suure majanduspreemia ja olen panganõunik: mul küll rahas õnn ei peitu. Jessuke, kui palju on selliseid küll, kellel peitub - vaadake neid ärakurnatud nägudega rabelejaid, töölt tööle, projektilt projektile karglejaid ....Mina nii enam ei tee!
Ma olen tegelikult ikka päris õnnetu ka vahel. Õnne jaoks on palju enam vaja, õnne jaoks on näiteks väga vaja omada reaalset võimu, poliitilist võimu. Õnne ei saa muidu, kui üle teiste laipade võimu juurde trügides. Ja veel on õnne jaoks vaja edu, käteplaginat, ülistuskõnesid nii elu ajal kui ka surmas. Õnn on keeruline asi ja seda ei mõista see pööbel, kes Maslowi püramiidi alumistel astmetel rassivad. Küll me neid õpetame halva mängu juurde head nägu tegema, edunumbrid teisi maailmanägemisi ei tunnista.
Mida teha nendel üksiklastel, kes selles konsumerismi arhipelaagis püramiidil rabelemisega ei taha tegelda?
Keda ei veena laagriväravale ja igale nurgale kirjutatud loosungid töö vabastavast mõjust? Kunagi kogunesid sellised katakombidesse ja koobastesse oma esipühaku sündimise aega meenutama ja tähistama. Praeguseks on katakombidest saanud suured sakraalehitised, kuid enamasti need tuulavad tühjusest ja tühisusest. Vaid aasta kolmeteistkümnendal tunnil täituvad võlvialused missatundide ajal variseridest, eriti neist, kes töö vabastavast mõjust ennast juba tõeliselt vabastanud ja peavad vajalikuks võita enesele veel eduelamusi, käteplaginaid, võimu ja tunnustust.
Aasta äraminek ja uue sissepühitsus on katakombide põlisasukaile alati seotud kahekordse eneseületamisega: just nagu peaks olema väga rahul variseride masside ummistuste üle kirikutreppidel ja samas olema teadlik, et tead tegelikult, et variserid teavad, et sa tead, tegelikult on see vaid oma õnnevõimaluse seekliteks vahetanute uus edumäng, ei enamat.

Tegelikult vahetab seekliteks õnnevõimaluse igaüks, kellele õnn on saavutis, mitte kingitus.
Õnnevõimalusi on inimese elus tegelikult kasinalt. Seda tunnistavad kõige veenvamalt budistid, mille põhiline usutunnistus algab kannatuse tunnistusega: kõik meie põhilised ihad valmistavad meile kannatusi. Ometi on suur õnn sündida inimesena. Elu on suurim kingitus, mida muude kinkidega ei maksa üle kinnitada. Õnnevõimalused elus on kõige suurem kingitus.Seda ei saa kätte võita, see kingitakse, kui kingisaamise võimalused pole inimese väärkäitumise tõttu ise ummistunud. Kannatusi ja õnnetusi, kuigi mitte kõiki,saab vältida või leevendada. Õnne ei saa nõuda, õnn ei ole tasu ega palk ega saavutis. Karistused tikuvad tulema teenitult. Õnn sageli on lausa teenimatu. Igaüks on vaid oma õnnetuste sepikoja meister, õnnevõimalustes sõltume saatusest ja teistest liialt palju, et võtta õnne teenitud tasuna. Ilma teatud sisekvaliteedita on see siiski täiesti võimatu.
Kui sageli mõeldakse siiski vastupidist - õnnetused on teiste sepistatud, oma õnne olen ma eranditult valmis nikerdanud ise, ilma teistelt midagi võtmata või palumata.
Mitte ühtegi religiooni, isegi mitte evolutsioonireligiooni, ei ole püsivat õnne maapealses elus sisse kirjutatud.

Heal ajal tunne elust rõõmu, halval ajal mõtle selle üle järele. Nii ütleb Koguja.

Karmavõlg tuleb enne nirvaanaseisundit rangelt tasuda, intressidega. Nii ütleb Buddha.

Ellu ei saa jääda olelusheitluses ükski see, kes kogu aeg õnnelik. Nii ütleb Darwin.
Kuid kõik õpetused käsevad õnne kingitus kenasti vastu võtta ja selle peru setuka suhu mitte liialt sügavale vaadata.

Tegelikult pole Abraham Maslowi püramiidil veenvat põhjendust ei empiiriliselt ega teoreetiliselt. Vaid omava maailma mugav ahnus on selle kõige parem toestaja ja tugvendaja. Alamad hoiab see teadmises, et seal, kõrgemal kihtidel tekivad neil teised vajadused ja mõtted, mitte madala füüsise ja kadedusega täidetu. Ülemad hoiab see illusioonis, et nende tunded ja mõtted on midagi täiesti erilist, kuna nende vajadused allpool kihtides on ehk juba rahuldatud. Ja kui veel ei ole, siis jahime järgmist miljonit või miljardit ja ootame ikka veel äratabamata imet, kus täiesti tavalisest tõusikust sirgub arendatud meelega ennast aktualiseerinud aadlimees või daam.
Lihtsalt niisama, raha pinnalt arendatud meel aga ei ole enam arenemisvõimeline. Seesama ollus, mis pidi meele toitmiseks parimat rammu andma, hoopis kuivatab viimasedki võrsed.
Anna inimesele miljon, et ta saaks tundma õppida oma halvimaid jooni!
Rikkus mitte ei tõsta inimest kõrgemasse kihti või korrusele, ta vaid eraldab ühe teisest eraldi tubadesse, mitte eraldi aastmetele, ühe jahmerdama hobuste, golfi, veinide või naistega, teise vaesema vahest jalgpallimatshile kaasa elama. Püramiidi asemel on vajaduste lõputu labürint, koobaskäikude süsteem, kust ilma juhtlõnga omamata puudub väljapääs.

Inimene on igal ajamomendil integraalne olend. See integraalsus, terviklikkus on lapses, vähemalt enne kooli täiesti olemas. Selle integraalse terviku kõik kihistused ei saa tavaliselt võimalusi oma täielikuks väljaarenemiseks, ülemised tunde- ja mõttekihid võivad olla koguni deformeerunud või patoloogilise väärarenguga. Igal juhul on need olemas, võimalusena, osutusena iga inimese juures. Inimest ei saa arendada osade kaupa, algul talle jaokaupa enam putru jagades, siis tasa kulbiga juurde lisades kultuuri ja kõrgemaid taotlusi. Sellisest inimesest ei saa kunagi enam integraalset tervikut, vaid ta on sandistatud just Maslowi püramiidmudeli poolt.
Iga imik on esialgu ennast aktualiseeriv olend. Ta muutub ennast mitteaktualiseerivaks olude sunnil, kuna kõik kõrgemad kihid jäetakse üleüldse rahuldamata eeldusel, et olgu sul esialgu süüagi. Sellest pressingust on võimelised väga vähesed üle olema. Maslow ise uuris enda poolt defineeritud ennast aktualiseerinuid inimesi, nagu näiteks Einstein. Ta jättis tähelepanuta, et tõenäoliselt oleksid need inimesed ennast aktualiseeerinud isegi kõige sügavama kriisi tingimustes. Ja ta jättis tähelepanuta äärmiselt suure koguse hõbelusikas suus sündinuid inimesi, keda ometi enese aktualiseerimise probleemide asemel vaevavad palju maisemad kired, raha, võim, naised ja muud narkootilised kired, kes mitmete tunnuste järgi on isegi enam patoloogilised, defitsiitsed mingi vajaduse rahuldamata jätmise osas või koguni mingi vajaduse täieliku puudumise osas, kui neist palju, palju allpoololev pööbel.

PS! Maslow vajaduste hierarhia on selles mõttes paigas, et selline kihtmudel inimvajaduste ja motiivide osas on kohane. Kuid ei ole nii, et enne toit ja siis religioon.Mingi religioonne veene võib olla tugevaim motivaator, kui nälg. Ülemised ja alumised vajaduste kihid on interaktsioonis, suhtlevad omavahel, vajavad iga hetk aktualiseerimist ja kui seda ei saavutata, tekib paine selles või teises harus, mis võidakse kompenseerida mujalgi. Püüan formuleerida seda edaspidi täpsemalt,Maslowi teene vahest oli selles, et ta loobus freudistlikust reduktsionismist ja lasi esteetilistel, religioossetel j.m.s. vajadustel hakata elama täiesti oma elu, omas kihis.Vaid need, kes ennast on aktualiseerinud, nende kontseptsioon tundub lünklik ja lausa vastuoluline, sest tasakaaluline, homoöstaatiline inimene on kohutavaim asi maailmas, mida võib üldse ette kujutada. See on tõeline null selles mõttes, et on võimetu kuhugi arenema. Maslow ise ei ole nii konservatiivne ka arengulises mõttes:kui mingil elueperioodil (Leningradi blokaad) on olnud nälg, jääd eluaeg patoloogiliselt kartma toidupuudust, see defitsiit kajastub teatud neuroosis ...

Minu üks kunagine tuttav unistas millegipärast väga sellest, et kirjutada valmis üks filosoofiline raamat. Et aga see raamat valmis kirjutada, leidis ta ainuvõimaliku olevat hakata ajama äri, sest ilma tarviliku miljonita ei tekkivat ta küllaldaselt häid mõtteid. Ma millegipärast usun, et ta ei saa seda miljonit vist küll kunagi kokku ja raamatki jääb kirjutamata, ...sest puudu on just see miljon.Muidugi räägin ma tõelisest miljonist, mitte kinnisvaramullide või muude hüperinflatsioonide poolt tekitatud miljonitest, mis midagi ei maksa.
Ilus iseehitatud nõiaring, et petta endalt välja õpitud abitustoimingud.Aga kui ta äkki selle miljoni võidaks või hambad ristiks välja äriks? Loteriil näiteks. Ma täiesti usun, et see ruineeriks ta täielikult. Ta avastaks ootamatult, et see miljon millegipärast ei aita teda karvavõrdki oma raamatu või tegeliku unistuse elluviimisel, vaid saab talle sellel teel veel suuremaks takistuseks.
Mina vist juba sain. Ma osutusin maailma suhtes liiga musti prille kandvaks indiviidiks, kardetavaks vandenõuliseks. Sellistele tasub edaspidi juba preventiivselt nuga selga lüüa, mitte liiga palju piinelda lasta.

Minu üks liigagi hea tuttav unistab juba ammu joomise mahajätmisest. Ta ei saa sellega hakkama, sest siis avastab ta ootamatult, et peab hakkama liigagi siiralt tegelema oma elu tegelike probleemidega.Lähisuhetega. Omaenese minaga. Ikka veel kirjutamata raamatuga ja ikka vahel pealekippuva kadedusega kellegi aadressil, kellel on olemas kas kraad, raamat, raha või ideaalne naine, vähemalt kaugelt vaadates.
Kas me ei võiks kirjutada oma elu raamatu kohe valmis, kohe täna, kohe praegu?
Ilma kõrvalkäikudeta, ilma vingerdamiseta?

Maslowi püramiidiga on veel üks raskus: peale selle, et inimene vajab kõike kohe ja praegu, integraalselt ja mitte pihustatud kujul, vajab ta ka teadmist, küünarnukitunnet, et ka teised seda kõike vajavad. Inimene ei saa elada vaakumis. Püramiid on üksikkongi suletud inimese vangistuste põlistamiseks väga sobiv leiutis. Küünarnukitunde vajalikkuse ja eksisteerimise veendumust ei pruugi olle kerge säilitada, kuna igapäevane tegelikkus kahjuks liiga sageli kergitab esile patoloogiaid, kellele kõike seda peaaegu ei olegi vaja. Täiesti tundetuid valevorste, edvikuid, võimu- ja kuulsusenarre, seksinarre, usuhulle .... igal juhul enamuses neid, kelle integraalsusest ei ole mõtet pigem rääkidagi. Ja nende "edulood" terve mõistuse kiuste kinnitavad otse vastupidist sisemisele kogemusele: et terve olla ei ole üldse kasulik, et "kasulik", "eduline" on olla patoloogiline, hälbega. Küllap kõrgemale kihile jõudes, taskute täidetuse tingimusel hälbed iseenesest kaovad ja väluväel hüppab tarkus kusagilt tagataskust välja?Tarkust tagataskust aga välja ei hüppa. Limukad jäävad limukaiks, krokodillid lendama ei õpigi. Vaid nende ütlusi hakatakse pidama midagi väärt olevaks, kuna see võrrutatakse rahakoti- või võimupositsiooniga.

Teadmine, et elad ühiskonnas, kus sellised edu- võimu- või rahanarrid on ülekaalus, ei võimalda arenenud inimesele meie ajal olla täielikult õnnelik.
Vaid see lohutab, et meie lapsajaloo 6000 aasta vältel pole tõelisi kuldaegu olemas olundki. Vaid see lohutus võimaldab sellel natukene jumalat meenutaval paarial oma eluga vähemalt rahuldavalt toime tulla, oma eluga maha saada.
Ikkagi jääb unistus kuldajast hinge kripeldama. Midagi uut aga pole päikese all. See kõik on juba kunagi olnud:Meie tsivilisatsiooni ajaga paralleelsel ajal elanud Vergiliust vaevasid tollal, Octavianuse valitsusajal täpselt samad mured, mis meidki praegu. Ka tema unistas tagasipöördumisest maale, rohelisest eluviisist, pastoraalsest idüllist. Võrrelgem seda praeguste rohepastoraalide jutlustajate esiletõusuga, harmoonia jutlustajatega vahest veidi arenenumal, rafineeritumal tasandil!
Roomlased olid oma vananevast võimust väsinud. Demokraatia oli just hävinud Caesari käe läbi ja riik üle elanud vapustavad sõjad. Rahvas vajas uusi ideaale ning vähemalt esialgu pöördusid otsijate pilgud Rooma enda põhiliste müütide poole. Neid looma ja väljendama oli kutsutud just Vergilius. Nagu eestlastelgi, polnud aga roomlastel tegelikult enestel mingeid kandvaid müüte välja panna, nad olid ju kõik kreeklastelt laenanud. Nii jäi Vergiliusel üle vaid üritada võimatut - üritada müüt luua. Tema Aeneis sai sellega mõnes mõttes hakkama ja mõnes mõttes põrus Vergiliusest sõltumata põhjustel.
Oma rohepastoraalidega sai Vergilius üheks Jeesuse tuleku ettekuulutajaks:Bucolica neljandas ekloogis ta näeb juba neitsit sünnitamas uue maailma uut prohvetit, kes tema vana impeeriumi uueks looks. Uueks seda maapealset riiki küll ei loodud, pigem lõhestas viimasegi, mis jäänud.
Kuid Vergiliuse aegadel alguse saanud liikumised sünnitasid lõpuks siiski uue, Õhtumaise tsivilisatsiooni, mille talveõhtuid meiegi siin mööda saadame.