Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Vahepeal tõesti tuli lumi maha ning vaata imet – inimesedki sellel maal muutusid kuidagi rõõmsameelsemateks ja vaatasid ennastki parema pilguga. Ideaal on nagu lumi, ta katab mustemadki mõtted ja teod õhukese valge lunastuskihiga, tehes elamisväärseks muidu peaaegu elamiskõlbmatu elukorra.
Nüüdseks on see lumi juba jälle meenutus minevikust. Lume asemel ähvardas torm ja veeuputus.
See lumi jäi kahjuks lootusetult hiljaks või oleks ilmselt jäänud täiesti märkamatuks kellegile, oma deemonite alla väga kannatavale inimesele.
Sellisele, kelle käsi tõuseb (oma???) laste mõrvamiseks. See pole mõistusevastane, see on igasuguste tunnete vastane.
Ühegi valemiga ei ole seda võimalik mõista. Vaid mõistus käseb teha loetelu sellistest barbaarsustest inimkonna ajaloos ja näed, et see kõik on täiesti tavaline.
Õnneks on see meie maal veel niivõrd ebatavaline, et täidab ajalehtede esikülgi.
Ma ei välista siin võõraid käsi - ei ole ju midagi muud teada, peale selle, et neli inimest on surnud, üks neist arvatav enesetapja, teised kolm mõrvatud.
Ükskõik, kes need teod sooritas, tema katuse all ei ole saanud olla asjad inimlikus mõttes korras.
Jälle tõrguvad tunded uskumast teisi sarnaseid lugusid. Inimese aju on võimeline igaks haiguseks. Kord säilib mõtlemine ja tunded känguvad. Inimesest saab krokodill.
Kord on jälle vastupidi või hävivad mõlemad aju osised, mõistus, tunded täielikult.
Mõnda haigust karistatakse tablettidega ja vajadusega viibida arstide valve all. Mõnda vanglaga. Mõnda võimuga. Viimane on halvim, sest haige karistab iseendaga tervet riiki või impeeriumi. Vaimuarstide olukord on siin kõige iroonilisem. Nende ainuke funktsioon on siin olla pisut paremini makstud vangivalvurite positsioonis. Kolmandas positsioonis olevad haiged selle juures kasutavad ära esimese või teise positsiooni haigeid. Nad hirmutavad inimesi nendega nagu lapsi hirmutatakse karuga, kes nad ära viib. Kogu tänapäeva meedia ajupesulaviin on mitmes aspektis suunatud selle hirmu süvendamisele ja arendamisele. Ühest otsast toodetakse palgaliste mõrvarite ülistuste, narkootiliste kirgede arendamise, kõige müümise pühitsemise läbi neid haigeid igast otsast juurde. Teisest otsast isoleeritakse kõige väljapaistvamad neist ning jutlustatakse inimestele oma ligimesearmastusest.
Kolmandast otsast saavad need kõige kõige väljapaistvamad edutatud võimu pumba juurde endasuguste Jupiteri positsiooni tähistavate veiste juurde, kust neid mingi väega minema ajada ei ole võimalik.

Mõni haigus on inimesele nii kaasa antud, et ei miski haridus ega kasvatus ei väära teda tema teel oma vaim hukutada.
Paljudel aga oleks seda kõike saanud vältida või vähemalt leevendada.
Kuid seda aga ei tehta õigeaegselt või suudetakse kujunev laps psüühiliselt sandistada ja tema empaatiavõimete kahjustada, on ühel hetkel meil jälle üks selline inimene juures, kes väljus ellu tagauksest. See võib mitte kohe välja paista, aga see tagahoov, tagaõu ja selle mõttelaad kunagi kusagil lööb välja.
Aga see pole veel kõik. Ka neid on palju, kes väljusid eesuksest ja kelle eludraama on peaaegu samasugune. Vaid detailid on erinevad.

Just kaks päeva pärast Eesti ühte kohutavamat peretragöödiat sattusin poolkogemata vaatama filmi „Capote”. See film on tema teose „Külmavereliselt” kirjutamisest ja sellest, kuidas see raamat valmis.
Raamat ise räägib jubedast nelikmõrvast 14 novembril 1959 Ameerikas ning selle uurimisest ja kõigest sellest, mis kurjategijatest sai.

Film on parem kui raamat. Raamatut ma ei suutnudki läbi lugeda ning ma lähemaks tulevikus seda ei tee. Raamatu teema või motiivivaliku tagamaad ja see, miks see raamat sündis, mind aga vägagi huvitas.
Meid kõiki hoiab elus teadmine, et just mina olen eriline. Kõik teised ei ole, aga mina olen. Ma vihkan kedagi väga erilisel põhjusel või armastan kedagi väga erilisel põhjusel ja kõige sellega, keda vihkad või armastad, on sul erilised suhted.
Kuidagi peab see Eriline sotsialiseeruma ja põrkudes samasuguse teise Erilisega tajuma enda ja teise samasust sellest vaatenurgast vaadatuna. Kui see ruineeritakse lapsepõlve kõige tundlikumas eas, on edaspidi purustatu parandamise võimalused tunduvalt raskemad või koguni olematud.
Kui üleminek erilisuse, ainulaadsuse tunnetuselt sotsiaalsesse faasi on kahjustatud, on tulemiks teatud sorti patoloogia. Eesuksest väljunutele on see patoloogia paradoksaalselt sotsiaalsel redelil tõusmiseks lausa kasulik.
Tagauksest väljunutele aga puudub tegelik väljapääs.
Kogu filmi mõistmise võti oli Capote ja Perry Smithi samasus või sarnasus. Truman kui saatuse soosik väljus ellu eesuksest. Perry kui eluheidik, visatud tänavale
tagauksest.
Ei tahaks filmi ümber jutustada, kuid erinevalt Capote raamatust ma soovitan seda filmi vaadata. Paneb mõtlema.

Millegipärast meie elukorraldus mitte ainult et ei vähenda selliste eluheidikute arvu, vaid selliseid sandistatuid toodetakse lausa meelega juurde.
Kasiinosõltlaste arv olla lähenemas 20000-le. 20000 peres ei ole iialgi kindlust, rahu, turvatunnet. Narkosõltlaste arv peaks ulatuma samasse suurusjärku.
HIV põdejate arv on varsti 6000, kes teavad oma haigusest ja 10000 kokku nendega, kes ei tea. Alkoholisõltlusest ei maksa vist rääkidagi, meeste vägivaldsusest arvatavasti ka mitte.
Peresid, kus mees välismaal ja naine siin, on vähemalt 30000. Poolat aluseks võttes jõuame järeldusele, et neist vähemalt ühel kolmandikul seisab ees lahutus.
Millega aga tegelevad Riigikokku pürgijad: valetamisega. Sedagi juba niivõrd madalal tasemel, et see ei too isegi muiet suule.
Erinevalt legendaarsest ajakirjanikust Jaan Käost, kelle järgi käojaani ajamine oma nime on saanud, ei ületa poliitikute tänane tase lasteaia noorema rühma taset.
Laste valed on muuseas omapärased ja huvitavad. Suurte inimeste valed ei ole.
Ei ole midagi ilusat selles, et terve Eesti poliitikas on küll lademes leida Catilinasid, pole aga leida mitte ühtegi Cicerot.
Haige aeg toodab haigeid inimesi, varjukujusid, kelle eeskujul hakkab iga normaalne ennast paratamatult tundma ebanormaalsena.
Neid aegu ilmselt on olnud teisigi.

Näiteks Inglismaa Williami eluajal. Muidu poleks William neid asju kirjutanud, Taani printsi lugu või Kuningas Leari.
Praegu pole aga erinevalt 16-17 sajandi Inglismaast kedagi, kes selliseid asju kirjutaks. Ajastul on puudu oma hing, geenius, vaim.
Ilma geeninuseta on aeg aga surnud ja ei päranda midagi järeltulevatele põlvedele. Meie aja Hamletid jäävad tähelepanuta ja neist ei kirjutata
surematuid monolooge. Olla või mitte olla pole lihtsalt praegu küsimus, mida mõistetaks.
Vaikus on lõpuks küll, aga seda ei mõisteta. Eesriie langeb nii, et neid vaatajaid, kes oleksid lugu mõistnud, enam ei olegi.