Webiõppuri esimesed triibulised: URL ja URI

Kuna Ramanujaniga ma astusin mitmes mõttes teemavalikus sisseõlitatud reetee pealt maha ja laiskus ei luba mul teha mitut erinevat blogi, üritan siin vahepeal tegelda hoopis teiste asjadega. Need enam ei lahterdu irratsionaalse ratsionalismi mütoloogiavalda, vaid hakkavad kuuluma lihtlabase tehnopaatia osakonda.
Filosopaatia ja psühhopaatia seega jäävad selles rubriigis kõrvale.
Loodan, et blogimaailma sellest oluliselt ei risustu, spämmitootjaid on minutagi piisavalt ja üks spämmiv sekeldaja seda olu ei muuda.
Loodan veel, et nendest märkustest on veidi abi
minuga samasugustel, W3C iseäralikes maailmas esimesi roomamisüritusi tegevatel dumbuseritel (kahjuks ei pruugi see alati nii olla, kuna ma olen OLNUD professionaal, mis tähendab seda, et olen halvim võimalik dumbuser).
Ka mõned eesmärgid, mida sätib kunagine professionaal, kelle kunagisest leivast olulise osa moodustasid kirjutatud koodiridade pealt makstud kopikad, on erinevad.
Professionaali eesmärk uue valdkonna kallale viskumisel esimesena on näida, mitte olla. Näida on oluline sellepärast, et muidu ei saa müüa. Olla tuleb pärast iseenesest, müüa aga on vaja kohe, kiiresti, täna. ...
Diletant tõelises mõttes ei pea müüma ja ta võib päevi või isegi aastaid kulutada kaunile koodinikerdusele. Seetõttu diletandi teadmised on lõpuks alati paremad, sügavamad ja sisulisemad.
Olen õnneks tehnopaatiast veidi tüdinud professionaal ja seetõttu kukuvad mul õpiüritused alati välja kiiksuga. Ehk see veidi lohutab, sest peale tõsise ja sügava koodinikerduse ongi vaja ka tõelistel diletantidel oskusi näimiseks.
Ja asume siis asja juurde.
Kõige kindlam tee endast eemale peletada normaalseid inimesi, kes tahvad webist ka midagi sisulist teada, on kasutada slängi. Järelikult esimene ülesanne sellel teel on üles märkida mõned võtmesõnad ja omandada mõningasi filoloogilisi oskusi nende kallal tähe närimiseks.
Niisiis, alustame.
A proposs, keda huvitavad ka sisulisem tähenärimine, viitan siin minu kunagise hea kollegi ja ülijuhtivate tablettide esimese eesti soost valmistaja Heiki Vallastele saidile mitme arvutiterminite heade seletuste osas, vt.
http://www.vallaste.ee .
Edu talle selles Sisyphose töös!
Mis asjad siis ikkagi on URL ja URL. Mis vahe sellel kõigel on?
(Kes edasi tähti närida ei viitsi, ütlen kohe, tegelikult dumbuserile pole siin mingit vahet)
U tähendus on siin kahetine: ta võib olla väga vabalt Universaalse tähenduses ja samas ka tähenduses Uniform, Ühtne. Kellele meeldib universaalsus, laske käia, kuid täpne tähenärimine ütleb, et see on viga ja te põrute Iti eksamil sellise jultumuse eest läbi.
Kui te aga siiski ütlete Universaalne, peate teadma, et dobljuu vevevee tegelik peasüüdlane Tim Berners Lee ajas need terminid ise süüdimatult segi kusagil 1993 aastal kirjutatud piiblis ja vääriks ise kõige viimast tähte IT eksamil.
Kuid vevevee talmudistidega ei tasu vaidlema minna. Kirjutavad uuema ja veel hullema spetsifikatsiooni!
Lohutuseks ütlen, et Tim ei suutnud ette näha, mida ta teeb. Kindlasti oleks ta jätnud 1989 oma wait, wait, wait ürituse pooleli, kui ta oleks ette teadnud, mis saab....
Teise tähe manu jõudes (mis iseenesest on juba suur saavutus):
R tähendab ressurssi, s.t. midagi, mida saab kasutada (vaadelda, alla laadida, meilida,
häkkida, ära süüa, rahaks teha, kasutada, sansaara mürgikarikas eksleja peamine häda ja õnnetus).
L tähendab Lokaatorit
ja I Identifikaatorit.
Siit algab aga tõeline filoloogia!
Algul oli kõik lihtne. Identifikaator polnud veel välja mõeldud ja piisas täiesti Lokaatorist, asukohamäärajast.
Selgituseks: Õige lokaatori korral te jõuate sekeldaja saidile ja halva lokaatori korral ei jõua, näiteks jõuate Berk Vaheri koduleheküljele.
Kuid Identifikaatori ajastu algas (täpsemalt, pidi algama 1994).
Guugl on ajast kõvasti maas ja seetõttu URL-id saavad viidatud ikkagi sagedamini, kui URI-d. Kuid professionaalid nii ei tee. Sellepärast nad ongi professionaalid.
Professionaal viitab kohe Barners Lee RFC 1630-le 1994 aastast ja täpsustab väga haput nägu tehes, et URL võib kasutada URI sünonüümina.
Niisiis Juunis 1994 taipas Barners Lee lõpuks, mis ta oli teinud ja otsustas hakata asju ümber tegema. Kuid tal ei olnud jumalikke võimeid ja Internetiuputust, mis kõik neelaks, välja mõelda ta ei suutnud.
Ta suutis teha vaid seda, et painutas halvasti välja mõeldud URL-i URI alla. URL on enamasti kõik need lokaatorid, mida tänaseks on suudetud välja mõelda. Mõni on ehk tänaseks ka juba selline toimiv URI, mis pole URL? Täpsustage, kes teab!

Kuid erakordselt oluline on hoopis see, et URI hõlmab enda alla mitte ainult tänased, vaid ka need lokaatorid, mis maa peal kehtivad 1000 aasta pärast. See on erinevus ja seda on tähtis teada!
Näiteks on üks võimalikest lokaatoritest URI formaadis:
Blogger:Sekeldaja (seda küll kunagi tulevikus).
Meie Suurtele Vendadele võiks tulla pähe hakata kõiki bloggereid Blogger nimelise protokolli taga veebis taga ajama. See ühtlasi teeks lõpu ka terrorihirmule (Blogger:Laden lahendaks kohe olukorra).
Teinud selgeks URLi ja URI erinevuse mõne filoloogilise aspekti, jõuame kolmanda kolmetäheliseni. See on loomulikult URN.
URN on iga sureliku unistus, see on veebimaailmas omandada surematus. URN on selline nimi, mis enam üldse ei muutu. Nagu Goethe järel pole mõtet küsida, kelles käib jutt, on URN selline nimi millelegi veebis olemasolevale, mis on igavene ja muutumatu. Näiteks Pisipehme. Või Tim Berners Lee .... Kohe teame ja peaksime selle kirjutamisel, veel enam sellest isegi mõtlemisel olema seal koduleheküljel, kus vaja...
Me kõik õnnetuseks muutume ja vahetame omi veebiaadresse sagedaminigi, kui omi armukesi. Vahel vahetavad veebiaadressid meid (see on sagedasem, aga vähem viidatum vahetusmeetod, kuna keegi ei soovi olla mahajäetud, vaid mahajätja).
URN on niisiis see asi, mis sinust võib-olla jääb maha, kui oled ennast kirjutanud surematuks ja siis ükskord ära sured (sest siis sa tõenäoliselt kodulehekülge enam ei vaheta). Senini URN standard areneb, s.t. jääbki välja kujunemata.
Seda vahvam on seda kolmikut kasutades dumbjuusereid lollitada!
URN-st on aga välja kasvamas idee lubada igaühele mingite universaalsete otsisõnade, fraaside, numbrite abil üheselt identifitseerida mingi ressurs.
Praegu on ju nii, et aspiriini google teab küll, kahju ainult, et ta leiab liiga palju neid kohti, millel on pistmist aspiriiniga, tervelt 30000. Seda on liiga palju isegi professionaalsele farmatseudile, rääkimata tavatohmanist.
Vaid inimesed ise oma klõpsimistega on siin veidi korda majja löönud, sest kõige eest troonib googles millegipärast just viide Wikipedia selgitusele selle tähtsa ravimi omadustest.
Midagi selles idees on, kuid kahjuks on ka midagi väga mädast. Kui luua selline süsteem, siis peab keegi kusagil olema see Suur Vend, kes ütleb – just see sait on ainuõige ja parim sait aspiriinist lugemiseks.
Kui seda Suurt Venda ei ole, troonib aspiriin sait 1 peal kindlasti täiesti juhuslik, kiireim ärimees.
Veel koledam lugu oleks sõnaga orgasm ... mõelge ise, milline lööma selle peale lahti läheb ...
Aitaks vaid kunstlike nimede kasutamine, millel puudub kontekst. Aga sel juhul on üritus jälle võrdlemisi mõttetu.
Seetõttu võivad need initsiatiivid küll veidi olukorda leevendada, aga kaubamärkidest küllastunud maailmas võib see lõppkokkuvõttes olukorda isegi veel segasemaks muuta. Aspiriin ei anna googlest varsti enam mitte kõige enamat lugemist leidnud saidi, vaid kellegi, kes selle kaubamärgi on kinni maksnud, omandanud, istub selle peal. Kui aga raha ei ole, siis võid küll öelda, sinu öeldut Internetist keegi enam üles ei leia.
Niipalju siis URI-st, URL-st ja URN-st....
Aamen.