Lenini haiguse saladus
Selle kirjutisega panen punkti "Pitirim Sorokin ja Lenin" tõlketööga alustatud probleemile: mis juhtus Suure Juhiga 1922-1923.
Mis haigust põdes Lenin?
Küsimus ei oleks eriti oluline, kui sellega seoses poleks tekitatud ja tekitatakse jätkuvalt mitmesugustel eesmärkidel uusi müüte ja valesid.
Kõigepealt tegi nõukogude propaganda suhteliselt naljakalt ja abitult katseid Juhti muuta kõige osavamaks ujujaks, kõige korralikumaks gümnasistiks, kõige geniaalsemate ajudega isikuks Venemaal, kes iial elanud.
Nende muistenditega olen päris põhjalikult tuttav, kuna kohusetundliku raamatukoguhoidja pojana pärast kooli ema töö lõppu oodates lugesin läbi kogu lastekirjanduse kuni 6. klassini ja Volodja lapsepõlvest ja noorusest oli seal kirjutatud omajagu põnevat.
Nii hoian tänini hardalt oma riiulil kõrvuti selliste teostega, nagu Valgus Koordis, Olaf Kuuli "Maakera pöördub itta" jpm... lihtsat ja klassikalist lasteraamatut, mille on kirjutanud laste suur sõber ja Lenini võitluskaaslane Bontsh-Brujevits pealkirjaga
"Meie Lenin".
Ei saa enne Lenini Gorki kahe viimase eluaasta kallale asumist lahti kiusatusest pasteerida siia üks lugu, mis Leninit päris tänapäevases valguses üsna rohelise maailmavaatega isikuna näitab.
Jutt on Lenini emigratsiooniaastatest ja pealkiri on:
"Ema kingitus".
Viibides emigratsioonis, elas Vladimir Iljitsh mõnda aega Lausanne'is, Genfi järve ääres. Mul tuli tihtilugu teda külastada seoses meie parteitöö ülesannetega. Kord, kui Vladimir Iljitsh oli alustamas kahenädalast ringreisi mööda Sveitsi, saabusin tema juurde, et läbi rääkida meie väljaannete üle ja kokku leppida, kuhu talle saata kõige kiireloomulisemaid postisaadetisi ja ajalehti. Vladirmi Iljits näis olevat millegagi väga rahul.
"Lähme", ütles ta mulle, "näitan teile, missuguse haruldase kingituse ema minule ja Nadjale saatis."
Läksime alla hoovi. Siin seisid kaks äsja lahti pakitud uhiuut imeilusat jalgratast: üks meeste, teine naiste oma.
"Vaadake, missugune toredus. See on kõik Nadja töö. Kirjutas juhuslikult emale, et ma armastan jalgrattaga sõita. Ema võttis asja südamesse ja koos kõigi meie omastega ajas korraliku summa kokku, Mark Timofejevitsh (see oli Jelizarov, Anna Iljinitshna mees) aga tellis meile Berliinist kaks jalgratast. Ja siis äkki - teade Transpordiühingust: kuhu tuleb saadetis toimetada? Mina arvasin, et mingisugune illegaalse kirjanduse pakk on tagasi tulnud, või on keegi raamatuid läkitanud. Tuuakse siia - ja säh sulle illegaalne! Vaadake palun, millised toredad jalgrattad!" Kõneles Vladimir Iljitsh neid vaadeldes, kummidesse õhku juurde pumbates ja mutreid kõvemini kinni keerates. "Ennäe emake! Nüüd oleme Nadjaga iseenda peremehed. Me ei kasuta raudteed, vaid sõidame otse jalgratastel. Reisipaunad seome taha, nüüd pole enam mingit vajadust neid seljas tassida.
Seda pidi oma silmaga nägema, kuidas Vladimir Iljitsh ema ootamatu kingituse üle rõõmu tundis. Ja meile kõigile oli selge, et kõige rohkem rõõmustas Vladimir Iljitshi see tähelepanu, mida ema ja omaksed tema ja Nadezhda Konstantinovna vastu olid avaldanud. See oli talle eriti meelepärane ning liigutav.
Sarnaseid jutukesi mäletavad minuealised, kusagil 45 a, inimesed kindlasti teisigi, kasvõi lugu viltidest, Kuupaistesonaadist, Lenini lastearmastusest jpt....
Selge, et sellise propagandistliku taaga raskuse all oli kuni NL lagunemiseni selle tegelase elust adekvaatse pildi saamine peaaegu võimatu.
Lühike sulaperiood avas mõneks ajaks juurdepääsu arhiividesse ja varem mahavaikitud detailid Suure Juhi elust ujusid päevavalgele.
Kuid pühaks kultuseisikuks on Vladimir Uljanov Venemaal jäänud kahjuks tänase päevani ning enamik mütoloogiat elab nii Idas kui Läänes koos Leniniga edasi.
Üks osa sinisilmseid ikka veel usub, et tegemist oli mingit sorti idealistiga, kelle utoopiad vaid paha Stalin ära rikkus.
Isegi konservatiivsed ajaloolased üritavad seda "krokodilli" inimlikustada. See pole küll eriti veenvalt õnnestunud, aga tänaseks on läbi läinud näiteks müüt Lenini-Stalini suurest vastasseisust tema elu lõpuaastatel ja mingist "Poliitilisest testamendist", mille üheks osiseks on ka "Kiri kongressile".
Seal leidub lühike märkus Stalini aadressil, mida sai tõlgendada kui Suure Juhi geniaalset prohvetlust, milliseks kujuneb Venemaa ja tema satelliitide saatus Stalini taktikepi all.
Siit tulenebki vajadus Lenini haigus, tema viimased kirjatööd lähemalt luubi alla võtta, et haihtuks illusioon mingist leninistlikust sotsialismi ehitamise plaanist, mis nagu oleks erinenud eriti Stalini poolt toimepandust.
Stalinit võiks pigem võrrelda Napoleoniga, kes jakobiinlikele korralagedustele Venemaal vähemalt lõpu tegi (erinevalt Leninist, kes neid süvendas) ning samas jätkas Lenin juhtnööride täitmist ja edasiarendamist.
Üritatakse väita, et kui Lenini järgijaks oleks saanud Trotski, oleksid asjad paremuse poole läinud.
Need kõik on väga sinisilmsed spekulatsioonid ning aeg oleks lõpuks ometi sellealase mütologiseerimise asemel kainelt analüüsida, mis toimus 1922-1924 Leniniga ja kas ta üldse oli võimeline adekvaatselt midagi taipama sellest, kas tema järgijaks oleks võinud saada kas Stalin või Trotski.
Lenini haigus kaasaegsete silme läbi
Pärast NL lagunemist avanesid mõneks ajaks mõnede arhiivide uksed ning selle lühikese avameelsusaja jooksul jõudist ilmavalgust näha palju uurimusi. Tundus, et enam ei ole valgeid ega halle laike boshevismi ajaloos, kuid see tunne oli petlik. Revolutsioon ja Kodusõda on endiselt teatud aspektides tabu teema, samut Lenini "saladuslik haigus".
Pika vaikuse järel söandasid siiski 3 Iisraeli arsti korjasid kokku kättesaadava informatsiooni Lenin haiguse kohta ja näitasid veenvalt, et Lenini diagnoosiks peaks olema "Neuroloogiline süüfilis" elik "Progreeruv paralüüs".
[1]
Huvitaval kombel on need asjaolud olnud väga hästi teada Lenini kaasaegsetele, avaliku saladusena Venemaal ning ka välismaal, eriti meedikute ringkonnas.
Diagnoos oli hästi teada ka Pitirim Sorokinile, kes oli Peterburis isiklikult tuttav füsioloog Ivan Pavloviga, kellele arvatavasti see oli hästi teada (ta tundis neid meedikuid, kes Leninit ravisid, isiklikult, vt. minu blogi vastavat kirjutist "Pitirim Sorokin ja Lenin".
Kuid saladus oli levinud ka mujale. Näiteks Juhan Luiga kirjutas sellest päris avameelselt ja pikalt Vabas Maas" (30 juuni 1922, nr. 149, 1 juuli 1922, nr 150, 15 jaan. 1925, nr. 11, praegu kättesaadav Runneli koostatud kogumikus "Hingejõu ilmed" lk. 154-162).
Tsiteerin mõningaid lõike Luigalt:
I
"Lenini haigus huvitab paljusid: organiseerimata hulkades ripub palju ära üksikust isikust. Nagu vanadel aegadel tõi troonivahetus väga sagedasti endaga kaasa trooni-tülid, sisemised ja välimised vapustused. Asjaolu, et Lenini haiguse tõsiduse juures haigusest endast nii vähe andmeid avaldatakse, näitab et midagi varjatakse ....
.......
Need sümptoomid: möödaminev halvatus ja kõne-rike, millega kaasas üldine ergulikkus, lasevad aga oletada väga tõsist pikaldaselt edenevat erguhaigust, millest mitteametlikud teated juba varem ilmusid: nn. progresseeruvat paralüüsi, s.t. üldist edenevat halvatust, nii kehalist kui vaimlist.
See haigus algab tihti väga varjatult ning on alguses esimese aasta, poolaasta kestel vaevalt ära tuntav, ning üksnes kogenud eriteadlaste jaoks.
Haigus on alguses tihi väga sarnane üldisele ergunõrkusele: kärsitus, rusutud meeleolu, rusutud töövõime tekkimine. Varsti vaheldub rusuvus meeleolutõusuga: inimene muutub sõna ja juturikkaks, liikuvaks, ettevõtlikuks, plaanidetiineks, kuid terav tähelepaneja märkab selle juures kriitikavõime vähenemist haigel: suur enesetundlikkus, suur enese võimete hindamine nõrga arvustusvõime alusel. Hariliku loomuga inimene hakkab kõnelema oma miljonitest, mida kavatsetavasse ettevõttesse tahab mahutada; loodab toetust suurtelt isikutelt; üldse ei arvesta palju tõketega omis kavatsusis, missuguseid tal palju ....
II
Haigus tekib SÜÜFILISE tagajärjel harilikult 10-20 aastat pärast infektsiooni - tihti ravitsemisest hoolimata. Ta tabab enamasti meestesugu. Koos vaimuhaigusega edenev halvatus on siiski õige haruldane nähtus süüfilise tagajärjel.
Viimastel aastatel, mil selle haiguse rohitsemine täienenud, leidub paralüütilisi ja teisi sarnaseid süfiliitilisi erguhaigusi palju harvemini, kui endisel ajal, mil salvarsaani ei tarvitatud ja mil Wassermanni vereproov luuese tõestamiseks tundmatu. ....
.....
III
Väga tähtis oleks kindlaks teha, millal avaldusid Lenini haiguse, tema vaimunõrkuse esimesed tähised. Mis Lenini haiguse kohta seni avaldatud, kannab üldist iseloomu, on kaudsed märkused. Lenini arstide eriteadlased ei ole oma tähelepanekutest kirjutanud. Arstide ametlikult avaldatud aktist on tähtsad osad välja jäetud.
Ma tähendasin kord enne: Lenini haigus kannab üldise paralüüsi - paralysis progressiva - tundemärke, määrase haiguse peapõhuseks tuleb pidada süüfilist, mis 10-20 aastat varem vaimuhaigust põdejat tabanud.
Minu kätte sattus juhuslikult "Suomen Kuvalehti" 1923 väljaandest Lenini näopilt, nähtavasti Lenin 1905-ndast aastast, kus Lenin esineb meile võrdlemisi noore mehena, kus aga õige selgelt märgata parempoolse näolihastiku kerget halvatust - pareesi! - s.t. Lenin on varsti peale süüfiliseinfektsiooni saanud halvatuse. See nähtus juhtub õige sagedasti süüfilise teises järgus aju veresoonte trombide läbi. .....
Selle haiguse vaimlises ilmastikus väärib esimesena tähelepanu: kõlbline ükskõiksus või tuimenemine veel tugeva loogilise mõtlemise juures....
...Kehalistest tunnusmärkidest võib asjatundja haiguse algul konstateerida kerget kõneriket, kogelemist, värinat keeles, silmaterade ebastabiilsust; eriti sageli aga, juba ammu enne vaimlise puuduse ilmumist, silmalaugude kerget halvatust, mis avaldub ühe silmalau vajumises võrreldes teise silmalauga ....
...
Inglise kirjanik Wells, kes 1920 a. talvel käis Leninit Moskvas usutlemas, kirjutab, et Lenin armastas sõrmega tõsta oma silmalauge, et vaadata teravalt kaaskõnelejale otsa!
See on otse klassikaline ptõsis (langus, vaje), silmalaugude halvatus, mis omane progresseeruvale paralüüsile....
Seega nii Sorokini, Luiga jpt. näited veenavad küllaldaselt, et Lenini haiguse tegelik diagnoos oli kaasaegsetele üsna hästi teada.
Isiklikult soovitan vaadata üle ka kõik Lenini fotod Gorkis 1922, kus tal enamikel piltidel silmad poolkinni olid. (pilt Krupskajaga, Kameneviga, vt. [2])
Enamasti Uljanov istub kusagil pingil ja pole üldse selge, kui adekvaatne ta nendel piltidel üldse on.
1923 avaldatud piltidest pole mõtet üldse rääkida, sealt vaatab meile vastu juba täiesti teovõimetu inimene.
Lenini haiguse saladus A.D 2004
Järgnevalt refereerin 3 Iisraeli arsti, V. Lerneri, Y. Finkelsteini ja E. Witztumi artiklit
European Journal of Neurology nr. 11-s, lk. 371-376. [1]. Sealt leiate ka edaspidised viited teemale.
Artikkel algab selle fakti konstateerimisega, et tänapäeval on nii demokraatlikes, kuid eriti just totalitaarsetes riikides näiliselt riigijuhtide tervisest küll juttu, tegelikku olukorda aga varjatakse.
Lenini haigus on sellekohane näide, kelle haigust varjati nii selle kestuse ajal kui ka pärast tema surma, isegi pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
Lenini haigus sai arvatavasti alguse juba 1900-1905.
On olemas andmeid konsultatsioonidest arstidega, kellest mõned olid spetsialiseerunud neuroluese ravile. (süüfilise teine nimi oli lues).
On teada, et Lenini haigus tegi ta kergesti ärrituvaks. Lenin ei talunud muusikat, eriti ärritas teda viiulimuusika. Kõikides tööruumides, kus Lenin töötas, oli kästud helitase viia miinimumini.
On selge, et need sümptomid ei olnud tekitatud Lenini kuulihaavadest tema atentaadi ajal 1919.
Mis haigust põdes Lenin?
Küsimus ei oleks eriti oluline, kui sellega seoses poleks tekitatud ja tekitatakse jätkuvalt mitmesugustel eesmärkidel uusi müüte ja valesid.
Kõigepealt tegi nõukogude propaganda suhteliselt naljakalt ja abitult katseid Juhti muuta kõige osavamaks ujujaks, kõige korralikumaks gümnasistiks, kõige geniaalsemate ajudega isikuks Venemaal, kes iial elanud.
Nende muistenditega olen päris põhjalikult tuttav, kuna kohusetundliku raamatukoguhoidja pojana pärast kooli ema töö lõppu oodates lugesin läbi kogu lastekirjanduse kuni 6. klassini ja Volodja lapsepõlvest ja noorusest oli seal kirjutatud omajagu põnevat.
Nii hoian tänini hardalt oma riiulil kõrvuti selliste teostega, nagu Valgus Koordis, Olaf Kuuli "Maakera pöördub itta" jpm... lihtsat ja klassikalist lasteraamatut, mille on kirjutanud laste suur sõber ja Lenini võitluskaaslane Bontsh-Brujevits pealkirjaga
"Meie Lenin".
Ei saa enne Lenini Gorki kahe viimase eluaasta kallale asumist lahti kiusatusest pasteerida siia üks lugu, mis Leninit päris tänapäevases valguses üsna rohelise maailmavaatega isikuna näitab.
Jutt on Lenini emigratsiooniaastatest ja pealkiri on:
"Ema kingitus".
Viibides emigratsioonis, elas Vladimir Iljitsh mõnda aega Lausanne'is, Genfi järve ääres. Mul tuli tihtilugu teda külastada seoses meie parteitöö ülesannetega. Kord, kui Vladimir Iljitsh oli alustamas kahenädalast ringreisi mööda Sveitsi, saabusin tema juurde, et läbi rääkida meie väljaannete üle ja kokku leppida, kuhu talle saata kõige kiireloomulisemaid postisaadetisi ja ajalehti. Vladirmi Iljits näis olevat millegagi väga rahul.
"Lähme", ütles ta mulle, "näitan teile, missuguse haruldase kingituse ema minule ja Nadjale saatis."
Läksime alla hoovi. Siin seisid kaks äsja lahti pakitud uhiuut imeilusat jalgratast: üks meeste, teine naiste oma.
"Vaadake, missugune toredus. See on kõik Nadja töö. Kirjutas juhuslikult emale, et ma armastan jalgrattaga sõita. Ema võttis asja südamesse ja koos kõigi meie omastega ajas korraliku summa kokku, Mark Timofejevitsh (see oli Jelizarov, Anna Iljinitshna mees) aga tellis meile Berliinist kaks jalgratast. Ja siis äkki - teade Transpordiühingust: kuhu tuleb saadetis toimetada? Mina arvasin, et mingisugune illegaalse kirjanduse pakk on tagasi tulnud, või on keegi raamatuid läkitanud. Tuuakse siia - ja säh sulle illegaalne! Vaadake palun, millised toredad jalgrattad!" Kõneles Vladimir Iljitsh neid vaadeldes, kummidesse õhku juurde pumbates ja mutreid kõvemini kinni keerates. "Ennäe emake! Nüüd oleme Nadjaga iseenda peremehed. Me ei kasuta raudteed, vaid sõidame otse jalgratastel. Reisipaunad seome taha, nüüd pole enam mingit vajadust neid seljas tassida.
Seda pidi oma silmaga nägema, kuidas Vladimir Iljitsh ema ootamatu kingituse üle rõõmu tundis. Ja meile kõigile oli selge, et kõige rohkem rõõmustas Vladimir Iljitshi see tähelepanu, mida ema ja omaksed tema ja Nadezhda Konstantinovna vastu olid avaldanud. See oli talle eriti meelepärane ning liigutav.
Sarnaseid jutukesi mäletavad minuealised, kusagil 45 a, inimesed kindlasti teisigi, kasvõi lugu viltidest, Kuupaistesonaadist, Lenini lastearmastusest jpt....
Selge, et sellise propagandistliku taaga raskuse all oli kuni NL lagunemiseni selle tegelase elust adekvaatse pildi saamine peaaegu võimatu.
Lühike sulaperiood avas mõneks ajaks juurdepääsu arhiividesse ja varem mahavaikitud detailid Suure Juhi elust ujusid päevavalgele.
Kuid pühaks kultuseisikuks on Vladimir Uljanov Venemaal jäänud kahjuks tänase päevani ning enamik mütoloogiat elab nii Idas kui Läänes koos Leniniga edasi.
Üks osa sinisilmseid ikka veel usub, et tegemist oli mingit sorti idealistiga, kelle utoopiad vaid paha Stalin ära rikkus.
Isegi konservatiivsed ajaloolased üritavad seda "krokodilli" inimlikustada. See pole küll eriti veenvalt õnnestunud, aga tänaseks on läbi läinud näiteks müüt Lenini-Stalini suurest vastasseisust tema elu lõpuaastatel ja mingist "Poliitilisest testamendist", mille üheks osiseks on ka "Kiri kongressile".
Seal leidub lühike märkus Stalini aadressil, mida sai tõlgendada kui Suure Juhi geniaalset prohvetlust, milliseks kujuneb Venemaa ja tema satelliitide saatus Stalini taktikepi all.
Siit tulenebki vajadus Lenini haigus, tema viimased kirjatööd lähemalt luubi alla võtta, et haihtuks illusioon mingist leninistlikust sotsialismi ehitamise plaanist, mis nagu oleks erinenud eriti Stalini poolt toimepandust.
Stalinit võiks pigem võrrelda Napoleoniga, kes jakobiinlikele korralagedustele Venemaal vähemalt lõpu tegi (erinevalt Leninist, kes neid süvendas) ning samas jätkas Lenin juhtnööride täitmist ja edasiarendamist.
Üritatakse väita, et kui Lenini järgijaks oleks saanud Trotski, oleksid asjad paremuse poole läinud.
Need kõik on väga sinisilmsed spekulatsioonid ning aeg oleks lõpuks ometi sellealase mütologiseerimise asemel kainelt analüüsida, mis toimus 1922-1924 Leniniga ja kas ta üldse oli võimeline adekvaatselt midagi taipama sellest, kas tema järgijaks oleks võinud saada kas Stalin või Trotski.
Lenini haigus kaasaegsete silme läbi
Pärast NL lagunemist avanesid mõneks ajaks mõnede arhiivide uksed ning selle lühikese avameelsusaja jooksul jõudist ilmavalgust näha palju uurimusi. Tundus, et enam ei ole valgeid ega halle laike boshevismi ajaloos, kuid see tunne oli petlik. Revolutsioon ja Kodusõda on endiselt teatud aspektides tabu teema, samut Lenini "saladuslik haigus".
Pika vaikuse järel söandasid siiski 3 Iisraeli arsti korjasid kokku kättesaadava informatsiooni Lenin haiguse kohta ja näitasid veenvalt, et Lenini diagnoosiks peaks olema "Neuroloogiline süüfilis" elik "Progreeruv paralüüs".
[1]
Huvitaval kombel on need asjaolud olnud väga hästi teada Lenini kaasaegsetele, avaliku saladusena Venemaal ning ka välismaal, eriti meedikute ringkonnas.
Diagnoos oli hästi teada ka Pitirim Sorokinile, kes oli Peterburis isiklikult tuttav füsioloog Ivan Pavloviga, kellele arvatavasti see oli hästi teada (ta tundis neid meedikuid, kes Leninit ravisid, isiklikult, vt. minu blogi vastavat kirjutist "Pitirim Sorokin ja Lenin".
Kuid saladus oli levinud ka mujale. Näiteks Juhan Luiga kirjutas sellest päris avameelselt ja pikalt Vabas Maas" (30 juuni 1922, nr. 149, 1 juuli 1922, nr 150, 15 jaan. 1925, nr. 11, praegu kättesaadav Runneli koostatud kogumikus "Hingejõu ilmed" lk. 154-162).
Tsiteerin mõningaid lõike Luigalt:
I
"Lenini haigus huvitab paljusid: organiseerimata hulkades ripub palju ära üksikust isikust. Nagu vanadel aegadel tõi troonivahetus väga sagedasti endaga kaasa trooni-tülid, sisemised ja välimised vapustused. Asjaolu, et Lenini haiguse tõsiduse juures haigusest endast nii vähe andmeid avaldatakse, näitab et midagi varjatakse ....
.......
Need sümptoomid: möödaminev halvatus ja kõne-rike, millega kaasas üldine ergulikkus, lasevad aga oletada väga tõsist pikaldaselt edenevat erguhaigust, millest mitteametlikud teated juba varem ilmusid: nn. progresseeruvat paralüüsi, s.t. üldist edenevat halvatust, nii kehalist kui vaimlist.
See haigus algab tihti väga varjatult ning on alguses esimese aasta, poolaasta kestel vaevalt ära tuntav, ning üksnes kogenud eriteadlaste jaoks.
Haigus on alguses tihi väga sarnane üldisele ergunõrkusele: kärsitus, rusutud meeleolu, rusutud töövõime tekkimine. Varsti vaheldub rusuvus meeleolutõusuga: inimene muutub sõna ja juturikkaks, liikuvaks, ettevõtlikuks, plaanidetiineks, kuid terav tähelepaneja märkab selle juures kriitikavõime vähenemist haigel: suur enesetundlikkus, suur enese võimete hindamine nõrga arvustusvõime alusel. Hariliku loomuga inimene hakkab kõnelema oma miljonitest, mida kavatsetavasse ettevõttesse tahab mahutada; loodab toetust suurtelt isikutelt; üldse ei arvesta palju tõketega omis kavatsusis, missuguseid tal palju ....
II
Haigus tekib SÜÜFILISE tagajärjel harilikult 10-20 aastat pärast infektsiooni - tihti ravitsemisest hoolimata. Ta tabab enamasti meestesugu. Koos vaimuhaigusega edenev halvatus on siiski õige haruldane nähtus süüfilise tagajärjel.
Viimastel aastatel, mil selle haiguse rohitsemine täienenud, leidub paralüütilisi ja teisi sarnaseid süfiliitilisi erguhaigusi palju harvemini, kui endisel ajal, mil salvarsaani ei tarvitatud ja mil Wassermanni vereproov luuese tõestamiseks tundmatu. ....
.....
III
Väga tähtis oleks kindlaks teha, millal avaldusid Lenini haiguse, tema vaimunõrkuse esimesed tähised. Mis Lenini haiguse kohta seni avaldatud, kannab üldist iseloomu, on kaudsed märkused. Lenini arstide eriteadlased ei ole oma tähelepanekutest kirjutanud. Arstide ametlikult avaldatud aktist on tähtsad osad välja jäetud.
Ma tähendasin kord enne: Lenini haigus kannab üldise paralüüsi - paralysis progressiva - tundemärke, määrase haiguse peapõhuseks tuleb pidada süüfilist, mis 10-20 aastat varem vaimuhaigust põdejat tabanud.
Minu kätte sattus juhuslikult "Suomen Kuvalehti" 1923 väljaandest Lenini näopilt, nähtavasti Lenin 1905-ndast aastast, kus Lenin esineb meile võrdlemisi noore mehena, kus aga õige selgelt märgata parempoolse näolihastiku kerget halvatust - pareesi! - s.t. Lenin on varsti peale süüfiliseinfektsiooni saanud halvatuse. See nähtus juhtub õige sagedasti süüfilise teises järgus aju veresoonte trombide läbi. .....
Selle haiguse vaimlises ilmastikus väärib esimesena tähelepanu: kõlbline ükskõiksus või tuimenemine veel tugeva loogilise mõtlemise juures....
...Kehalistest tunnusmärkidest võib asjatundja haiguse algul konstateerida kerget kõneriket, kogelemist, värinat keeles, silmaterade ebastabiilsust; eriti sageli aga, juba ammu enne vaimlise puuduse ilmumist, silmalaugude kerget halvatust, mis avaldub ühe silmalau vajumises võrreldes teise silmalauga ....
...
Inglise kirjanik Wells, kes 1920 a. talvel käis Leninit Moskvas usutlemas, kirjutab, et Lenin armastas sõrmega tõsta oma silmalauge, et vaadata teravalt kaaskõnelejale otsa!
See on otse klassikaline ptõsis (langus, vaje), silmalaugude halvatus, mis omane progresseeruvale paralüüsile....
Seega nii Sorokini, Luiga jpt. näited veenavad küllaldaselt, et Lenini haiguse tegelik diagnoos oli kaasaegsetele üsna hästi teada.
Isiklikult soovitan vaadata üle ka kõik Lenini fotod Gorkis 1922, kus tal enamikel piltidel silmad poolkinni olid. (pilt Krupskajaga, Kameneviga, vt. [2])
Enamasti Uljanov istub kusagil pingil ja pole üldse selge, kui adekvaatne ta nendel piltidel üldse on.
1923 avaldatud piltidest pole mõtet üldse rääkida, sealt vaatab meile vastu juba täiesti teovõimetu inimene.
Lenini haiguse saladus A.D 2004
Järgnevalt refereerin 3 Iisraeli arsti, V. Lerneri, Y. Finkelsteini ja E. Witztumi artiklit
European Journal of Neurology nr. 11-s, lk. 371-376. [1]. Sealt leiate ka edaspidised viited teemale.
Artikkel algab selle fakti konstateerimisega, et tänapäeval on nii demokraatlikes, kuid eriti just totalitaarsetes riikides näiliselt riigijuhtide tervisest küll juttu, tegelikku olukorda aga varjatakse.
Lenini haigus on sellekohane näide, kelle haigust varjati nii selle kestuse ajal kui ka pärast tema surma, isegi pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
Lenini haigus sai arvatavasti alguse juba 1900-1905.
On olemas andmeid konsultatsioonidest arstidega, kellest mõned olid spetsialiseerunud neuroluese ravile. (süüfilise teine nimi oli lues).
On teada, et Lenini haigus tegi ta kergesti ärrituvaks. Lenin ei talunud muusikat, eriti ärritas teda viiulimuusika. Kõikides tööruumides, kus Lenin töötas, oli kästud helitase viia miinimumini.
On selge, et need sümptomid ei olnud tekitatud Lenini kuulihaavadest tema atentaadi ajal 1919.
Lenini haiguse ametlik käik Viktor Ossipovi kirjelduse kohaselt.
Leninit ravis 1922- 1923 koos teiste väljapaistvate välismaa ja Venemaa arstidega Viktor Ossipov.
Tema kirjelduse järgi võib haiguse käigu jagada 3 perioodiks:
I periood 1922 märts - 1922 detsember.
Selles järgus ilmnes Leninil parema käe tundetus ja üleminev halvatus (transient paresis). Samuti ilmnesid Leninil kõnehäired (motoorne düsphaasia).
Atakid kordusid 2 korda nädalas kestusega 20 minutist kuni 2 tunnini.
Augustis olevat juhi tervis sedavõrd paranenud, et ta jätkas tööd Kremlis kuni detsembrini 1922.
II 16. detsmbril 1922 tabas Leninit uus atakk, mille tagajärjel ta paremat kehapoolt tabas halvatus.
Oma kirjutis oli ta sunnitud dikteerima. (kõnehäireid ei olevat täheldatud.
Detsembrist kuni veebruarini olevat Lenin koostanud oma viimased teosed, nn. Poliitilise Testamendiks ristitud kirjutised, mille hulgast kõige huvitavama saatusega on Kiri Kongressile.
Võrdlus doktorite kirjeldatud haigusloo käiguga ja Lenini sekretäri päevikuga viitavad sellele, et tõenäoliselt neist paljusid, kui ühtegi neist Lenin ise ei kirjutanud [xx]. Ka "Kiri kongressile" saatus viitab sellele, et tegemist oli lihtsalt võimuvõitluse intriigi sünnitisega.
Kuid ametliku (ka see oli poolsalajane) versiooni kohaselt oli Lenin täiesti töövõimeline kuni veebruarini 1923.
III periood Lenini haiguses algas märtsis 1923, kus teda tabas pöördumatu parema kehapoole halvatus koos kõnevõimetusega ja lugemisvõimetusega. (aphasia ja alexia). See on seotud Lenini vasaku ajapoolkera kahjustusega, kuna kõnest arusaamise ja kõnelemise keskused on enamikel inimestel seal. Ka parema kehapoole halvatus on selle ajupoolkera kahjustuse tagajärg.
Ajuti Lenini seisund jälle halvenes, siis paranes. Ta oli võimeline jälle veidi lugema ning ta olevat olnud võimeline nimetama objekte, mida talle esitleti. Ta olevat alustanud kirjutamise harjutamist vasaku käega.
Oktoobrist 1923 algasid Lenini epileptilised hood.
24 jaanuaril tabas Leninit letaalne epilepsiahoog, mis kestis 50 minutit, surmaeelseks temperatuuriks mõõdeti 42.3 C.
Lenini lahang ja surmajärgsed segadused haigusega.
Kuuldused neuroluesest kui Lenini haiguse põhjusest olid rahva hulgas väga levinud.
1990ndatel avalikustatud dokumentidest selgub, et tervishoiu rahvakomissar Nikolai Semashko käskis ühemõtteliselt Lenini peapatoloogil Abrikossovil tõestada, et Leninil ei olnud süüfilist.
See küll eriti hästi ei õnnestunud.
Haigusloost on puudu Lenini vereproovide andmed, mida ometi võeti regulaarselt. Arvatav põhjus: Wassermanni test, mida tollal kasutati, tuvastab S. tekitaja Treponema pallidumit S. III staadiumis hästi verest, mitte aga uriinist.
Lahanguandmetest just kõige tüüpilisemaid S. -st tavalisemalt mõjutatud ajupiirkondi ei ole käsitletud.
Paljude Lenini raviarstide allkirjad autopsia protokollil puuduvad, seal on vaid 1 välismaa arsti allkiri, (Förster, ei osanud vene keelt). Leninit käis uurimas vähemalt 8 tuntud Euroopa meedikut.
Ka on puudu Vladimir Behterevi allkiri, keda lahangule ei kutsutud.( kuulsa Peterburi Aju Instituudi direktor).
Ivan Pavlovi kohta on teada, et ta ütles Lenini kohta:
" ta oli tüüpiline patsient, kes kannatas progresseeruva paralüüsi käes".
1922 aasta haigusloost ilmneb, et Leninit raviti salvarsaaniga, mis viitab üheselt süüfilisele, kuna teiste haiguste raviks salvarsaani ei kasutatud.
8 tuntud Euroopa meedikute hilisematest tunnistustest selgub samuti neuroluese diagnoos, kuid nad ilmselt olid sunnitud vaikima, osalt kuninglike honoraride tõttu.
Näiteks said Förster ja Klemperer Lenini uurimise eest kumbki 50000 kuldrubla, Solomon Henschen sai 25 000 Rootsi Krooni..
1974 avaldati emeriitprofessori Folke Henscheni mälestused, kes saatis oma isa, Solomon Henschenit, keda ka kutsuti Leninit ravima.
Mälestustes avaldab Henchen arvamust, et lahangu andmed olid suunatud vaid Venemaa avaliku arvamuse kujundamiseks.
Niisiis on neuroluesele viitavaid fakte küllaltki palju ja vaid Moskvas hoitav Lenini aju lähem uurimine saaks anda enam-vähem ühese vastuse diagnoosi osas, mida Lenin põdes.
Kahjuks ja üsna arusaadavatel põhjustel seda vastust ilmselt tulebki ootama jääda.
Venemaa ajuuurijad on senini Iisraeli ajuarstide artiklit absoluutselt ja täielikult ignoreerinud.
Lenini "Poliitiline Testament" ja tema väidetav vastasseis Staliniga
Nagu totalitaardiktaatoritega sageli juhtub, püütakse ametlikult Suurt Juhti näidata enam tervemana ja töövõimelisena, kui lugu tegelikult on. See viib kergesti mõttele, et 1922-1923 kirjutatud tööd ei pruugi olla Lenini kirjutatud ning need, mis ongi, ei ole neuroloogiliste muutuste tõttu Lenini aju vasakus poolkeras eriti adekvaatsed (Nietzsche kirjutistega nii läks, tema elu viimaste aastate kirjutised on äärmiselt segased).
Kui me 1922 jooksul kirjutatu osas ei saa seda väga kindlalt väita, siis lugu pärast 16 detsembri atakki on sootuks teistsugune.
Sellel ajal on komponeeritud Lenini "Poliitiliseks Testamendiks" nimetatud tööd, millest enamiku autorsuse küsimus on ülimalt problemaatiline.
Eriti suureks probleemiks on siin niinimetatud Lenini "Kiri Kongressile".
6 päeva pärast väga tõsist atakki on Lenin 22-26 detsembril juba võimeline dikteerima (kirjutama ta enam ei ole võimeline parema käe halvatuse tõttu) Krupskajale (teise versiooni kohaselt sekretär Fotijevale) teksti sellest, kes võiksid parteid hakata valitsema pärast surma.
Senini on Lenin Stalinit usaldanud täielikult ja andnud talle täisvolitused partei juhtimiseks. Alles nüüd ärkab akuutse ataki üleelanud juht äkitselt ja dikteerib detsembris ning seejärel 4 jaanuaril Stalinit süüdistavad read, kus ta soovitab Stalin asendada kellegi teisega.
Kõikide muude teoreetiliste tegemiste taustal on ta veel koguni 6 märtsil, just veidi lõplikku idioodistumist võimeline kirjutama väga teravas toonis kirja Stalinile, mida Krupskaja aga polevat Stalinile üle andnudki...
Kiri kongressile ilmub välja alles Lenini surma järel, algul ulatatuna Krupskajalt Zinovjevi kätte, seejärel osaliselt etteloetuna partei XIII kongressil mais 1924, s.t.
1.5 aastat päras vermimist.
Partei XII kongressil seda kirja ei loetud ette, kuna Krupskaja otsustas kirja väidetavalt salastada. Mis motiividel ta seda tegi?
Mis võiks veel selle dikteeritud teksti autorsust kinnitada?
Selgub, et peale Fotijeva j.t. Lenini sekretäride tehtud märkmete muid kinnitusi ei olegi.
Need on aga peale 18 detsembrit 1922 läinud väga segaseks, kuupäevad sassis, tühjad lehed segamini täiskirjutatutega.
Kõigele lisaks on doktorite tähelepanekud Iljitsi tegevuse kohta totaalselt vastuolus sekretäride märkmetega, vastuolusid olevat leida koguni 28-s kuupäevas.
Lenin pidi oma Kirja Kongressile olema suuteline dikteerima 5-10 minuti jooksul päevas, kuna doktorid olevat ära keelanud Leninil poliitiliste asjadega pikema aja vältel tegelemise uue ataki hirmus....
Nii sündiski arvatavasti poliitiline intriig, mille osaliseks olid arvatavasti ühelt poolt Trotski, Zinovjev, Kamenev, Krupskaja ja teiselt poolt Stalin.
Trotski sokutas pärast lüüasaamist "Testamendi" Läände. 1926 avaldas selle New York Times.
Trotski Läände põgenemise järel õnnestus Trotskil luua endast kuvand kui õigest Lenini ürituse jätkajast.
Seda müüti jätkub tänase päevani, sest pärast Stalini surma oli Nikita Hrustshovil vaja leida üles kadunud leninismi sugemed ja "Kiri Kongressile" oli väga hea võimalus Lenini puhtakspesemiseks ja kogu süü veeretamisel maal juhtunu eest Stalinile.
1956 luges ta ette oma salakõne, kus avalikustas ka Leniniga juhtunu Trotski versiooni.
Müüti usutakse tõemeeli tänase päevani, kuigi kuni 1922 detsembrini pole olnud märgata vähimaidki vastasseise Lenin-Stalini vahel, pigem võis neid ette olla tulnud Trotskiga.
Bibliograafilisi linke:
1. European Journal of Neurology 2004, 11, 371-376,
"The enigma of Lenin's (1870-1924) malady."
(V. Lerner, Y Finkelstein, E Witzturn.
http://www.blackwell-synergy.com/doi/pdf/10.1111/j.1468-1331.2004.00839.x
2. Lenini viimaste aastate elu käsitlev link koos enamiku kättesaadavate piltidega.
http://www.stel.ru/museum/lenin_last_years.htm
3. Lenini "Testament" (ingliskeelne).
http://www.fordham.edu/halsall/mod/lenin-testament.html
4. Briti Entsüklopeedia link artiklile "Kiri kongressile", kus on esitatud peaversioon sellest testamendist, kirjutatud Testamendi liikumisest Läänes ning Hrustshovi kõnest 1956.
http://p2.www.britannica.com/eb/topic-335969/Lenins-Testament
5. Wikipedia käsitlus "Kirjast kongressile".
http://en.wikipedia.org/wiki/Lenin's_Testament
6. Stalinistide analüüs Lenini "Kiri Kongressile" autentsusest, millega hoolimata sellest, et seda on kirjutanud ilmselgelt stalinistlikel seisukohtadel olevad uurijad, peab nõustuma argumentide loogilisuse ja põhjendatuse tõttu.
http://www.mltranslations.org/Russia/LeninTest.htm
Leninit ravis 1922- 1923 koos teiste väljapaistvate välismaa ja Venemaa arstidega Viktor Ossipov.
Tema kirjelduse järgi võib haiguse käigu jagada 3 perioodiks:
I periood 1922 märts - 1922 detsember.
Selles järgus ilmnes Leninil parema käe tundetus ja üleminev halvatus (transient paresis). Samuti ilmnesid Leninil kõnehäired (motoorne düsphaasia).
Atakid kordusid 2 korda nädalas kestusega 20 minutist kuni 2 tunnini.
Augustis olevat juhi tervis sedavõrd paranenud, et ta jätkas tööd Kremlis kuni detsembrini 1922.
II 16. detsmbril 1922 tabas Leninit uus atakk, mille tagajärjel ta paremat kehapoolt tabas halvatus.
Oma kirjutis oli ta sunnitud dikteerima. (kõnehäireid ei olevat täheldatud.
Detsembrist kuni veebruarini olevat Lenin koostanud oma viimased teosed, nn. Poliitilise Testamendiks ristitud kirjutised, mille hulgast kõige huvitavama saatusega on Kiri Kongressile.
Võrdlus doktorite kirjeldatud haigusloo käiguga ja Lenini sekretäri päevikuga viitavad sellele, et tõenäoliselt neist paljusid, kui ühtegi neist Lenin ise ei kirjutanud [xx]. Ka "Kiri kongressile" saatus viitab sellele, et tegemist oli lihtsalt võimuvõitluse intriigi sünnitisega.
Kuid ametliku (ka see oli poolsalajane) versiooni kohaselt oli Lenin täiesti töövõimeline kuni veebruarini 1923.
III periood Lenini haiguses algas märtsis 1923, kus teda tabas pöördumatu parema kehapoole halvatus koos kõnevõimetusega ja lugemisvõimetusega. (aphasia ja alexia). See on seotud Lenini vasaku ajapoolkera kahjustusega, kuna kõnest arusaamise ja kõnelemise keskused on enamikel inimestel seal. Ka parema kehapoole halvatus on selle ajupoolkera kahjustuse tagajärg.
Ajuti Lenini seisund jälle halvenes, siis paranes. Ta oli võimeline jälle veidi lugema ning ta olevat olnud võimeline nimetama objekte, mida talle esitleti. Ta olevat alustanud kirjutamise harjutamist vasaku käega.
Oktoobrist 1923 algasid Lenini epileptilised hood.
24 jaanuaril tabas Leninit letaalne epilepsiahoog, mis kestis 50 minutit, surmaeelseks temperatuuriks mõõdeti 42.3 C.
Lenini lahang ja surmajärgsed segadused haigusega.
Kuuldused neuroluesest kui Lenini haiguse põhjusest olid rahva hulgas väga levinud.
1990ndatel avalikustatud dokumentidest selgub, et tervishoiu rahvakomissar Nikolai Semashko käskis ühemõtteliselt Lenini peapatoloogil Abrikossovil tõestada, et Leninil ei olnud süüfilist.
See küll eriti hästi ei õnnestunud.
Haigusloost on puudu Lenini vereproovide andmed, mida ometi võeti regulaarselt. Arvatav põhjus: Wassermanni test, mida tollal kasutati, tuvastab S. tekitaja Treponema pallidumit S. III staadiumis hästi verest, mitte aga uriinist.
Lahanguandmetest just kõige tüüpilisemaid S. -st tavalisemalt mõjutatud ajupiirkondi ei ole käsitletud.
Paljude Lenini raviarstide allkirjad autopsia protokollil puuduvad, seal on vaid 1 välismaa arsti allkiri, (Förster, ei osanud vene keelt). Leninit käis uurimas vähemalt 8 tuntud Euroopa meedikut.
Ka on puudu Vladimir Behterevi allkiri, keda lahangule ei kutsutud.( kuulsa Peterburi Aju Instituudi direktor).
Ivan Pavlovi kohta on teada, et ta ütles Lenini kohta:
" ta oli tüüpiline patsient, kes kannatas progresseeruva paralüüsi käes".
1922 aasta haigusloost ilmneb, et Leninit raviti salvarsaaniga, mis viitab üheselt süüfilisele, kuna teiste haiguste raviks salvarsaani ei kasutatud.
8 tuntud Euroopa meedikute hilisematest tunnistustest selgub samuti neuroluese diagnoos, kuid nad ilmselt olid sunnitud vaikima, osalt kuninglike honoraride tõttu.
Näiteks said Förster ja Klemperer Lenini uurimise eest kumbki 50000 kuldrubla, Solomon Henschen sai 25 000 Rootsi Krooni..
1974 avaldati emeriitprofessori Folke Henscheni mälestused, kes saatis oma isa, Solomon Henschenit, keda ka kutsuti Leninit ravima.
Mälestustes avaldab Henchen arvamust, et lahangu andmed olid suunatud vaid Venemaa avaliku arvamuse kujundamiseks.
Niisiis on neuroluesele viitavaid fakte küllaltki palju ja vaid Moskvas hoitav Lenini aju lähem uurimine saaks anda enam-vähem ühese vastuse diagnoosi osas, mida Lenin põdes.
Kahjuks ja üsna arusaadavatel põhjustel seda vastust ilmselt tulebki ootama jääda.
Venemaa ajuuurijad on senini Iisraeli ajuarstide artiklit absoluutselt ja täielikult ignoreerinud.
Lenini "Poliitiline Testament" ja tema väidetav vastasseis Staliniga
Nagu totalitaardiktaatoritega sageli juhtub, püütakse ametlikult Suurt Juhti näidata enam tervemana ja töövõimelisena, kui lugu tegelikult on. See viib kergesti mõttele, et 1922-1923 kirjutatud tööd ei pruugi olla Lenini kirjutatud ning need, mis ongi, ei ole neuroloogiliste muutuste tõttu Lenini aju vasakus poolkeras eriti adekvaatsed (Nietzsche kirjutistega nii läks, tema elu viimaste aastate kirjutised on äärmiselt segased).
Kui me 1922 jooksul kirjutatu osas ei saa seda väga kindlalt väita, siis lugu pärast 16 detsembri atakki on sootuks teistsugune.
Sellel ajal on komponeeritud Lenini "Poliitiliseks Testamendiks" nimetatud tööd, millest enamiku autorsuse küsimus on ülimalt problemaatiline.
Eriti suureks probleemiks on siin niinimetatud Lenini "Kiri Kongressile".
6 päeva pärast väga tõsist atakki on Lenin 22-26 detsembril juba võimeline dikteerima (kirjutama ta enam ei ole võimeline parema käe halvatuse tõttu) Krupskajale (teise versiooni kohaselt sekretär Fotijevale) teksti sellest, kes võiksid parteid hakata valitsema pärast surma.
Senini on Lenin Stalinit usaldanud täielikult ja andnud talle täisvolitused partei juhtimiseks. Alles nüüd ärkab akuutse ataki üleelanud juht äkitselt ja dikteerib detsembris ning seejärel 4 jaanuaril Stalinit süüdistavad read, kus ta soovitab Stalin asendada kellegi teisega.
Kõikide muude teoreetiliste tegemiste taustal on ta veel koguni 6 märtsil, just veidi lõplikku idioodistumist võimeline kirjutama väga teravas toonis kirja Stalinile, mida Krupskaja aga polevat Stalinile üle andnudki...
Kiri kongressile ilmub välja alles Lenini surma järel, algul ulatatuna Krupskajalt Zinovjevi kätte, seejärel osaliselt etteloetuna partei XIII kongressil mais 1924, s.t.
1.5 aastat päras vermimist.
Partei XII kongressil seda kirja ei loetud ette, kuna Krupskaja otsustas kirja väidetavalt salastada. Mis motiividel ta seda tegi?
Mis võiks veel selle dikteeritud teksti autorsust kinnitada?
Selgub, et peale Fotijeva j.t. Lenini sekretäride tehtud märkmete muid kinnitusi ei olegi.
Need on aga peale 18 detsembrit 1922 läinud väga segaseks, kuupäevad sassis, tühjad lehed segamini täiskirjutatutega.
Kõigele lisaks on doktorite tähelepanekud Iljitsi tegevuse kohta totaalselt vastuolus sekretäride märkmetega, vastuolusid olevat leida koguni 28-s kuupäevas.
Lenin pidi oma Kirja Kongressile olema suuteline dikteerima 5-10 minuti jooksul päevas, kuna doktorid olevat ära keelanud Leninil poliitiliste asjadega pikema aja vältel tegelemise uue ataki hirmus....
Nii sündiski arvatavasti poliitiline intriig, mille osaliseks olid arvatavasti ühelt poolt Trotski, Zinovjev, Kamenev, Krupskaja ja teiselt poolt Stalin.
Trotski sokutas pärast lüüasaamist "Testamendi" Läände. 1926 avaldas selle New York Times.
Trotski Läände põgenemise järel õnnestus Trotskil luua endast kuvand kui õigest Lenini ürituse jätkajast.
Seda müüti jätkub tänase päevani, sest pärast Stalini surma oli Nikita Hrustshovil vaja leida üles kadunud leninismi sugemed ja "Kiri Kongressile" oli väga hea võimalus Lenini puhtakspesemiseks ja kogu süü veeretamisel maal juhtunu eest Stalinile.
1956 luges ta ette oma salakõne, kus avalikustas ka Leniniga juhtunu Trotski versiooni.
Müüti usutakse tõemeeli tänase päevani, kuigi kuni 1922 detsembrini pole olnud märgata vähimaidki vastasseise Lenin-Stalini vahel, pigem võis neid ette olla tulnud Trotskiga.
Bibliograafilisi linke:
1. European Journal of Neurology 2004, 11, 371-376,
"The enigma of Lenin's (1870-1924) malady."
(V. Lerner, Y Finkelstein, E Witzturn.
http://www.blackwell-synergy.com/doi/pdf/10.1111/j.1468-1331.2004.00839.x
2. Lenini viimaste aastate elu käsitlev link koos enamiku kättesaadavate piltidega.
http://www.stel.ru/museum/lenin_last_years.htm
3. Lenini "Testament" (ingliskeelne).
http://www.fordham.edu/halsall/mod/lenin-testament.html
4. Briti Entsüklopeedia link artiklile "Kiri kongressile", kus on esitatud peaversioon sellest testamendist, kirjutatud Testamendi liikumisest Läänes ning Hrustshovi kõnest 1956.
http://p2.www.britannica.com/eb/topic-335969/Lenins-Testament
5. Wikipedia käsitlus "Kirjast kongressile".
http://en.wikipedia.org/wiki/Lenin's_Testament
6. Stalinistide analüüs Lenini "Kiri Kongressile" autentsusest, millega hoolimata sellest, et seda on kirjutanud ilmselgelt stalinistlikel seisukohtadel olevad uurijad, peab nõustuma argumentide loogilisuse ja põhjendatuse tõttu.
http://www.mltranslations.org/Russia/LeninTest.htm
posted by Sekeldaja at 18:48
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home