Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu

Jõuan ikka ja jälle mõne ajaloouurimise põhipostulaadi juurde.

Esimene, mille julgesin selgelt formuleerida, oli selline:

"Võitjad kirjutavad ajalugu".

Lisaksin sellele ühe teise väga olulise ja ebaoriginaalse tähelepaneku:

"Inimene on aegade jooksul väga vähe muutunud."

Kogu senine kirjutatud ja kirjutamata ajalugu on selle teesi üliliiane tõestus.

Isegi võitjapostulaat kinnitab üle inimloomuse muutumatuse, vastasel korral oleks ehk hakanud ilmuma enam kaotajaajaloo tekste. Neid aga ei ole peaaegu üldse ja kui mõni ongi, kirjutati see siis, kui eilsed võitjad said kaotajateks.

Inimloomuse muutumatul osisel on kaks vastandlikku tahku.

Ühes äärmuses Lascaux kaljujoonised, püramiidid, gooti kõrgkatedraalid, Riemanni geomeetria, kvantarvutid, Rilke ....

Teises äärmuses kannibalism, mõrvad, vägistused, tapatalgud, "töö teeb vabaks" tüüpi orilaagrid, lõputud sõjad ja hirmuhüsteeria.
Seda äärmust ajalookirjutus peamiselt kajastabki.
Kaotajaajalood, kui nad oleksidki kompileeritud, teeksid arvatavasti sedasama oma vastase suhtes.
Et sellist teise äärmuse üliliiasust tasakaalustada, võiks 10000 tõendatud mõrva- ja tapmise, vägistuse ja vale episoodist 9999 rahumeeli jätta välja, ajalookirjutust oluliselt muutmata.
Kahjuks on eikultuuri paradigmast tulenenud enamasti negatiivne ajalookirjutus. See omakorda on kallutatud viimse suure sõja võitjapoole barbaritegude heroiseerimisele.

Kui keegi kirjutakski kaotajaajaloo, siis teeks ta seda sama paradigma raames, inimese bioloogilise, darvinistliku olemusest tuleneva vägivaldsusele 99% ruumi pühendades ja jättes heal juhul alles 1% imelisele võimele genereerida kunstilisi tekste.

Isegi selle 1% inimese ime uurimisega tegelevate ajalootekstide puhul jääb enamasti selgusetuks selle ime allikas ning see vähene, mis siis ikkagi inimloomuses on muutunud.

Me teame vaid kindlalt, et inimeste teadmised ja oskused on kasvanud.

See pole neid oluliselt takistanud oma bioloogilise olemuse kohaselt röövsõdasid pidamast, tapmast, hävitamast ja valetamast.

Mingi ime läbi, tänu nendele vähestele kunstnikele või teadlastele, isetutele loojatele on olime koos sellega jõudnud ka orjapidajate-orjade ühiskonnast pärisorjade-aristokraatideühiskonda, kus 10000 aristokraadivõsu elas oma stratosfääris miljonite pärisorjade vere ja pisaratega loodu arvel.

Sellest oleme triivinud spekulatiivse kapitalismi aega. Pärisorjadega võrreldes oleme meie, töö ja tarbimise masinavärgi pärisorjad, veidi vabamad. Ometi jaotus kõrgstratosfääriks rahamaailma aristokraatiaga, tarbimise-tootmise pärisorjadeks ja kolmanda maailma pärisorjadeks pole mitte kuhugi kadunud.

Mis siis ikkagi inimloomuses on muutunud? Mis üldse võiks muutuda, kui esimesele küsimusele vastus puudub?

Praegune ajaloo- ja inimesekujutus nendele küsimustele häid vastuseid ei tea.

Võib vaid nentida, et senini on inimloomus enesele vastuvõetavaks kodustanud kõik uued ideoloogiad ja tehnoloogiad, ennast sugugi muutmata.

Isegi isetuseõpetused, buddism ja kristlus, on kodustatud.

Kõik tehnoloogiad kodunevad inimesega veelgi kiiremini ning järelikult lootus leida pääsemine kvantarvutites, on sama idealistlik, kui Exupery lootus leida lahendust lennukitelt.

Küsimus võimalikest muutustest praeguse ajalooparadigma kohaselt kahtlemata ei kuulugi lubatud küsimuste ringi.

Praegune ajaloouurimine püüab võimalikult hästi vastata küsimusele keskmise hiirekogukonna keskmise kestmise perspektiividest (Märkus käibib ausa ajaloouurimise kohta. Ideoloogilise-poliitiline "ajaloouurimise" ülesanne on võimul olevale vaaraole meelepärase raidkirjateksti kompileerimine).

Meid aga ei tohiks rahuldada hiirekogukonna kohta selle teadmise süvendamine, mida hiired keskmiselt teevad ja on määratud edasi tegema.

Me peaksime vaatama minevikku pigem pilguga, mis otsiks vastust küsimusele, mida hiired tulevikus teevad või vähemalt võiksid teha!

Dinosauruste maailmas ei olnud võimalik saada adekvaatset vastust tulevala kohta dinosauruste keskmisi käitumismudeleid uurides.

Oleks vaja olnud üles otsida mõned märkamatud uruloomad ja tuvastada, et need loomakesed oma järeltuleva põlve eest üritavad rohkem hoolt kanda, kui saurused.
Erinevalt saurustest, kelle vanemakohustused munemise järel olid lõppenud, üritasid imetajad omi poegi toita piimaga ning õpetada neid edasises elus toime tulema.
Vaid kriisi olukord kristalliseeris välja selle väikese erinevuse olulisuse ja puhastas hiirtele tee uueks valitsejaklassiks saamisele.

Kriis on meilgi ukse ees ja tuleviku ajalookirjutus peab hakkama üles otsima neid väga nõrku, kuid tulevikus kindlasti võimenduvaid mõtte- ja tundevoole, mis täna siin tekivad.
Mitte võimukate võimumängude jäädvustamine, vaid väikeste kultuuriliste triivide märkamine üldise degeneratsioonide taustal peaks moodustama ajaloolise uurimise kõige väärtuslikuma ainese.

Kultuuriajalugu on sellises uurimises võtmepositsioonil olev, sest vaid sellel vallal on võime tajuda oluliselt erinevat. Võimuhierarhiat jälgival ajalool see võimalus puudub, kuna võim ei talu erakordset või teeb seda väga harva.

Mulle tundus kunagi lihtsameelselt, et oleme oma esivanematest tohutult erinevad ja paremad tänu kasvõi arvutitele, lennukitele, kosmoserakettidele...
Seejärel tundus mulle kõik olevat lausa vastupidi, sest sain aimu kultuurilise degeneratsiooni sügavusest, mida inimkond põeb 19. sajandist saadik.

Praegu ma ikka veel loodan, et kvantarvutid, tehnoloogia, internet, kommunikatsiooni tohutu avardumine võib-olla siiski panevad koos kriisiseisuga inimese sundviskesse ning me pääseme sellest suletud spenglerlikust-vicolikust tsivilisatsiooni sünni, kasvu ja hääbumise ringtsüklist.
Võimalusi selliseks arenguks on, kuid nad on kõrvuti võimalustega alustada kõike peaaegu nullseisust.
Kahjuks senini on kõik tehnoloogiad kodustatud ja inimloomus endiselt muutumatu.

Selle mängu otsustav, senist protsessi segipöörav nupp võiks olla aga kvantarvuti.
Kas ta saab oluliseks nupuks või taandub koos lennukitega (Exupery unistus), tavaarvutitega (Wieneri utoopiad) inimeste uute lelude kasti, mis ei muuda üldsättumust?

Kuhugi tuleb kaalukausile paigutada koos kvantarvutiga ooper, ballett, Arvo Pärt, etno-futu, ladina ja kreeka keel, retoorika ja filosoofia.
Küsimuse all pole isegi see, kas mõnele vanadest väärtustest üldse anda eluõigus, olgu see kasvõi ooper.
Küsimuse all on see, kuidas nendest asjadest rääkida.
Kui me neist asjadest, mis meil on olnud, ei oska kultuurselt rääkida, ei ole meil arvatavasti lootust kultuurselt rääkida ka tulevastest asjadest.
Varem või hiljem tuleb mõni mõttele nendest rääkimise asemel võtta nui ja teha selgeks nuia või lihtelamuse meetodil küsimus ooperist. Seejärel võib selle kultuurisfääri mõneks ajaks kindlasti maha kanda ning järgmiseks ülesandeks on edukalt maha kiskuda järelejäänud kultuuritõkked ja eelarvamused ning järelikult ka uuest tehnoloogiast sünnitatud lootused.

Vaatasin pühapäeval ühte filmi kliimamuutustest. Seal näidati Tshaadi järve lugu, mis 35 aastaga oli ära kuivanud.
Sellelt kohalt, kus vanasti mõõdeti vee sügavust, kutsuti nüüd kitsi õhtul lauta.
Kahju, et ei ole niivõrd näitlikult ja selgelt võimalik mõõta seda kultuurilist kuristikku, mis eraldab I Maailmasõja eelset ja järgset maailma.
Näeksime, et kunagiste kultuuriliste sügavuste asemel tikub mõtestatud sõnum muutuma hüüdjaks hääleks kõrbeks, just nagu selle Tsaadi järvegagi juhtus.

Oleks väga hea eksida ja veenduda isiklikult, et kusagil 2030 tänu kvantarvutite poolt teostatud imele võime kümmelda vaba energia voogudes, parandada oma aju IQ-d 200-ks tablettidega ja leebelt vaadata tagasi inimkonna infantiilsele eelajaloole ilma mureta homse ees.

Kes aga oskaks juhatada teed selle kaotatud paradiisi väravate juurde?