Syphilidis, sive Morbus Gallicus...

Sellise nimega pastoraalse poeemi, tõlkes „Syphilidis, kui Prantsuse haigus” luuletas Itaalia arst, õpetlane ja luuletaja Girolamo Fracastoro anno 1530.
Selles poeemis kirjeldas ta esimest korda pärast Uue Maailma avastusretki Euroopat laastavat tõbe, mida sõltuvalt rahvusest kutsuti kord Prantsuse haiguseks (Inglased eriti), Inglise tõveks (prantslased), Poola tõveks (venelased), kristlaste tõveks (araablased) või veel mingil muul huvitaval moel.
Esitan siin lõigukese luuletuse Nahum Tate ingliskeelsest tõlkest (Inglise poeet, kes peale Syphilidise tõlkimisega sai maha näiteks Kuningas Leari lihtsustatud ümberpanekuga, kus kõik leiab oma häppi endi ...)

A shepherd once (distrust not ancient fame)
Possest these Downs, and Syphilus his Name;
Some destin'd Head t'attone the Crimes of all,
On Syphilus the dreadful Lot did fall.
Through what adventures this unknown Disease
So lately did astonisht Europe seize,
Through Asian coasts and Libyan Cities ran,
And from what Seeds the Malady began,
Our Song shall tell: to Naples first it came
From France, and justly took from France his Name. . .

ehk ümber jutustatuna maakelde,

Karjust nimega Syphilust (arvatavalt Ovidiuse Metamorphooside kangelase Sipylus järgi) tabas jumalate raev (luuletusest edaspidi selguvat, et nakkuse põhjustas Apollo) ning seejärel jõudis see haigus lamburite süütust-süüdimatust seltskonnast kusagilt tundmatult Kariibi mere saarelt Euroopa ja Aasia kõikidesse nurkadesse.
Kuid Euroopas sai see alguse Naapolist, prantsuse palgasõdurite kaudu...

Lugu vastab tõele – Prantsuse haiguse esimene tõendatud epideemia toimus tõesti 1495-ndal aastal, kui Charles VIII vallutas Naapoli.
Tema palgasõdurite armeega ühinesid ka mõned Kolumbuse merereisil käinud mehed ja nii see asi lahti läks.

Esimesed epideemiapuhangud olid üsna õudustäratavad, Prantsuse haiguse tekitaja, spiroheedist bakter Treponema Pallidum ei olnud ilmselt veel piisavalt tsiviliseerunud ja inimesed omandanud piisavat immuunsust.
Mõne aja möödudes omandas haigus siiski veidi mõõdukamad vormid ja osutus kuni 1945-nda aastani, pärast penitsillini kasutuselevõttu väga raskesti ravitavaks, sageli letalseks tõveks selle haiguse 3-ndas staatiumis. Nagu HIV-gi, läks selle staadiumini jõudmiseks aga tublisti aega: 10-20 aastat.
Enam-vähem tõendatud syphiluse tõve all kannatasid küll Kolumbus, Charles VIII, Ivan Julm, väidetavalt Voltaire, Robert Schuman, Friedrich Nietzsche jpt...
Üheks tuntumaks 20. sajandi (arvatavaks, aga vist veel niipea tõendatud) süfiliitikuks tuleb lugeda Vladimir Uljanovit, aga ka Al Caponet...
Nii tasus Uus Maailm kätte Vana Maailmale oma tsivilisatsioonide laastustöö eest, millest 90% sooritasid paraku Vana Maailma bakterid ja viirused ja vaid 10% tulirelvad ja konkistadooride julmus ja barbaarsus.
Tõsi, on päris hästi põhjendatud ka seisukoht, et syphilus on sama vana kui inimkond.
Selle tõenduseks on mitmed Kolumbuse-eelse aja kalmistuleiud, kus on näha sellele tõvele iseloomulikke luukahjustusi.
Vaidlused kolumbistide ja antikolumbistide leeride vahel jätkuvad.
Kuid tõsi ta on, esimest korda tuli tõesti tõsiselt tegemist teha selle hädaga just pärast Uue Maailma avastamist...

Haiguse pikemat kirjeldust ma siin ei esita ilmselge kompetentsi puudumise tõttu. Lihtinimese jaoks on haiguse üldkulg enam-vähem kirjeldatavalt kolmeetapilisena:
1 staadiumi tunuseks on shanker(id) teatud kehaosadel, 2. staadiumis hõlmab lööve kogu keha (seetõttu nimetati teda 16 sajandil valdavalt greatpox, et eristada teda smallpox-st, rõugetest). Need etapid läbitud kusagil aasta jooksul, ootab õnnetut aga ees alles 5-20 aasta pärast välja lööv süüfilise kolmas staadium.
Vahepeal kestab latentne staadium, kus ohver enam ei nakata (enamasti) teisi, küll aga käib sisemine hävitustöö vaikselt edasi, väljendudes näiteks närvisüsteemi kahjustustes.
Üsna suur osa sellistest haigetest kolmandasse staadiumi ei jõuagi, kusagil 1/3 on see osakaal, kes sealtkaudu ravi puudumisel oma letaalse lõpu poole triivivad.
Niisiis algab „õige” hävitustöö just siis, kui bakter on ennast sisse seadnud organismi kõige otsustavamates kudedes – veresoontes ning närvisüsteemis.
Selles staadiumis tuleb Treponema pallidumit pidada õigusega suureks imitaatoriks – haigustunnused imiteerivad paljusid teisi tõbesid.
Üheks kindlamaks tunnuseks, et patsient põeb S. kolmandat staadiumi (nüüdseks vaid ajaloolline Wassermani test sageli ei näidanud nakkumist), on iseloomulik silmaterade akommodatsioonivõime kadu (silmaterade läbimõõt muutub vastavalt valguse eredusele. Süfiliitiku silmaterade läbimõõt jääb lambi ligindamisel silmale samaks.
Kõige kurvem saatus tabab siiski neid, kus bakter hävitab närvisüsteemi - neurosüüfilise all kannatavaid. Nende saatuseks on jääda enne oma surma dementseteks, sageli halvatuteks. Tõve teine nimetus oli „progresseeruv paralüüs”.
Kuna 20 sajandi alguseks oli S. väga levinud haigus, olid hooldekodud sellises dementses staadiumis olevaid patsiente täis.
Näiteks nii lõpetas ka Friedrich Nietzshe oma elutee
Kuni 20 sajandi alguseni osati patsiente „ravida” vaid elavhõbeda salviga, mis paraku pigem mürgitasid, kui ravisid.
Alles 20. sajandi esimene kümnend tõi esimesi tulemusi S. ravis:
1905 3. märtsil tuvastasid Schauddin ja Hoffmann mikroskoobis spiraalsed, korgitserivinna meenutaavad bakterid, kes oma telje ümber pööreldes olid võimelised liikuma.
Metshnikovil õnnestus nakatada ja nii tekitatud nakkus tuvastada hiljem shimpansil ning küülikul.
Seejärel arendas saksa arst Wasserman välja esimese testi S. tuvastamiseks (1906).
Kuna Metshnikovil oli niisiis õnnestunud S-ga nakatada esimest korda ka loomi, sai võimalikuks hakata katsetama laboratoorselt erinevate ühendite toimeid ning nii õnnestus Paul Ehrlichi laboratooriumis noorel jaapanlasel Sahachiro Hatal pärast 605 ebaõnnestunut katset leida Arsphenamiini nimeline ühend, mis andis märgatavat raviefekti.
Ravim sai 1910 nimeks Salvarsaan, ning oma järjenumbri tõttu katsetes kutsuti teda ka number 606-ks.
Ometi lõplikku läbimurret see ravim ei toonud, lõplikult salvarsaan bakterit organismist minema ei ajanud.
Alles penitsilliini kasutuselevõtt 40-ndatel aastatel andis lõpliku võimaluse selle painajaga efektiivselt sõdida.
Üheks hullumeelsemaks ravivõtteks, mida S. kolmandas staadiumis on iganes rakendatud, on patsiendi nakatamine malaariasse selle haiguse poolt tekitatud kõrge temperatuuri tõttu, mis mõnevõrra tapab treponema pallidum baktereid organismis.
Selle ravivõtte juurutas arstipraktisesse Julius Wagner Jauregg ning ta sai selle eesti 1927 aastal isegi Nobeli preemia.
Ravivõtet katsetati vaid neurosüüfilise viimses staadiumis olevate patsientide peal,
esimest korda laialdasemalt 1919-1920 ja seejärel juba massilisemalt hooldekodudes viibivate pooldementsete tõbiste juures. Koos salvarsaanraviga see meetod kohati isegi töötas - vaid tühine 12% suri malaariasse nakkumis käigus siiski ära.
See tühine letaalsus ei takistanud seda tulemit reklaamimast kui suurt läbimurret meditsiini alal.
Päris huvitav (aga lootusetult spekulatiivne) küsimus puudutab siin ka ülalnimetatud Uljanovi ravi. Kas peale salvarsaani riskiti ka Jaureggi revolutsioonilise raviviisiga?
Oli see ju väga uus ja uhiuuest raviviisilt loodetakse sageli ime saabumist?


Tuskegee Instituudi uuringu juhtum.

Olin üsna jahmunud, lugedes S. –ga seoses ettetulevast kummalises „arstiteaduslikust” eksperimendist, mis kestis vahelduva eduga 1932-1972.
USA-s, Alabama osariigis ühes maakonnas nimega Macon otsustati hakati uurima süüfilisse nakkunud neegrite saatust. Moodustatud uurimisgrupile selgitati, et nad saavad tasuta ravi ja on pideva järelvalve all. Tegelikult tegeldi vaid sellega, et kindlustada ravi mitte andmine (näiteks 1932 oli selleks salvarsaan, elavhõbedasalviga võidmised etc...).
Ravi osutamise asemel tegelesid arstid aga .... vaid patsientide jälgimisega.
Ravimeid, näiteks salvarsaani, kirjutati välja vaid tühistes kogustes, kohati piirdus ravi aspiriini manustamisega.
Kui saabus antibiootikumide aeg, tegeles uurimisgrupp terved aastkümned sellega, et
hoida neegreid eemal võimalikust informatsioonist penitsilliini tervendava mõju kohta.
Ravimise imiteerimist jätkati kuni 1972 ning ilmselt oleks see jätkunud viimse patsiendi surmani.
Katse korraldajate õnnetuseks viis Peter Buxtun asja ajakirjandusse ja 1972 -l ilmunud Washington Post ning NY Times artiklite mõjul eksperiment lõpetati.
Tänaseni pole selge, mida üldse taheti uurida. Väidetavalt seda, kas neegritel süüfilise kolmandas staadiumis esineb protsentuaalselt enam veresoonkonna kahjustusi või neuroloogilisi kahjustusi.
See juhtum minu arvates võtab jänkidelt IGASUGUSE moraase õiguse süüdistada sakslasi eksperimentides inimestega. Ma rõhutan, igasuguse.
Pada sõimab katelt, võib ainult järeldada ning seda võis teha ilmselt ka enne Tuskegee juhtumiga tutvmist.
Võimalik, et need katsed on olnud ja on jätkuvalt veelgi ulatuslikumad ning koos ravimifirmade desinformatsioonikampaaniatega, et riikidelt ja rahvastelt välja petta miljardeid küll linnugripivaktsiini, küll mõne uue suure ohu vastu, moodustavad tänapäeva teaduse kloaagipoole.

S. tänapäevane ravi niisiis põhineb antibiootikumidel.
Kuid bakter ei ole veel öelnud oma viimast sõna. Kuna sellesse tõppe nakatujad väga sageli ei pea kinni ravirezhiimist, on võimalikuks tulemiks ka Treponema pallidumi muteerumine mõneks veidi resistentsemaks (ja ohtlikumaks) S. vormiks.
Nii ei ole võitlus sugugi lõppenud, sest HIV ja Treponeem on siin omad jõud kokku pannud....
1998 õnnestus uurijatel selle salapärase spiroheedi genoom lõplikult välja uurida.
Aga S. lõplikuks väljajuurimiseks meie inimkonna praeguse taseme puhul ilmselgelt puuduvad võimalused.
Tõsi, nagu S. modernse variandigi, HIV puhul leidus koguni sääraseid arste, kes väitsid, et S. kui haigust pole kunagi olemas olnud. Et treponema pallidumi bakter ehk küll avastati, aga pole seotud haigusega jne...
Ka HIV viirusega on tänaseks umbes sama lugu, teatud grupp inimesi, eesotsas mõjukate teadlastega, püsib jätkuvalt seisukohal, et AIDS viirust ei olegi olemas olnud....
Teadlaste jonnakus teatud hoiakute puhul ei ole mulle enam üllatav. Kasvõi klimatoloogias toimuv, kus hoolimata ilmselgetest kliima soojenemise märkidest vaid teadlased jätkavad jaanalinnupoliitikat.....

Linke S. ajaloost:

1. Wikipedia Syphilis artikkel.
http://en.wikipedia.org/wiki/Syphilis

2. Ajakirja Microbiologist 2004 detsembri artikkel.
http://www.blackwellpublishing.com/Microbiology/pdfs/venus.pdf

3. Arstiteaduslik kirjeldus:
http://www.gsbs.utmb.edu/microbook/ch036.htm

4. Treponema Pallidum avastusloost.
http://www.scielo.br/pdf/abd/v80n5/en_v80n5a17.pdf

5. Salvarsaani puudutav artikkel:
http://en.wikipedia.org/wiki/Arsphenamine


6. Wikipedia kokkuvõtte Tuskegee süüfilise eksperimendi käigust ja tulemitest:
http://en.wikipedia.org/wiki/Tuskegee_Syphilis_Study

7. Girolamo Fracastro luuletuse pikem ingliskeelne tsitaat
http://en.wikipedia.org/wiki/Pastoral

8. Girolamo Fracastoro elukäigust:
http://en.wikipedia.org/wiki/Girolamo_Fracastoro




9. Julius Wagner Jaureggi Nobeli loeng, kus ta näitab, kuidas süüfilist saab ravida malaariaga...

http://nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1927/wagner-jauregg-lecture.html

10. Treponema Pallidum Wikipedia artikkel, kust on ka spiroheedi pilt.

http://en.wikipedia.org/wiki/Treponema_pallidum

11. Süüfilis kui müüt.

http://www.soilandhealth.org/02/0201hyglibcat/020134syphilis/020134syphilis-toc.htm