ÕNNE KÕIGILE, TASUTA!

Täna hommikul üles ärgates leidsin ennast riigis nimega Eesti Vabariik.
Selgus, et see riik tähistas oma aastapäeva ja kuidagi olen ma saanud selle riigi kodanikuks.
Põhjuseks kodanikuksolemisele oli sünd selles riigis, täpsemalt, selle eelmises veidras kehastuses, mis tollal kandis nime ENSV.
Mida sellele riigile ja rahvale siis sünnipäeval soovida? Mida talle sünnipäevaks kinkida?
Kui meie apteekides oleks leida head hingepalsamit, siis vahest seda.
(Näiteks aegiseendaga.blogspot.com-l on seda leida!)
Seejärel üritaksin leida rohkesti tüvirakke, et meie rahva nendele poegadele ja tütardele, kelle mõtlemine vaid selle väikese maalapi väiklaste asjade ümber keerleb, laiemalt vaatamise võimet ajju istutada.
See pole küll lihtne, sest mõistuse ravi küll vajatakse, ometi keeldutaks kindlasti.
Võib-olla ainuke, keda üldse ravima olekin suuteline, olen mina ise ja selle läbi on võimalik lappida sassiläinud suhteid selle riigi ja rahvaga?
Seda olen üritanud ennegi teha - seal kus viga näed laita, mine ja aita. Õigemini mine ja laida. Seda olen ma rohkesti teinud ja laiduväärset leidnud oma riigi ja rahva poegade tegudes niivõrd rohkesti, et ei pea kohaseks neist väikest kübetki üles loetleda.
Kahjuks viib laitmine ja isegi parima äranägemise järgi aitamine vaid vihameeste lisandumisele. Kesse ikka tahab teada, et tal tolmurull on diivani alla ja lapsed halvasti kasvatatud. Kes see ikka tahab teada, et tegelikult on ta miskit sorti foob või snoob.
Isegi kui ma kindlalt tean, et mul ehk on õiguski niimoodi öelda, pean ikka ja jälle õppima vaitolemist.
Keegi ei saa teist terveks teha, kui see ise ei taha. See, kes sedaviisi tervendajaks tahaks saada, on tavaliselt selle läbi lahendamas vaid omi sisemisi probleeme.
Kõlab küll karmilt, aga nii tegelikult on.
Järelikult jätaksin tänasel sünnipäeval iga eestlase oma suure sisemise kiiksuga täiesti omapäi ja teeksin ettepaneku ka teistele suhtuda ükskõikselt teistegi kiiksudesse.
Mul on seda täna siiski ikka veel raske teha. Võimalik, et olen natukene liialt terava nägemisega ja vajan prille, et mitte tähele panna neid asju, kust tuleb mööda vaadata.
Paljudel sellised prillid on olemas ja ma tean, nad on õnnelikud. Nad on õnnelikud oma demokraatliku, vaba riigi vaba targa hea rahva müüdist ja las neil olla. Milleks päkapikumuinasjutte lõhkuda! Küll aeg küpseb sellekski, et jõuluvana müüdi valutult ära lõhkuda saab. Mitmendas elus see saab toimuma, ei oska ennustada.
Kuid neid prille ei ole nii kerge tagasi saada, neid Ozi prille. Tegelikult on see võimatu.
Võib-olla aitab rännak teise riigi ja rahva sekka, lootes sealt leida tarkust, tervemat vaimu ja mõistmist? Esialgu aitab ka see, et teises kultuuris kannad esimese hooga paratamatult uut prillikomplekti niikuinii ninal ja kui olla piisavalt tähelepanematu, võib sellega lahendada oma elu elamise mured.
Vene aadlikke aitas näiteks müüt prantslastest kuni Napoleoni vallutuskäiguni.
Siis tuli karm kainenemine ning leiutati müüt müstilisest vene talupojahingest.
Ka siin tuli pettuda. Nii on ajalugu täis müütide hauakääpaid.
Kuid oma elu on nad aidanud ometi ära elada.
Millegipärast aga tulevad teise rahva ja riigi keskel elanud mulle arusaamatul põhjusil ikka siia maakolkasse tagasi. Näiteks üks minu kunagine tuttav teadur töötas küll mõnda aega välismaal ja tegi koguni mõne uurimisegi ära, täna aga leian ta ikkagi kallil kodumaal askeldamas.
Epp, minu üks lemmikblogija, on tänaseks tagasi Eestis, koguni Tartus ja on osanud isegi Justinit osaliselt eestlusega nakatada!
Vahest ongi meie rahva ainuke võimalus ellujäämiseks oma kadunud hing jälle üles otsida, ära käia diasporaas, võõrsil ja siis tagasi tulla.
Omakeskis olema õpitakse vaid diasporaa läbi. Siin oleme me natuke sarnased juutidega, keda vaevavad samasugused paradoksid: juudi leiab tavaliselt lakkamatus liikumises maalt maale. Kuid oma elu lõpuks peab juut kasvõi ideaalis, vaimus, oma Tõotatud Maale tagasi jõudma.
Soovitan tänasel vabariigi aastapäeval kõigil, kes tunnevad, et siin maal on asjad halvasti, võtku oma seitse asja ja käige ära kusagil välismaal. Veenduge, et seal on parem või halvem ja tooge see veendumus siia tagasi, õpetage siinsedki kolumatsid nii elama, et siin oleks parem ja näidake näpuga - nii ei tohi, nii elasid nemad seal, nii meil ei tasuks elada. Näpuga näidata soovitan küll mõõdukalt.
Vastupidine, jätta inimesed siin oma kibestumistega (väga põhjendatutegagi) üksi oleks ebaõiglane.
Kes aga siia tahab jääda, sellele üks fundamentaaltarkus: pole olemas eestlast ilma oma suure fundamentaalkiiksuta. Kes tahab siin maal kuidagi ära elada, peab teadma, et igal inimesel on vähemalt üks põhiline, totter ja rumal kiiks kusagil peas ja ärgu ta vähemalt seda puudutagu. Kui ta seda teeb, saab kohe vihameheks.
Rohkem ükskõiksust teiste suurte kiiksude suhtes ja paremaid võluprille kõigile!

ÕNNE KÕIGILE, TASUTA
JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!