Südamest, mis Itaaliasse jäetud

Iga kord, kui ma kuulen itaalia laulvat keelt televiisorist, elustuvad kunagise Itaalia reisi muljed.Capri, unustamatu Capri, Rooma oma kunagise hiilgusega ja lapselikud, rõõmsameelsed itaallased.

Õpin selle keele kunagi kindlasti selgeks, õigupoolest ma tunnen alati, kui kuulen seda räägitavat, et ma juba nagu mõistaks seda.

Mind toidab illusioon, et nii ilusat keelt rääkivad inimesed ei saa olla õelad.

Miks keeltevõistlustel auväärse teise koha saanud eestlased seda illusiooni oma hinge kohta enam ei toida?

Siiski, tänu headele inimestele Itaaliast ja Eestist on ühe eestlanna süda on ka nüüdseks päriselt Itaaliasse maha jäetud ja uus asemele hangitud. Mõeldamatu sai võimalikuks, surmale määratule on kingitud teine elu.

Itaalias siiratakse igal aastal inimestele 300 uut südant.

Siirdamist vajaksid vähemalt kaks korda nii palju, seda nii Itaalias, kuid ka mujaltki.

Kristin jõudis sinna viimasel minutil. Hoolimata uut südant ootavate kaasmaalaste suurest hulgast võeti ta ikkagi operatsioonile ja nüüd juba üle aasta on ta elanud oma teist elu.

Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Et seda näha, ei pea vist tingimata oma vana südant uue vastu välja vahetama!

Enamikule piisaks sellest, kui seesama olemasolev elu mootor õpetada tegelema asjadega, millel on tähendus.

Kevadel piisab sellest vähesest, näiteks aiast, milles õitsevatel õitel sumisevad maailma kõige priskema pepuga mesimummid.

Ja kas peabki sellest kõigest kohe kirjutama? Kas see oleks üldse võimalik?

Tänud ETV-le eilse saate eest. Äkki näitas see saade tunneli lõpus valgust veel mõnele inimesele ka siin Eestimaal.