Vihalaul Inglismaa vastu

Vihalaul Inglismaa vastu

(Ernst Lissauer, 1914, tlk. S.)

Mis loeb meil russ või prantsus?
Löök löögile, lask lasule on vastus,
me ei armasta neid
me ei vihka neid
me kaitseme Vislat ja vogeeside väravaid,
meil on üksainuke viha
me ühiselt armastame, me ühiselt vihkame
meil on üksainuke vaenlane.
te olete teadev, te olete teadev,
ta asub küürakil halli vee taga,
hinges kadedus, alatus, kavalus, raev
lahutet veretihkete voogudega
Me kohtust ei jää te ilma,
vannet vandudes, silmast silma,
vannet raudkindlat, mitte kartvat tuuletõmmet
lasteni, lastelasteni kestvat vannet,
sõna kuuldes ja sõna öeldes
tervet Saksamaad haarates
Me ei taha oma vihast loobuda
meil on üksainuke viha
me ühiselt armastame, me ühiselt vihkame,
meil kõigil on vaid üks vaenlane
- INGLISMAA

Kaptenikajutis ja banketisaalis
ohvitserid peolauas
Nagu mõõgalöögist või purje vihisevast hoost
säält äkki tõusis üles toost
napilt kõlas kui aeruplaks
kolm sõna: "Selle päeva auks"
Kellele kehtib see toost?
Neid seob üksainuke viha
Kelle kohta käibib?
Neil kõigil on üksainuke vaenlane,
INGLISMAA!

Võtku Maakera rahvaid panti, kui vaja
ja kullakangidest müüre sa raja,
katku merevoogusid su laevadest ahel
oled tark, kuid sest puudu jääb vahel
Mis loeb meil russ või prantsus?
Löök löögile, lask lasule on vastus
Võitlust pronksi ja terase abiga võitleme
ja rahu kunagi sõlmime
Sind pika vihaga vihkama jääme
viha su vee ja viha su maa vastu
viha su peade ja viha su käte vastu
viha vasarate ja kroonide vastu
seitsmekümnelt miljonilt kägistav viha
Nad ühiselt armastavad, nad ühiselt vihkavad
neil on üksainuke vaenlane:
INGLISMAA!






Selle luuletõlkekatsetuse (esimene ja tn. viimne vasik selles koplis) ainuke õigustus on olukordade silmapaistev sarnasus, anno 1914 ja praegu meil, siin.
Meil siin on muidugi tegemist vaid väikeste katsetustega viha üles puhuda, lõkkele saada ja selle abiga midagi süüdata.
1914 see õnnestus. Hämmastav isomorfsus psühholoogilistes hoiakutes alamatest kuni ülemateni välja tõendab veelkord: inimene on väga vähe muutunud.
Mastaapide erinevusest hoolimata on see kõik ikkagi väga sarnane.
See isomorfsus algab see kusagilt kroonikute pereprobleemide ühisest harutamisest, pisikeste vihamullide loomisest ja tekitamisest. (ka blogosfääri anatoomia oleks üheks tõenduseks).
Võimendub see juba rahvuste tasandeil, mingi kahe rahvuse vahelises ühisköögi laadses probleemis. Ja siis jääb vaid tõmmata tikust tuld ja süüdada sõjatuli!
Et saksa keele sõpru mitte jätta vaeslapseks selle võitlusluule tegelike võlude suhtes, ning kinnitada hinnangut füüsikute saksa keele tõlkimisoskuste osas, siis toon ära ka originaali:

"Hassgesang gegen England"

Was schiert uns Russe und Franzos'?
Schuss wider Schuss und Stoss um Stoss,
Wir lieben sie nicht,
Wir hassen sie nicht,
Wir schützen Weichsel und Wasgaupass,
Wir haben nur einen einzigen Hass,
Wir lieben vereint, wir hassen vereint,
Wir haben nur einen einzigen Feind:
Denn ihr alle wisst, denn ihr alle wisst,
Er sitzt geduckt hinter der grauen Flut,
Voll Neid, voll Wut, voll Schläue, voll List,
Durch Wasser getrennt, die sind dicker als Blut.
Wir wollen treten in ein Gericht,
Einen Schwur zu schwören, Gesicht in Gesicht.
Einen Schwur von Erz, den verbläst kein Wind,
Einen Schwur für Kind und für Kindeskind,
Vernehmt das Wort, sagt nach das Wort,
Es wälzt sich durch ganz Deutschland fort:
Wir wollen nicht lassen von unserem Hass,
Wir haben alle nur einen Hass,

Wir lieben vereint, wir hassen vereint,
Wir haben alle nur einen Feind:
ENGLAND!






In der Bordkajüte, im Feiersaal,
Sassen Schiffsoffiziere beim Liebesmahl,
Wie ein Säbelhieb, wie ein Segelschwung,
Einer riss grüssend empor den Trunk,
Knapp hinknallend wie Ruderschlag,
Drei Worte sprach er: "Auf den Tag!"
Wem galt das Glas?
Sie hatten alle nur einen Hass.
Wer war gemeint?
Sie hatten alle nur einen Feind:
ENGLAND!

Nimm du die Völker der Erde in Sold,
Baue Wälle aus Barren von Gold,
Bedecke die Meerflut mit Bug bei Bug,
Du rechnetest klug, doch nicht klug genug.
Was schiert uns Russe und Franzos'!
Schuss wider Schuss, und Stoss um Stoss.
Wir kämpfen den Kampf mit Bronze und Stahl
Und schliessen Frieden irgend einmal,
Dich werden wir Hassen mit langem Hass,
Wir werden nicht lassen von unserem Hass,
Hass zu Wasser und Hass zu Land,
Hass des Hauptes und Hass der Hand,
Hass der Hämmer und Hass der Kronen,
Drosselnder Hass von siebzig Millionen,
Sie lieben vereint, sie hassen vereint,
Sie alle haben nur einen Feind:
ENGLAND!


Zweig on iseloomustanud selle laulu autorit niimoodi:

"Kõige vapustavam selles hulluses oli aga see, et enamjaolt olid need inimesed täiesti ausad. Enamus liiga eakaid või kehaliselt sõjaväeteenistuseks kõlbmatuid arvas end kohustatuks osutama juba sündsuse pärast mingit "abi". Kõik oma saavutused võlgnesid nad keelele, see tähendab rahvale. Niisiis tahtsid nad teenida oma rahvast keele kaudu - aga see tähendas lasta tal kuulda, mida ta kuulda tahtis: et õigus on ses võitluses ainuüksi tema ja ebaõigus ainuüksi vaenlase poolel, et Saksamaa võidab ja vaenlased lüüakse häbiga puruks - täiesti aimamata, et nad reetsid sellega luuletaja tõelist missiooni olla üldinimliku hoidjaks ja kaitsjaks inimeses. Mõned, tõsi küll, tundsid iseeneste sõnadest peagi keelel vastikuse kibedat maiku, niipea, kui esmavaimustuse puskar oli lahtunud. Kuid neil esimestel kuudel kuulati kõige enam siiski neid, kes kõige valjemini räuskasid, ja nõnda laulis ja röökis pöörane koor nii siin- kui sealpool, nii meil kui neil.
Sellise ausa ja ühtaegu tobeda ekstaasi kõige tüüpilisem ja vapustavam juhtum oli minu jaoks Ernst Lissaueri oma. Ma tundsin teda hästi. Ta kirjutas väikesi nappe karme laule ja oli sealjuures kõige heasüdamlikum inimene, keda võis kujutleda. Tänini on mul meeles, kuidas ma pidin muige varjamiseks huuled kõvasti kokku pigistama, kui ta esimest korda minu juurde ilmus. Tahtmatult olin kujutlenud nende kõiges ülimat nappust taotlevate saksalik-naksakate värsside autorit kui saledat kondist noort meest. Aga mu tuppa veeres vaadijämedune mehike, kahekordselt kahekordse lõua kohal mõnus lihav nägu õhinast tulvil, jutukaaslast üle paristav, luuletustest purjus ja mitte mingi tõrjega tagasi hoitav oma värsse ikka ja jälle tsiteerimast ja retsiteerimast. Kõigi oma naeruväärsuste kiuste oli ta meeldiv, sest südamlik, seltsimhelik, aus ja oma kunstile peaaegu demonlikult andunud
Ta pärines jõukast saksa perekonnast, oli Berliini Friedrich-Wilhelmi gümnaasiumi kasvandik ja võib-lla kõige preislastunum, kõige preisi assimileerunum juut, keda ma tundsin. ta ei osanud ühtki muud elavat keelt. ta polnud viibinud iial väljaspool Saksamaad. Saksamaa oli tema jaoks maailm, ja mida saksam miski oli, seda enam see teda vaimustas.Yorck, Luther ja Stein olid ta kangelased, Saksa vabadussõda ta lemmikteeema, Bach ta muusikaline jumalus; oma väikeste lühikeste tömpide sõrmede kiuste mängis ta teda imeväärselt. Keegi ei tundnud saksa lüürikat paremini, keegi polnud kiindunum ega armunum saksa keelde - nagu paljud juudid, kelle perekonnad alles hilja saksa kultuuri juurde jõudnud, uskus ta Saksamaasse rohke kui kõige uskuvam sakslane.
Kui siis sõda puhkes, oli ta esimene asi tõtata kasarmusse ja meldida end vabatahtlikuks. Ja ma võin kujutleda veltveeblite ja gefreitorite naeru, kui see vabisev mass trepist üles ähkis. Nad saatsid ta otseteed minema. Lissauer oli meeleheitel. Ent samuti kui teised tahtis ta siis vähemalt lauluga Saksamaad teenida. Tema jaoks olid kõik, mis saksa ajaleht ja sõjaväe teadetebüroo teatas, vaieldamatu tõde. Tema maale oli kallale tuldud, ja kõige kurjemaks vaenlaseks oli, täpselt nõnda, nagu Wilhelmstrasse lavastus seda väitis, seesinane perfiidne lord Grey, Inglise välisminister. Oma tunnet, et Inglismaa on peasüüdlane Saksamaa ees ja sõjas üldse, väljendas Lissauer oma "Vihalaulus Inglismaa vastu", luuletuses - selle teksti pole mul käepärast (see lünk on nüüd mul parandatud, SEK märkus)-, mis teravates, nappides, kujukates värssides ülendas viha Inglismaa vastu igaveseks vandeks mitte iial andestada Inglismaale tema "kuritegu". Õnnetuseks sai peagi ilmsiks, kui hõlpus oli viha ja vaenuga töötamine (see paks ja pimestatud väike juut Lissauer talitas ette Hitleri moel). Luuletus kukkus nagu pomm laskemoonalattu. Iial pole Saksamaal ükski laul, ka mitte "Die Wacht am Rhein", nii kiiresti populaarseks muutunud kui see kurikuulus "Vihalaul Inglismaa vastu". Keiser oli vaimustatud ja andis Lissauerile Punase Kotka ordeni, kõik ajalehed trükkisid laulu ära, õpetajad lugesid seda koolis õpilastele ette, ohvitserida astusid rivi ette ja retsitseerisid seda sõduritele, kuni igaüks oskas vihalitaaniat peast. Aga sellest ei piisanud. Laul viisistati ja arendati kooripalaks ning seda hakati teatrites ette kandma. Seitsmekümne miljoni sakslase seas polnud varsti enam ainsatki hinge, kes ei teadnuks "Vihalaulu Inglismaa vastu" esimesest viimase reani peast, ja varsti tundis seda, küll vähema vaimustusega, terve maailm. Üleöö oli Ernst Lissauer omandanud kuumima kuulsuse, mis luuletaja ses sõjas sai, tõsi küll, kuulsuse, mis hiljem põles ta seljas nagu Nessose särk. Sest vaevalt oli sõda möödas ja kaupmehed jälle äri teha tahtmas ja poliitikud ausalt vastastikust mõistmsit taotlemas, kui tehti kõik mis võimalik, et salat olematuks laulu, mis nõudis igavest vaenu Inglismaaga. Ning et raputada omaenese kaassüüde maha, mõnitati vaest "Viha-Lissauerit" nüüd kui ainusüüdlast kogu pöörases vihahüsteerias, mida 1914 olid jaganud ometi kõik, esimestest viimasteni ......

Täienduseks:
Lissauerit kasutas hiljem ära ka Hitler, olels ometi ta kui juudi maalt välja saatnud.
Lissaueril ei vedanud. Näiteks täpselt samalaadse karakteritüübiga ja kirjutusandega inimene, Ilja Ehrenburg on tänini väga lugupeetud kirjanik ja tema vihalauludesse suhtutakse mõistmisega.
Võitjate üle kohut ei mõisteta ja kogu probleem on selles, millisesse leeri satud.
Ka Inglismaa vihapropaganda kohta on muuseas palju raskem kohaseid näiteid otsida.
Kui kaotajamaa, Saksamaa ajakirjandust on üsna põhjalikult käsitletud, tundub võitjapoole ajakirjanduse ja võitluslaulude analüüs kõvasti lahjemaks jäävat.
Läks sõda üle ja kunagised kurjustused unustati, vaid kaotaja poolel tasus meelde jätta vähemalt põgusaks hoiatuseks mõni üksik õnnetu, nagu siis see Lissauer ...
Viisistas Lissaueri laulu muuseas Chemnitzi Kirikumuusika Koori dirigent prof. Mayerhof, seades laulu meeshäältele.
Laul kanti ette Leipzigis suurel rahvakogunemisel. Mayerhof ise saatis koori klaveril.
Laulu nooti pole mul õnnestunud seni hankida, ka Lissaueri kunagi kõigis Saksa lehtedes avaldatud teksti kaevasin välja päris kõva tuhlamise järel. Tundub, et inimestel on ikkagi natuke häbi selle 1914 aasta osas. Võiks sellesse psühholoogilisse kloaaki vahel oma nina pista - saaks paljus selgemaks, et midagi uut päikese all ei tekigi.