Mõnest kunstiteosest, mis muutnud ellusuhtumist

Eile sai minu tütar seitsmeaastaseks. Tema sünnipäev langeb kokku Eesti Rahva Muuseumi aastapäevaga ning tänavu ka selle ajaga, kui koolilõpetajad, täis lootusi ja püüdlusi, kirjutavad kirjandeid etteantud teemadel.
Kümme erinevat võimalust käia õpetajate sissetallatud radu.
Kunagi kirjutasin ka mina kirjandeid ja tollal tundus see kõik väga lihtne. Tundus, et elukogemuste kasvades muutub see veelgi lihtsamaks ja 100 (5) palli saamine pole neljakümnendates eluaastates mingi probleem.
Tegelikkus on natukene teistsugune ja iga aasta eemaldab mind sellest noorest ja rohelisest sinisilmsest ajast ühe enam ja enam.
Loen mõnest blogist küllalt enesekindlat (ja teadmistest pakatavat) ülevaadet kirjanditeemadest, sellest, mida võtta ja mida jätta ja leian eest veelgi suurema kuristiku: kunagine eilne maailm pioneerikaelarättide, komsomoliajaloo, õpilasmaleva ja üliõpilasmalevaga, ähmase protestivaimuga ja valusa maabumisega spekulatiivse kapitalismi totukuulmaailma lollide saarele on miljon tuhande miili kaugusel sellest, mida ühiskond eeldab tänaselt koolilõpetajalt. Nii kaugel ja siiski nii lähedal?
Paradoks on siin selles, et mida "lihtsam" teema on ette pakutud koolilõpetajale (sealt peaks tulema kokku ettenähtud 600-800 sõna, mingid argumendid ja mingid alustused-lõpetused), seda keerukam on neid järgida vanal ja lubjastunul, keskea keskmises kriisis asuval inimesel.
Midagi on lõppenud, millelegi tuleb joon alla tõmmata. Midagi on veel ees ja see on keskendunum, kogenum, vahest aga veelgi meeleheitlikum katse tegelikkusega suhtestuda, kui seda oli aeg peale koolilõpetamist.
Siis sai kõike edasi lükata, isegi kirjanditeema üle tõsist mõtisklemist.
Praegu ei saa.
Kirjand tuli kirjutada ära küll etteantud aja sees ja kasutada häbenematult pähelaotud teadmisi. Tegelikult sai seda kõike lükata edasi homsesse, kaugesse ülikoolijärgsesse aega.
Praegu võin selle kirjandi kirjutamisest küll kõrvale viilida, sest see pole enam minu eksam ega minu aegki.
Aga mõne põhimõttelise küsimuse küsimuse eest ma enam kõrvale vingerdada ei saa.
Näiteks Michel Montaigne ilus ja kaunis:
"Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu!"

Kuidas see haakub kunagise "Kuidas karastus teras" poolt püstitatud maksiimidega ja mille poolest üks teisest erineb? Kas üldse erineb?
Kuidas võiks kulgeda selle teema kohta kirjutanu saatus? Mida kirjutaks ta sellest kolmkümmend aastat hiljem?
Veel kolmkümmend aasta hiljem võiksin ma sellele eneskohasele küsimusele võib-olla ausamalt vastata.
Täna ma lükkan selle teema endiselt lauasahtlisse tagasi.
Meistritöö, kunstiliselt õnnestunud tekst, kunstiliselt kodeeritud sõnum võiks meist maamunale jääda küll.
Kuid selleks tuleks sellest, mis meile koolist pähe laotud, sellest kaamelikoormast ikkagi vabaneda, mitte karta möödapanemist ja ikka kirjutada ära see tekst nii, nagu seda süda paremaks peab, mitte nii, nagu seda eeldavad eksamikomisjoni liikmed.
Kuid kirjutaks sellest teemast oma blogis pigem kolmkümmend aastat hiljem.
Täna ei ole sellele joont all ning mustand on täis vaid mahakriipsutusi ja ümbertäiendusi.
See, mis jääb, selle teksti dekodeerimise peavad ära tegema teised.
Milline kunstiline tekst aga on muutnud minu ellusuhtumist?
Olen visanud järjest kõrvale peaaegu kõik tekstid, mida olen lugenud.
Tänase päeva painajate mõttes ma ilmselt peaksin kunstiteostest järgi jätma Kafka "Lossi". Saage mus õieti aru, ma räägin teema mõjust minule ja suhtest minuga praegu. See kindlasti muutub tulevikus, nagu muutus ka minevikus. On märke, et Kafka järel taasavastan taasavastan Shakespeare'i igihalja maailma.
Ülejäänud 8 teemat ning isegi nende ümber arenevad heietused (kerge teema, lahe teema, palju kergem, kui mullu või tunamullu) vaid kriipsutavad alla maamõõtja lähenemise lootusetust selles süsteemis.
See, mis teid huvitab kõigepealt selle kirjandikirjutamise juures, on edu mingi kriteeriumi järgselt - klikkide arv, komavigade vältimine, ilusti lõpetatud lauselõpud, õieti äramärgitud klassikud. Mitte kukkuda kuhugi sohu, mitte panna mööda, mitte kirjutada teemast mööda, s.t. kirjutada etteantud konteksti järgselt, tõendada seda, et suudad pealkirja järgi ennustada artiklit, tunda tooni, tunda ajastu kodeeringuid ja taotlusi.
Need kõik on sotsiaalse mobiilsuse redelil ronimiseks vältimatud vajalikud.
Mina kirjutasin kunagi 8 klassis Juhan Smuuli Järvesuu Poistest.
Keskkooli kirjanditeemat ausõna ei mäleta.
Ülikooli sisseastumisel jahusin midagi Ülesküntud Uudismaast, mis tollal ei tundnunudki teab kui paha raamat. Hiljem Vaikset Doni lugedes siiski aimus, mis asi on hea raamat ja mis asi on propagandistlik põhk.
Sain jumala õigustatud kolme selle soperdise eest ja jumalale tänu.
Ühiskonnalt minule arusaadav sõnum, ikkagi kõva matemaatik omal ajal, oli lihtne: ära tegele humanitaariaga, lahenda omi võrrandeid ja võta kõike muud kerge üleolekutundega.
Nii ma elasin ja selle järgi ka kirjutasin elik jahusin. Seda, mida vaja. Mitte liiga õnnestunult, sest selle kirjandi tõttu pidin tegema veel kaks eksamit (oleksin pääsenud kahe sisseastumiseksamiga)....
Kuid Kafkast ma kirjutasin oma blogi alguses, "Kolme K vahel" ja "Sekeldaja" abil leiab sellegi...
Oluliselt erinevalt sellest ma midagi kirjutada ei oskaks ja järelikult jääb ka kafkateema kirjutuse alt välja.
Miks ülejäänud teemad aga kõrvale jäävad?
Mingis mõttes on need selle kafkaühiskonna illustratsioonid, sest kogu kirjandikirjutuse temaatika on tegelikult kodeeritud kolmekordselt:
Esiteks kui teema kooliõpikute kehastuses
Teiseks see, mida ütleks selle kohta elukogemus või analüüs
Kolmandaks see, kuidas elukogemus või analüüs, ausa analüüsimise katse põrkuks sellesama Lossi stsenaariumi kohaselt nagu nähtamatutele seintele.
K tahaks nagu mõõta maad, selgitada, küsida, pärida aru, arutleda, mis asjad ei käi nii, nagu võiksid, aga ta ei jõua kuhugi.
Keegi kusagil kõrgel kaugel, kusagil Lossis ehk saaks aru, aga tee temani oleks pikk.
....Ühesõnaga, lugege vahelduseks Lossi ja lugege seda veel üks kord 30 aastat hiljem.
siis ehk oskaksite kommenteerida, kas olete samal lainel või saate millestki oluliselt erinevalt aru (mis oleks vägagi tervitatav).
Et mitte jääda üldsõnaliseks, võtaksime ilusa ja kaunikõlalise
"Eesti mured on ka minu mured"
Siin eeldaks ilmselt meediast ülesnopitud hädade ja viletsuste loetelu koos parajalt optimistlike retseptidega. Liialt optimistlik oleks liialt rumal, nagu meiegi ajal, võiks põruda "järvesuu poiste" liialt suure ülistusega.
See on see, mida eeldataks. Võib-olla veidi filosoofilsit vinti ka juurde.
Aga tegelik elukogemus ütleb, et Eesti mured ei tiku olema vähemalt nende inimeste mured, kes meid juhivad. Ütleb sedagi, et enamik eestlasi isegi ei taju nende ühismurede peaosa eriti koherentselt. Ütleb sedagi, et on õpitud selgeks küll virisemine, aga probleemi lahendamise asemel peidetakse pead liiva või koguni eiratakse probleeme.
Ühesõnaga, kuitahes hea kirjand jõuab paratamatult ka elukogemusest tingitud pessimismi tõttu kolmanda punkti juurde, selle juurde, kuivõrd mõttetu on tegelikult see peaga vastu seina jooks ja kui variserlik on järelikult koolmeistrite siiras püüd noori selles suunas aretada ilma hoiatamata.
Tahaksid hoiatada, ütelda, et meie ajal oli samuti, siis püüti ka lolle ilusate deviisidega ja püütigi kinni nagu liimipaberile sedasama vana ja kõdunut edasi kannatama....
...
Nii on ka enamik teisi teemasid, nagu näiteks rahvusriigi võimalusest rääkimine just siis, kui selle riigi viimased osised meie silme alla laiali tassitud saavad....
või kergelt apokalüptiline oksasaagimise igivana ja iginoor teema, kus kindlasti eeldatakse pesukarude ja hülgete murede lahendamist ja möödavaatamist valedest kubiseva semiosfääri lapiteki aukudest.

Nii jääbki valida vaid kahe teema vahel:
oma elu kunstiteosest või sellisest kunstiteosest, mis mind enim on mõjutanud.
Ning just selles valiku piinas peitub ka pääsemine:
mind enim mõjutanud sündmusteks, aga ka kunstiteosteks saab pidada minu tagasihoidlikku järelpõlve, kahte toredat põnni, tütart, kellel tänaseks 7 aastat täitus,
ning poissi, kes varsti saab 5 aastaseks.
Nende ülesandeks jääb kokku korjata minu lõpetamata jäänud logiraamatu kanded ja mõtted ning anda kohtotsus teosele, mille valmimistähtaega ma veel ei tea.