Töö teeb vabaks

Arbeit macht frei. See deviis meeldis üliväga Hitlerile - koguni nii, et see loosung olla rippunud paljude orilaagrite väravatel.
Teine sarnane loosung oli ka, Jedem das Seine. Seda rakendati Buchenwaldis.
Need tublid loosungid, viimane kreeklastelt varastatud, mida sakslased nii väga armastasid neile korrata, kelle nad ära olid orjastanud, on ka meie orirahvale hästi pähe taotud.
Ülista oma ahelaid ja sa saad vabaks. Vali endale meelepärased ahelad ja pääsed nirvaanasse.
Hoolimata suurest ja kestvast segadusest ei ole tänapäeval tegelikult olemas reaalset vasak- või parempoolsust. Peaaegu mõlemal poolel on kokku klopsitud programmid, kus esinevate punktide sisemine vasturääkivus ei võimalda sisulist valikut orjameelsuse ja vabameelsuse vahel. See, mis kaugelt paistab vabameelne, on sisult veelgi orjameelsem kui orja ja orjapidaja siirast rõõmsat ja kristlikku kooselu kujutavad idüllpildid.
Nagu jehoovatunnistajate piltidel näeme leoparde, lõvisid ja tüügassigu lõbusasti koos, kõik vaid jumala vaimust toidetuna, nii on ka orjapidajate ja orjade vahel valitsemas suurim üksteisemõistmine ja koostöö paduliberalismi jutluste järgselt.
Seevastu teise poole vasak tiib jutlustab aga peaaegu samasuguseid asju, väikese raskuspunkti nihkega riigi kasuks. Sa oled riigi ori ja vastutad oma sõnade, tegudega kõik viimseni riigi ees. Kui paduliberalistlikku orjapidajat ei huvita see, mis ori pärast päevatööst pääsemist endamisi mõtleb või pomiseb ja leitakse koguni kasuliku olevat võimaluse eest kusagil internetisaidil või kumminuku peal välja elada (kes kujutab su ülemust või peaministrit), siis vasakliberalist nii ei arva.
Kirjutad oma blogis midagi halvasti võõrast rassist (mis ongi halb, aga vaevalt, et väärt kriminaalmenetlust tavaliselt) ja istud kinni.
Uurid II Ilmasõja ajalugu ja avastad, et pragmaatilised sakslased enamasti pidasid oritöölaagreid tapalaagrite asemel ja leiad selle arvamise väljendamise eest ennast kafkaprotsessi osalisena, täpselt nii, nagu K omal ajal Kafka teostes..
Vähemalt Saksamaal on jälle jõutud niikaugele ja Saksamaa on teatavasti Euroliidu vedur.
Kus on siis tõde, kus on siis pääsemine?
Leiad, et hakkad ennast pidama idioodiks, kui hääletad selliste sõnavabaduse ahistajate poolt, kelle tegelik variserlik käitumine on võrreldav Hitleri ja Stalini perioodidega.
Kuid oleks vägagi imelik avalike orjapidajate parteide poolt ka hääletada, sest ori, kes ülistab oma ahelaid, tundub sama värdmõistuslik.
Otsid pääsemist selle terrori eest, valides valimatuse ja saad otsaette süüdimatu sildi, nejurodivõi staatuse.
Seda ei taipa enamus, et demokraatia masin ei käi vastavalt kirjeldusele, nagu ka malemängijaks kokku meisterdatud automaat ei oska ilma kasti sisse peidetud elusmängijata töötada.
Vahest valemängijad taipavad, nemad peavad taipama? Kuid ka nemad taipavad väheke.
Nad taipavad vaid seda, et see on hea võimalus hüvede manu pääsemiseks. Nii lepitakse järjest küünilisemalt kokku mulle sulle tehingutes ja topitakse riigi omandit omale tasku või jagatakse poolmuidu välja, eeldusel, et kasumist 10% enese kaukasse kukuks.
Nii olevat olnud taksid vähemalt üheksakümnendatel aastatel, nagu Isamaaliidu arhiivdokumendid tõendavad.
Rooma riigi ajalugu näitab, et kodanikud on võimelised taluma kõikvõimalikke kuritarvitusi ja idioote oma eesotsas ja nad alati pigistavad silmad kinni reaalsuse ees, kui neid õigel ajal tsirkusesse juhatatakse.
Mingi osa sellest kodanikkonnast põgeneb katakombidesse, ülejäänud lõbutsevad rõõmsalt edasi ja ülistavad edasi omi ahelaid, jedem das seine, "Suum cuique" ülitarka eduprintsiipi.
Eesti rahva hoiak on sedapuhku selge ja võib küll kütkeid kõvemaks keerata.
Kahjuks/õnneks reaalsed protsessid panevad isegi paduliberalistid omi hoiakuid muutma, sest pärast valimiskasti juurest käimist armastavad eestlased millegipärast muul maal ärakäimist ja koguni sinna tööle jäämist. Millegipärast tunduvad sealsed orjapidajad veidi parematena. Saab vähemalt kõhu täis.
Nii et jalad ja pea hääletavad nagu eraldi, nagu Alice-l oma Imedemaal elab pea oma elu ja teeb omi valikuid, jalad aga hääletavad siit ära, kaugele, eemale...
Illusionistlik trikk on täielik, kuna paduparempoolsed esinevad (ja pigem on enam) rahva põhiliste sõpradena ja vasakpoolsed oskavad ennast näidata rahva sõprade asemel mingite vähemusse surutud idealistidena.
Mida huvitab samasooihara hädakisa laia rahvamassi? Kas tema kooselu tembeldada abieluks või mitte?
Vaid neid endid huvitav hädaldamine, sest de jure on kõik korras, nad saavad sedasama teha ka praegu ning suhtumiste muutmine on laiem eesmärk ja selleks peaks mõlemad pooled olema dialoogis, mitte vastasseisus.
Mida huvitab eduka ärinaise eduõiguslus tavalist koduperenaist? Mida kuradit on pakkuda feminismil tegelikult naistele peale edubeibede edulugude?
Kõik need probleemid on küsimusteta alla neelanud vasakpoolsus, nagu konservatiivsed pereväärtused on usurpeerinud parempoolsus.
Valin oma lastele hea tuleviku (enda arvates, tegelikult kukub välja nagu alati) ja ... hääletan Iraagi / Iraani okupatsiooni poolt.
Valin Iraagi / Iraani rüüstamise vastu ja hääletan selle poolt, et lastetu ja hoolimatu, vastustundetult oma elu elav inimene ei peaks enese eest enam üldse hoolt kandma, kõik hoole teeb tema eest ära riik kindlustades vastustundetu elu eest vastustundlikult muretu vanaduspõlve.
Ma tahaks valida mõlemaid valikuid. Ma olen patsifist ja ma ei talu olukorda, kus ennast lastesõbrana esitlevad peavad loomulikuks sõdurikultust.
Minu jaoks jääb vältimatult püsti küsimus, mille küsis minu tütar Ellen minu käest:
Miks inimesed peavad sõdu? Ta julgeb täna, varsti seitsmeaastaseks saav, nii küsida.
Varsti läheb ta kooli ja siis tehakse talle selgeks, et sõda on maailma loomulikum tegevus inimkonna ajaloos...
Jah, mis kuradi pärast?
Miks ma ei saa sellele küsimusele tegelikult ikkagi ausalt vastata.
Ma ei saa öelda, et inimene on ja jääb tõpraks.
Ma saan vaid öelda, et loe seda vastust 40 aasta pärast, praegu katsu hoida ja arendada omi illusioone, ainukest kaitsekesta idiootide eest.