Paatoseta patoloogiast

Üks õnnetu tudeng sai hakkama vägiteoga, millega veel ükski teine saritulistaja
toime ei tulnud: kustutas 32 inimese eluküünla.
Kui ta oleks piirdunud oma kunagise kallimaga ja veel mõnega, poleks tema süütegu meediat vallanud.
Kuid ta sai hakkama 32 mõrvaga. See osutus Guinessi raamatutega harjutatud ameeriklaste jaoks rekordiks ja rekorditele peab pühendama enam ruumi, kui tavalisele vägivallale.
Ka maailma meediaga toimus umbes sama efekt - kui tegemist oleks olnud tavalise pommiplahvatusega kusagil Iraagi turul, oleks see uudis kiiresti ununenud.
Kuid lugu juhtus Ameerikas.
Järelikult ei ole üllatav, et erinevalt mõnest teisest loost saab see lugu enam tähelepanu.
Kuid patoloogiat ei muuda kahjuks suuremaks või vähemaks arv või tulemus, millena patoloogia avaldub.
Järelikult kui me peaksime sellest Guinessi rekordist midagi õppima, oleks õppetund vahest pigem selles, et patoloogiatega peaksime tegelema iga päev enese ümber, sõltumata sellest, kas selle tulem läheb rekordina annaalidesse või ei lähe.
Kuidas tekib patoloogiline inimene siia ilma? Kas juba sündides on imikul peas mõtted osta omale kaks mausrit ja kõmmutada probleemide ilmnemisel sellega hästi palju inimesi maha?
Sellele lisandub kahtlemata ühiskondlik küsimus inimese vabadusest: mil määral on õigustatud mausrite vaba kättesaadavus ühiskonnas?
Miks see õnnetu tudeng ei saanud mingit abi oma hädas? Tunnusmärgid mentaalsest häirest ometi olid olemas?
Miks meie Laurid ei saa abi, vaid nad tõmmatakse veel sügavamalt oma häda sisse, mingi lootuseta väljapääsuks?
Kuidas saab areneda nooruk või tüdruk, kes on võimeline piinama kassi? Loopima mänguväljakule lõhkeainega täidetud pudeli? Piinama koera? Ässitama koera kassi tapma?
Kõik need patoloogiad on alguse saanud lapsepõlvest, ajast, millal pidid normaalselt välja arenema inimese põhilised vajadused, füsioloogilised, aga ka psüühilised:
turvavajadus, armastuse vajadus, tunnustusevajadus, eneseteostuse vajadus.
Kui lapse teel kõige õrnemas eas on psüühiline trauma või toimub mingi trauma ka hilisemas vanuses, võib tulemiks olla patoloogia.
Mitte iga patoloogia (kr. pathos - valu, kannatus) ei leia väljundit patoloogilistes kuritegudes.
Paljudel juhtudel inimene terveneb, jõuab uuele tasemele, rahuneb, mõistab enese olemust. Kuid selle võimaluse avanemiseks oleks vaja kaasaaitajaid, mitte tagantlükkajaid.
Niisiis peaks tervenemine või vähemalt nende patoloogiliste juhtumite arvu vähenemine alguse saama sellest, mis meid ümbritseb.
Vägivallaatmosfäär meedias, multifilmides, mis hiljem jätkuvad põnevusfilmide, vanglaseriaalide, aktsioonifilmidega vist ei ole selleks parim võimalus?
Võitjate ja kaotajate ideoloogia ilmselt ka mitte.
Isegi lihaliku armastuse kultus selle hollivuudlikus variandis ei ole päris see, mis meid võiks aidata: idüll võib lõppeda ja kui idüllijärgses pohmellis olles ei ole osatud muudel viisidel leida oma probleemidele lahendusi, kui vägivaldselt, siis on armastuse kultus saavutanud vastupidise: kui sa mind ei armasta, siis annab see õigustuse mõrvale. Kiremõrv ei ole vähem jälk kui mõni muu mõrv. Mõrv on mõrv.
Niisiis ühiskond, kus enamik indiviide on oma vajaduste rahulduse tasemelt mingis defitsiidis. Indikaatoriks võis olla see, millest räägib meedia ja laulab raadio: see on see vajaduste tasand, kuhu inimene on jäetud siplema:
kas frusteeritud armastus (sest lauldakse sellest, mis on defitsiidis), kas häiritud turvatunne (vägivallast nõretavad filmid peegeldavad turvatunde puudumist ühiskonnas), tunnustamatus (kõikide superstaarideks pürgijate defitsiit kindlasti on tunnustamatus, halli hiire seisund, kust iga hinnaga tahetakse välja pääseda, kasvõi selle hinnaga, et olla kasvõi liiklusõnnetuse või reaaliti show osaline).
On tragöödiaid, kus patoloogilise väljundi saab ka teostamata eneseteostus, mingit sorti maailmavalu.
Vaid kõiki neid valusid läbipõdenul on lootus saada integraalseks inimeseks.
Lihtsalt kulbiga vajaduste rahuldamine nende kasvavas järjestuses ei pruugi anda tulemeid.
Kui last juba varases lapsepõlves ei ole õpetatud nägema tema ees laiuvat kõrgmäestikku ja selle ilu, võib juhtuda, et ta selle nägemise või tunnetuse võime jätabki välja arendamata.
Sellisel moel võime saada inimese, kelle laud on lookas, kes aga ometi on näljas.
Enamik rikkureid kuulub just selliste patoloogiate klassi ja sellest nõelasilmast ei pruugi olla lihtsat väljapääsu.
Patoloogilise ühiskonna probleem on kindlasti ka see, et tegelikult terve, normaalne tunneb ennast selles ühiskonnas häirituna ja haigena.
Sageli aga just patoloogiline tüüp võib olla väliselt edukas ning jõuda võimupüramiidi kõige ülemistesse tippudesse.
Kuidas siis vähemalt osaliselt integraalsust arendada?
Ma arvan, et üksnes Maslowi õpetust järgides ei õpi me mitte kunagi integraalsust saavutama.
Põhiliste vajaduste rahuldamine ei vii iseenesest kõrgemat sorti vajaduste tekkimisele, vaid hoopis spliinini.
Peaaegu alati peab selleks olema mingi pathos, kannatus, tunne, põlev põõsas, mis kaua küpsenu tooks sisesügavustest pinnale. Me näeme sageli just millestki ilmajäänute saatuses kirgastumist ja selginemist.
Järelikult lihtsalt kõhtu täis toppides või ohjeldamatult lihalikku armastust jahtides, aga ka käteplaginaid jahtides võime ometi olla ja jääda defitsiitseteks, kes integraalsuseni kuidagi ei küüni.
Sellise integraalse inimese psühholoogia mõistmine on meil tänaseks ikkagi vaid pooleldi välja arendatud.
Maslow alustas seda väga paljutõotavalt, kahjuks ei suutnud ta välja selgitada siiski integraalse inimese olemuslikku imet: kuidas on üldse võimalik terve inimene haiges maailmas?