Pavlovi koerte maa

Ma ei mõista sageli naisi ja nende valikuraskusi ostukeskustes või sööklajärjekorras. Seisan ja mõtlen, mida need vene neiud seal õige valivad:suppe on üks - rassolnik. Mingi kapsahautis ka veel ,veel midagi. Aga valida on vaja ja põhjalikult ...Minu valikuraskused sööklajärjekorras on olematud.

Aga nad algavad blogis sellest, et tean, et osaledes ühisköögilöömingus Kati ja Masha vahel saan paratamatult ka ise panniga pihta.

Nii et kas osaleda või mitte?

Niisiis ebamugavustunne kõigepealt.

Teiseks tahaksin näha oma tegevuses mõningat mõtet.

Diagnoosisin maikuu 2007 olekuks sarnase sõja alguse psühhoosi, mis käis suuremas mastaabis kogu Euroopas 1914 sügisel. Diagnoos osutus üsna täpseks. Kogu Eestit on suures osas haaranud sõjapsühhoos: nii vene kogukonda, kui ka Eesti kogukonda, vähemalt väga suurt osa sellest. Rahumeelseid hääli ei ole ehk nii vähe, kuid nad ei pea ehk vajalikuks sellesama ebamugavustunde pärast sõna võtta.Seda tunnetades, arvatavasti oma ebakindlustundest, on väga kerge saada näiteks allkirju näiteks Savisaare vastu. Või veel kellegi vastu, kes natukenegimõistusele tulekule üles kutsub.

Äärmused on okupeerinud praegu võitlusareeni, milleks on Eesti ja Vene meedia, seejärel osaliselt ka välismaa meedia mõned nurgakesed.Nad püüavad küll muljet jätta, et see ühisköögisõda on suurema tähendusega ja peaaegu et maailmaajalooline. Seda see siiski veel ei ole ja annaks jumal,et ka ei saaks.

Sest nii nad ju tapsidki meie Ferdinandi.

Tingituna ametist (töötan kohakaaslasena postiljoniametis) ma siiski tean, et on oluline vahe, kas kirjutan mina Masha ja Kati ühisköögiprobleemidest, kutsudes üles rahvast relvile ja saan oma lugejatest ehk mõne ka mausrit haarama, või kirjutab vihkamiselaule ja üleskutseid mõni kirjaneitsi Delfis, kus tal on lugejaid kümneid tuhandeid, järelikult mausrihaarajaid ka tuhandeid... Vahe on vähemalt 100 kordne, kui ehk enamgi.

Vihkamislaule nii 1-5 võiks ehk kuidagi välja kannatada? Aga kui varsti juba terve kuu jagu ja arvatavasti kuni hapukurgihooaja lõpuni selline generatsioon edasi kestab, on tegemist väga tõsise patoloogiaga ja seda peaks püüdma ravida.

Ma olen võtnud teadmiseks, et meedia tasandil on see võimatu. Kahjuks.

Järelikult on ainukeseks mõeldavaks variandiks püüda levitada hoiatusi - sekeldaja on volitatud hoiatama: eesti meedia lugemine mõjub teie vaimsele tervisele halvasti.

Ärge lugege, ärge kuulake. Sekeldaja ilmselt peab hoiatama katku haaratud suure osa elanikkonna eest, nii vene kui eestimeelsete seast: ka nendega lävimine praegusel hetkel on ohtlik. Võid saada suure annuse nakkust.

Niisiis, kui on veel neid, kes kuulevad:ärge teie veel kirjutage vihkamislaule. Las kirjaneitsid kirjutavad. Las kirjatsurad kangutavad viha endast ja meeletutest välja.

Teie aga ärge veel kirjutage.

Nagu Murphy: ärge veel optimiseerige.

Kuid peale hoiatamiste peaks püüdma natukene ka ravida neid neuroosist-psühhoosist haaratuid isikuid.

Siin jään mina hätta, nagu jäid hätta ka 1914 kõik tervele mõistusele kutsuvad hääled. Massipsühhoosist haaratud inimhulk on absoluutselt allumatu mistahes teraapiale, kui välja jätta veel hullem psühhoos, mis vana kõrvaldaks.

Jääb loota, et piss peast läheks tagasi põide ja väljuks sealt võimalikult pea.

Jääb loota, et suuremaid psühhoose, kui see, mis toimus, enam ei tule.

Kuid peab teadma: meie seas kõnnib ringi vähemalt 10% ulatuses isikuid, kes on võimelised kirjutama alla vihkamisüleskutsetele.

Just see asjaolu teeb väga murelikuks. Kui oli aeg kirjutada alla üleskutsetele mitte lammutada Sakalat, üles tõsta Estonia, uurida selle laeva lugu, siis kirjutasid ka väga paljud, s.h. mina neile üleskutsetele alla. Nendel üleskutsetel oli olemas selge sisu ja eesmärk.

Näiteks selline: Ehitada valmis korralik Tartu-Tallinna maantee.

Kuid see üleskutse, mis ennast enneolematuna reklaamib, sisaldab vaid kahte sõna tegelikult (kui ülearune sõnnik välja taandada).

Ma vihkan.

Kusjuures vihkamise objekt on hetkel meie kaaskodanik ja järelikult la nende toetajad, neid on 1/4 rahvastikust.1/10 rahvastikust arvab, et teise poolega võiks käituda vägivaldselt, nende õigusi mõtlemisele ja tegutsemisele piirata.(ja mitte kriminaalõiguslikel alustel, vaid puht emotsionaalselt.

S ei teinud ju midagi ....see on tema suurim süü.)

See objekt võib muutuda. Panniga võib saada mööda pead igaüks, kes sõgedale ette juhtub.Mõni vihastab ja võtab kirvegi. Me teame oma naabrite temperamenti ju ometi, teame!

Selliste löömade puhul oleks väga lihtne reegel: kindlalt, aga tasakaalukalt lahutada kaklejad. Panna nad eraldi kongidesse elu üle järele mõtlema. Tagada kord ja käituda selle juures tsiviliseeritult, mitte peksta süütuid, mitte laiutada kumminuiadega, vaid käituda Euroopa tsiviliseeritud riigile kohaselt. Näiteks oleks soovitus edaspid mitte nabida kinni süütuid sakslasi, mitte peksta läbi vanureid (üks neist oli 65 aastane), mitte lasta võimutseda omavolil. Sotsdemmidel oleks oma ministrile ehk selles suunas ühte koma teist ette heita?

Meediamogulit omakorda võiksid järele mõelda, kas mõne kirjaneitsi või rahvusradikaali võitluskogemuste aruannet ikka tasub nii meeletult tirazheerida.

Nende aruannetega kaasaminejaid on ju ohtlikult palju.

Kafka Aruanne Akadeemiale käsitles juhtumit, kus ahvist sai inimene.

Meie peame käsitlema vastupidiseid olukordi ja vastupidiseid aruandeid!

Nullide summa andvat kokku ohtliku arvu. Andiski!

See kõik oleks, võiks peaks on siiski vaid tädist omnibussi tegemise plaani analoog.

Kreutzwaldi surematu oopus meie rahva ootamatust ärapööramisest ogaruse teele on osutunud isetäituvaks.

Kusjuures see pomm on pandud plahvatama meie rahvusluse südames.

On raske jääda rahvuslaseks õhkkonnas, kus iga lipulehvitus on nagu vihalaulu kaasalaulmine. Tänavune laulupidu on juba ette nahka keeratud Riefenstaalide tõttu, kes seal ilmtingimata oma taktikeppe hakkavad vibutama või püüavad seda teha.

Meie rahvast on kaalutud ja me oleme leitud kerged olema. See on lubamatu väikerahvale.

Vaid suurrahvad, nagu sakslased, venelased, inglased võivad vahel lubada enesele luksust osutuda ogaraks.

Meie ei või. Kuid osutusime ja võlad, mida meil tuleb maksta, on väga kõrge intressiprotsendiga.

Siin maal ei ole juba ammu enam hea elada, mitte ainult venelastel, vaid väga, väga paljudel.

Liiga paljud vajavad siin maal psühhoterapeute või hingeravijaid ja nagu kiuste ei tiku kusagilt tulema mitte mingisuguseid maltsvette .

Mingi muistse sõja tõttu, mida siiski pidasid meie isad ja vanaisad, ei tohiks tänasesse päeva portida tolleaegset sõgedust.

Kuna sellest aga ikka pääsu pole, jääb üle oodata paremate aegade saabumist hoolimata Alliksaarest ja seniks keeta enesele üks korralikvälipreestrigrokk.