Sipelgapesa

Selle aasta suguvõsa kokkutulekul uurisime Tõnisega enne äraminekut ühte
põnevat sipelgapesa.
Kuhila juurest viisid erinevad teed erinevate toiduallikate juurde ja üks kõige rahvarohkem toidutee kulges pikalt ühe mereäärse männi juurde.
Lähedal oli mände rohkemgi, aga vaid see mänd oli sipelgate jaoks oluline.
Küllap oli seal mingit toitu rohkem. Ma ausalt öeldes ei tea, mida sipelgad söövad.
Tõnis ka ei tea. Ta arvab, et kõike.
Mis valemi järgi sellised sipelgarajad tekivad? Kui jälgida väga hoolega sipelgate liikumisi, siis valdav osa sipelgaid käib vaid läbiuuritud radu pidi: pikki, aga täpselt väljamõõdetuid teid pidi.
Aga selle kõrval on leida äraeksinuid, maadeavastajaid, uute toiduallikate leidjaid.
Tööjaotus on sipelgapesas fantastiliselt välja arendatud.
Üks sipelgas ei ole mitte kui midagi selles süsteemis.
Sipelgapesa aga kujutab endast peaaegu minitsivilisatsiooni mudelit.
Inimeste ühiskond siin planeedil Maa on ka üks suur sipelgapesa.
Üksikult me ei tea midagi, ei oska peaegu midagi, aga jagunenult suudame fantastiliselt palju: üks tassimas okast et ehitada pesa, teine tõrjumas sissetungijat, kolmas koos teiste töösipelgatega teel toiduallika juurde ja tagasi, neljas munemas mune, viies aga otsimas tõde eksinuna kusagil kõrbes.
Neid viiendaid oli sipelgapesas ootamatult vähe. Kuid nad olid olemas.
Sipelgaid mingis kaootilises jaotuses peaaegu ei olegi. Enamik sipelgaid kulgeb väga ettemääratuid radu pidi ja vaid üksikud ekslevad ringi tundmatutel radadel.
Sipelgate ülivõimas suhtlemisvahend on keemiliste lõhnaainete keel.
Märgistades omi radu programmeerivad nad oma kaassipelgaid minema neid radu pidi,
Eritades ohusignaale, kutsuvad nad kaassipelgaid appi tõrjuma ohte.
Kui jälgida inimesi, võib seda kõike samuti tähele panna: komplitseeritud signaalahelaid, töösipelgate rutiini, ohust teavitavate aktivistide sebimisi.
Mis meid ja sipelgaid eristab, on ehk see, et inimsipelgad esitavad enesele sageli küsimusi "Kes me oleme?" ja "Miks me oleme?"
Mõni unustab teised ja küsib: "Kes ma olen?" ja "Miks ma olen?"

Üheks suuremaks eksiarvamuseks, mis ühele inimmutukale üldse võib pähe tulla, on arvamus, et on ta on selle maailma naba, et see sebimine on kõik välja mõeldud vaid tema jaoks. Individualistlik mõtteviis on tegelikult paroodia igal tasandil.
Võid ju kõndida kõrbes - sa oled osis sellest sipelgapesast siin Maal, sul on olemas sinule pärandatud keel ja mõtlemise instrument - kogum närvirakke. Sa adud selle keele signaalide ajel ikka vaid seda, mida see Sinu sipelgapesa sinult ootab. Sa püüad hoiatada ohtude eest, üritad käia isegi üksi minnes tuntud radu ja tunned masendust ja missioonitunnet, kui pead üksi minema.
See kõik on programeeritud sinu sisse juba siis, kui valmisid ema üsas kahe raku kokkupõrkel.
Ühtainsamatki sammu ei saa sa teha, et seda juba ette kuulutada tehtuks inimkonna nimel.
Isegi siis, kui see samm on vaid pettus, on seegi tehtud inimkonna nimel.
Sipelgarajad ei ole välja kujunenud mingi ratsionaalse projekti kohaselt. Nad on juhuslikud ja just seetõttu sageli väga kohased, programmeritud kulgema just sealt ja mitte mujalt.
Kuid nende radade kõrval võib olla vabalt avastamata toiduallikaid. Kasvõi sellesama sipelgapesa põhiline toidutee kulges ühe mereäärse männi juurde, mis oli 50meetrit pesast eemal.
Lähedalasuvad männid sipelgaid ei huvitaud. Võimalik, et seal ei olnudki midagi süüa, äkki see mänd oli ainukene, mis sipelgatele piisavalt süüa andis. Võib-olla kannatas see mänd mingi haiguse käes ja eritas mingeid mahlu, mis sipelgaid toitis?
Ma ei tea. Ehk sipelgauurijad seletavad seda asja mulle.
Kuid on ka võimalus, et sipelgad lihtsalt ei teadnud.
See sipelgas, kes käis ära lähedalasuva männi peal, ei suutnud teistele selgitada, et tulge kaasa. Ta käis seal küll ära, aga ta ei suutnud eritada piisavalt lõhnaaineid, et panna teised enesega kaasa tulema.
Inimkeeli tõlgituna võiks öelda, et sellel sipelgal puudus karismaatilisus.
Meie sipelgapesa arengu jaoks oleks täna väga vaja seda, et need signaalid, mille abiga me suhtleme, oleksid adekvaatsed.
Paradoksaalselt kõige suuremaks ohuks sellele signaalsüsteemile on aga inimene ise.
Mitte keegi teine peale inimese ei ole välja mõelnud meie keelt ja mitte keegi teine ei oska seda keelt paremini kasutada teiste petmiseks.
Inimese õnnetus on selles, et tal on olemas teatud enesetunnetus ja selle kaudu ka selle tunnetus, kuidas mõjustada teisi.
Mõned on ära õppinud tee, kuidas mõjustada masse nende hüvanguks ning nende poolt loodud kommunikatsioonisüsteemid lämmatavad täna meie planeeti.
Ühelt poolt need nagu aitaksid kaasa arengule, kuid teiselt poolt kinnistavad nad meid lootusetult sellesse vananenud, kitsaste teede, ühemõõtmeliste signaalmolekulide poolt määratud võrku, mis neid üksikuid "tarku" toidavad ja nuumavad.
Need "targad" on ära õppinud inimestele tegelikkuse asemel näitama vaid varjukujusid ja peavad seda manipulatsiooni isegi milleksi kõrgemaks - elitaarseks teadmiseks.
Tegelikult võimaldab see vaid ühele grupile head äraelu teiste arvelt.
Avalikku ruumi reguleeriv ajakirjandus on praegu sügavalt manipulatiivne. Inimeste signaalssüsteem on vussis: nad on õpetatud tähele panema asju, mis on teisejärgulised ja otse nina ees toimuvale ei pöörata mingit tähelepanu: lõhnaaineid selliste asjade peale ei eritatata ja ohusignaalid uinunud.
Ideaalajakirjanduse idee poolest peaks olukord olema otse vastupidine: ajakirjanikud peaksid olema just need sipelgad, kes rändavad käimata radade peal ja otsivad üles ohu - ja toiduallikaid, avastavad meiegi keskel veel kasutamata ressursse, näiteks selle sipelga, kes käis ära lähedalasuva männi peal ja kaaslastele ei suutnud selgitada: seal on süüa.
Tegelikult pole see süsteem vist mitte kunagi nii toiminudki, kuigi võiks.
Õnneks mingi protsendikübe sellest ajakirjandusruumist siiski teeb seda ja see väike kübe sellest sigaalsüsteemist, natukenegi peegeldades tõde, meie külakese toimetamisi ka edendab.
Ülejäänud 99.9% ajakirjandusest tegeleb vaid sellega, et jutustab sipelgatele lugusid, mida nad tahavad teada või juba ammu teavad.
Nad tahavad teada, et kõik, mis nad teevad sellel planeedil, on õige, et nad nagu oleksid välja valitud liik seda kõike tegema parimal võimalikul viisil. Nagu oleks olemas jumal, kes neid kõiki juhiks.
Mõned arvavadki nii ja selle nimel üritavad neid, kes arvavad, et jumalat ei ole, ümber veenda kas jõuga või nõuga.
Need, kes jumalat ei usu, millegipärast ikka usuvad selle usu pisut lahjendatumasse ja meeldivamasse versiooni: nemad on jumalad või vähemalt tema asemikud!
Inimesed tahavad veenduda oma radade ainuõigsuses. Nad ei taipa, et nende geneetilisse mustrisse nende eneste ellujäämise nimel on sisse programeeritud dissidentide hajus tõug: need kes käivad alati omapäi.
Nad tahaksid nad jõuga sundima käima juba käidud radu ja abiks võetakse ka ammukuuldud lugusid veeretav ajakirjandus.

Omapäraseks ja järjest võimsamaks signaalsüsteemiks inimeste elu reguleerimisel on saanud ka teadus.
Algselt vaid õukonnanarridest ja mõnedest ususektanidest välja kasvanuna on täna teadus kujunenud juhtivaks ususektiks maailmas.
Kuid nende viiendate sipelgate rolli, eemalkäijate radu käiva rolli teadus enam ei täida.
Peavoolu teadus otsib põhiliselt vaid seal, kus on valge. Seal on olemas grandid, raha, populaarsus, au ja "areng".
Pimedusest otsimine ja ekslemine on väheste sektantide rida.
Selle küünla leek, instrumendist institutsiooniks muundunu, "parim mis meil on" (Sagan), enam ei valgusta, vaid kõrvetab tiivad paljudel otsijatel.
Tõe ja lojaalsuse vahelises igipõlises konfliktis valivad ühed alati lojaalsuse ja teised alati tõe.
Ka selles valikus, valida tõde, on tegelikult peidus pisut teise tasandi lojaalsus, lojaalsus oma liigile, sellele vaimule, mis meid on välja toonud Lascaux koobastest tänaste arvutite juurde.
Selle lojaalsuse juurest kaugemale jõudmine ei ole meile veel niipea jõukohane:

Järgmises loos, mille jaoks praegu veel materjali kokku korjan, keskendungi ühele tõe ja lojaalsusevahelisele konfliktile meditsiiniteaduses:
vaktsineerimise pühale lehmale.
Selle pühapuusliku kummardamine on muutmas meditsiini tõeliseks painajaks.
Kogu meditsiin on muutunud järjest kallimate ja mõttetumate tablettide ja süstide tootmise ja turustamise süsteemiks, mis kasvõi sellesama parema turustamise nimel mitte midagi ei taha kuulda terve mõistuse põhisest meditsiinist.
Kui selle tootmise ja turustamise kanalites esineb ebakõlasid, näiteks ettenägematuid tüsistusi, on tänaseks jõutud faasi, kus tüsistuste tekkepõhjuste selgitamise asemel minnakse odavama, kergema ja paremini müüva vastupanu teed: tüsistused mätsitakse lihtsalt kinni.
Üheks sellisteks ohvritalledeks on praegu "indigolaste" põlvkond, kes järjest suuremal määral kannatab mitmesuguste neuroloogiliste hälvete käes.
Selle asemel, et pakkuda ravi, räägitakse aga meile "paremast diagnoosimisest" (s.t. neid indigolapsi oli varem ka niipalju) ja geneetilisest tekkepõhjusest (eksponentsiaalne kasvuga nähtuse tekkepõhjus ei saa olla puhtalt geneetiline).
Võtmesõnaks ravile sellest paistab olevat detoksifitseerimine.
Ka laiemas mõttes on see meie ajale oluline: peame saama oma vaimu jälle vabaks, vaeseks, puhtaks, selgeks, rämpstoidust vabaks.
"Hambad katki ja haridus väike", nii laulis poeet Runnel ühes oma luuletuses ning teisal tõdes: "Alustada tuleb hammastest".
Nii paraku ongi.