10 aastat hiljem: Ehlvest Rybka 2.5-5.5
11 maid 1997 peavad paljud tehisintellekti ajaloolased teatud pöördepunktiks ajaloos. Siis alistas IBM loodud tehismontsrum Deep(er) Blue LÕPLIKULT Garry Kasparovi. Matsi tulem matemaatiliselt väljendatuna oli 3.5 - 2.5
Paljud peavad pöördepunktiks küll matshi 1996 veebruaris, kus Deep Blue ÜHE PARTII võitis. Kuid matshi masin siiski kaotas 2-3 ning seetõttu oli vajalik lisamatsh.
IBM oli investeerinud suuri summasid malekolakasse ja see pidi raha tagasi tooma.
Kuulusin nende Kasparovi austajate ridadesse, kes järelmatshi tulemit pidas ebaõiglaseks.
Isegi mina, kusagil II ja I järgu vahepeal kõlkuv kiibitseja olin võimeline viimases partiis Kasparovile paremat nõu andma, kui ta tegi. Tõsi, oli vist ajapuudus.
Kuid ma unustasin, et kõikidele teistes matshides inimene-inimene kehtisid samad reeglid. Vigadele ei halastata. Ole sa geenius või viimane põmmpea, kui sa puudutad nuppu, pead sellega käima. Vigasid ei andestata, see ei ole matemaatika, vaid julm sport kahe neuroloogilise olendi vahel.
Lõplik TÕDE selle matsi kohta aga pani ennast kehtima väga halastamatutes järgnevates ja eelnevates matshides.
[ 1981 võitis kolakas nimega Cray Blitz Mississipi osariigi meistrivõistlused, Joe Sentef oli esimene meister, kes selles ürituses pähe sai 4. partiis,
1988 Deep Thought nimeline programm võidab suurmeistrite turniiril esikoha, võites suurmeister Bent Larsenit, 1989 võidab Kasparov sama programmi stiilselt kahes näidispartiis, 1997 võidab Deep Blue Kasparovit 3.5 - 2.5, 2002 teeb Kramik 8 -s partiis viigi Deep Fritz nimelise programmiga, 2003 teeb viigi Kasparov Deep Junior programmiga, 2005 programm Hydra lööb Michael Adamsit 5.5 - 0.5, 2006 programm Deep Fritz lööb Kramnikut 4:2, lõpuks 2007 märtsis Rybka nimeline programm lööb Ehlvesti, andes igas partiis ühe etturi ette 5.5-2.5 ]
Juba ammu tegid arvutid ära meistritele (1989), veel varem kiibitsejatele (Sekeldaja, 1983), üksteisele (1967).]
Vaatlejaid IBM-s aga oli piisavalt selleks, et arrogantselt kuulutada: mistahes pretensioonid ei oma tähendust. Seis on selge.
Inimene on alistatud.
'Inimesed peaksid mõtlema ja masinad töötama' paradigma on ümbervaatamisel.
Uuendatud paradigmat tervitas esimesena just löödud Kasparov, kes juba 1998 pakkus välja idee luua võistlused, kus osaleksid nii inimene kui arvuti ning eeldas seda, et suurmeistri - arvuti koostöös võiksid sündida partiid, mis ületaksid inimesi ning ka arvuteid, ühesõnaga, koostöös arvutiga võiks inimene-arvuti sümbioos luua mängija, mille ELO oleks kõrgeim seninähtuist.
[ ELO - teatud number, mis hindab maletaja tugevust. Keegi peale mõningate väga harva leitavate matemaatikute, pole võimelised adekvaatselt selgitama, mida see number tähendab. Võtame seda kui teatud hinnakirja, numbrit, määrangut. Ehlvesti ELO peaks olema 2684 praegusel hetkel, pärast USA meistrivõistlusi mais 2007 ]
Kunagi katsun ELO-d ka lahti kirjutada vähestele potentsiaalsetele huvilistele!!
Ka teised suurmeistrid oma sisseehitatud kõge IQ tõttu tõenäoliselt kohanesid olukorraga väga kiiresti ja mingeid erilisi ludiitide mässusid ei esinenud.
Kõige kauem pidas vastu (aga ka kõige varem võttis kasutusele arvutid oma maletegevuses) suurmeister Vladimir Kramnik, kes alles 2006 kaotas personaalkompuutri progammile Deep Fritz tulemiga 4:2.
Kramniku auks võttis ta Deep Fritzult vastu ette teada kaotatud väljakutse võita riskantses kahingurünnakus. Loomulikult leidis Fritz üles ainsa vettepidava kaitse ja Kramnik pidi tunnistama Fritzu võitu - tõsi, hilisemas analüüsis selgus, et oleks välja pigistanud viigigi.
Vahest viimaseks mohikaanlaseks, kes avalikult julges välja pakkuda konkurentsi personaalarvutiga, oli Jaan Ehlvest.
Märtsis 2007 toimunud matshis praeguse parima maleprogrammi Rybka vastu sai ta tulemi 2.5 - 5.5, kusjuures viimasel oli iga mäng ettur vähem, vaheldumisi igal vertikaalil a-h.
Jaan siiski ühe partii võitis ja see võit on väärt ülimat kiitust!
Lugege sellest Ehlvesti blogis -
http://blog.ehlvest.org/
ning keda Jaani elu lähemat huvi pakub, veel raamatut
"The Story of a Chess Player".
Ma pole viimast küll lugenud, pidada neid leiduma ka Tartu trükokojas. Elame näme, kas see ka eesti keeles välja antud saab, saadaval ta Eesti raamatukogudes on!
Ehlvesti vastane ei ole aga üldsegi mitte lihtsast puust:
Rybka, praegu uusim ja konkuretsitult parim maleprogramm tuli 2006 turule selleks, et olla ja jäädagi parimaks.
Tema looja Vasik Rajlich on ameerika tsehhi päritolu praegu Budapestis elav kosmopoliit, rahvusvaheline meister.
Rajlichi eeliseks Rybka loomisel oli peen positsioonitunnetus, mis võimaldas Rybka lõppseisude hinnagud teha väga täpseks. Rajlich on ka arvutiteadlane.
Nii võitiski Rybka programm kõikidel võistlustel esikohti ning on tõenäoline pretentent ka kompuutrite MM-l esikohta võitma. Tema tugevus praegustel moodsaimatel personaalearvuteil on kusagil 3100 ELO punkti ringis. Ehlvestiga mänginud masina ELO oli kusagil 3000. Ettur ette anda sellise mängutugevuse juures ei olegi väga palju, sest Ehlvesti enda ELO oli 2600 (praegu 2700 ringis).
Kümme aastat hiljem pärast Kasparovi kaotust oleks kohane küsida ka filosoofilisi küsimusi: mis siis edasi hakkab saama.
Tundub, et maleprogrammide edu on determineerinud põhihoiaku: mingis kitsas valdkonnas on alati võimalik luua programme, mis ületab inimesi kõigi parameetrite järgi.
Samas inimese ekvivalenti või samalaadset mõtlemisprotessi evivat programmi ei paista niipea tulevat.
See ei tähenda, et sarnast imet kusagil lähiajal ei toimuks - seda vaevalt, et osataks tähelegi panna. Lihtsalt praegune seis teadjate jaoks ennustab kusagilt 20 aastat visa tööd selles suunas, et inimesele lõplikult ära panna kõigis tegevusvaldkondades.
Mis järeldusi sellest võiks sügavamalt mõeldes teha:
Vernor Vigne pakub protsessi iseloomustama mõistet
tehnoloogiline singulaarsus.
Lühidalt äraseletatuna tähistab see seda, et inimene varem või hiljem on kiusatuse ees luua endast võimsama intellektuaalse potentsiaaliga tehisintellekt või muuta ennast sarnaseks tehisjumalaks.
Selle, superinimese või ljudeniga (Strugatskilt laenatud termini) aga juhtub täpselt samuti, ka temal on isu ennast modifitseerida paremaks ja targemaks.
See protsess koguni kiireneb, kuna superinimesele või ljudenil ilmselt on selleks palju enam intellektuaalset võimekust.
Tsüklisse panduna tähistab see teatud mõttes plahvatust - intellektuaalselt järjest võimsamate olendite tsüklilist ja kiirenevat arengut, bitiplahvavatust, intellektuaalset supernoovat.
Vigne-ga ma ei ole nõus selle protsessi tähtaegade osas, ma siiski pean ülioptimistlikuks väidet, nagu lähema 20 aasta jooksul selline üleminek oleks võimalik.
Kuid kui läheneda asjale piisava varuga, võib väita küll, et analoogiliselt malearvutitega, millel läks kusagil 50 aastat selleks, et inimesest võitu saada (ja oh kui palju skeptikuid jõudis avaldada arvamust, et see ei saa iialgi teoks!), on lähema 50-60 aasta jooksul sarnased imed täiesti võimalikud.
See protsess langeb paraku kokku Õhtumaise tsivilisatsiooni vanadusnõtruse ajastuga.
Ainukene tee tsivilisatsiooni nõtrusest võitu saamiseks oleks Quigley järgi uue ekspansiooni ajastu saabumine.
See ekspansioon ongi siis komputeriseerimise ja üliinimese loomise-arendamise läbi käes ning see võiks meie tsivilisatsiooni välja vedada uude, kvalitatatiivselt täiesti erinevasse ajastusse, uue tsivilisatsiooni läteteni.
Selle tsivilisatsiooni toimimispõhimõtetel aga ei pruugi inimesega enam suurt pistmist olla.
Kui see kõik tundub teile liialt utopistlikuna, siis vaadake hoolega enese ümber - kas pole nii, et viimastel aastatel ei ole enam võimalik mitte mingi intellektuaalne tegevus ilma googleta.
Ka selle kirjatükk ilmselt oleks jäänud olemata, kui elaksin endiselt raamatute ajastus.
Nii et esimesed sammud inimese parandamisel, tema intelligentsuse tõstmisel on juba toimunud.
Järgnevalt võiks eeldada, et kui neuroloogiliselt saab küllalt selgeks, kuidas kasvatada uusi neuroneid (näiteks Parkinsoni tõve raviks), oleks juba üsna väike samm selleks, et inimeste intelligentsus ja mõtlemisvõime muutuks arendatavaks, nagu sportlase füüsiline võimekus praegu on.
Osaliselt on juba praegu nii - tehke rohkem mõistusega tööd ja te märkate kohe, et teie vaimne võimekus siiski kasvab (IQ testijate tähelepanek selle omaduse konstantsusest on üsna küsitav, pigem saab olla nõus sellega, et see omadus on lihtsalt tunduvalt raskemini arendatav, kui seda on lihtsa muskli arendamine.)
Pole kaugel aeg, kui saab võimalikuks ajusse istutada andureid mõne meile olulise asjaga, näiteks wifi vastuvõtjaga ning googlega.
Kuulmispuudega inimestele seda tüüpi implantaadid on olemas, pärast häälestamist on võimalik kurt kuulma õpetada (neuroneid peab andurite signaalidega õppima kohanema).
Need kõik esialgu väga tagasihoidlikud arengud tähistavad arvatavasti uue tee algust.
Edasine murdepunkt aga on tänaseni singulaarsusprohvetite vaidluskohaks:
Ray Kurzweili arvates on kõik see bioloogia täiustamine lihtsalt liialt armetu ja palju lihtsam oleks kogu neuraalvõrku modelleerida mõnes piisavalt võimsas arvutis.
Seega ühel hetkel tekib kusagile serveriruumi hiidaju, mis suudab mõelda ja seda miljon korda kiiremini ja paremini, kui meie suudame.
Niimoodi ehitatud kompuuterjumal aga vaevalt et soovib endast miljon-miljard korda rumalama olendi, ennaks meistriks pidava olese orjaks hakata.
Esialgu läheb kõik nii, nagu meistrid soovivad - ehitame lihtsalt ühe suure aju, mis annaks meile nõu, teadmisi, suure mälu, palju muud tarkust (nagu google praegu).
Esialgu aju teebki nii.
Seejärel aga hakkame meie käituma nii, nagu see aju seda soovib, elama tema elu, muunduma selle hiidaju töökaks töösipelgaks.
Ühel hetkel oleme kõik oraakli orjad ja kui mõni üksik mõistus üritabki kuidagi vastu puiklema hakata, on olemas teised töösipelgad, kelle abiga mässaja võiks korrale kutsuda...
Ühesõnaga, Nietzsche "jumal on surnud" loosungile järgneb loogilisena "elagu tehisjumal"!
Kas inimesed oleksid selliselt modifitseerituna oluliselt õnnetumad?
Ma ei tea sellele vastust. Ma ei ole eriti vaimustatud oma kaasolenditest ega ka endast keskmiselt.
Pealekauba on see kõik ju peaaegu teoks saanud, keskaju asemel on aga kusagil Manhattanil lihtsalt teatud jõuk finantsmagnaate, kelle ümber kogu see äri planeedil Maa keerleb. Nende lükata tõmmata on meedia, poliitikud, alamat tüüpi ärimehed (kes vajavad neilt laenuraha) ning selle ahela lõpus oleme meie, tavalised tööinimesed, näiteks mina kui postiljon või arvutikorrastaja.
Teen oma tööd. Tulen koju, saan kätte programmeeritud meediasõnumi. Võtan mõne raamatu, saan kätte teise sõõmu. Kas pole juba nüüd isiklik vaimne vabadus üks väga suur müüt?
Keskaju (või ajude) võimalikuks omaduseks võiks olla teatud isetus, mis ehk garanteerib selle, et see neuroloogiline monstrum oma töösiplegaid näiteks sõdima ei pane?
Aga see pole sugugi selge.
Meie kahtlemata väga kõrge IQ-ga ja ELO-ga Jaan Ehlvesti järgi olevat maletajad ühed kõige hullema iseloomuga inimesed üldse. Nii et palju võimekaid neuroneid ei garanteeri
mitte mingil määral headuse olemasolu.
Mis selle meie tehismonstrumi teeks heaks ajuks, heaks superolendiks?
Keegi ei tea sellele vastust.
Mis takistab aju evolutsiooni veel parema aju ehitamise abiga, veel kiiremate protsesside kasutamisel mõtlemiseks?
Ma arvan, et ainult füüsikaseadused: näiteks atomaarsed - molekulaarsed piirid, ning kvantseadused.
Kusagil tuleb ette ületamatu barjäär, millest kiiremat ja võimsamat aju lihtsalt ei ole võimalik ehitada. See ongi ilmselt see üleminekufaasi lõppseisund, kuhu teatud arengutaseme saavutanud tsivilisatsioon lõpuks väga kiiresti jõuab.
Või ei jõuagi, enne lastakse ennast lihtsalt õhku!
Vähemalt praegu paistab nii, et Moore'i seaduse rütmis jätkub väga kiire areng just selle seisundi saavutamiseni ja inimene on vaid katalüsaator selle protsessi algatamiseks.
Ma siiski olen skeptiline väljapakutud 20 aasta osas.
Võib minna ka 200 aastat aega, see ei muuda tõdemust - ka see aeg on Universumi aja mõistes ülilühike!
Seega kui me ei ole üksi, peaks Universumis olema aeg ajalt jälgitavad sarnaseid vaimsed supernoovaplahvatused.
Mis seisund sellele järgneb, aga on teadmatus.
Kuna need energiavälja ja viisid, mille abiga need superolendid suhtlevad, on meile lihtsalt tundmatud, siis vahest just see selgitab meie Universumi näilist tühjust:
raadio kasutamist suhtlemisel tundub ljudenitele ilmselt sama mõttetu, kui meile praegusel arengutasemel ülipika lainepikkusega raadiolainete kasutamine.
Ka suhtlusel peab arvestama, et meie - nemad kommunikatsioon on samaväärne suhtlusega inimene - jänes ning selles vormis vegeteerivad vaimsed lameussid lihtsalt ei paku kõrgtsivilisatsioonidele mingit huvi.
Vigne teksti üritan mõnes järgmises kirjutises tõlkida, et mitte jääda üldsõnaliseks
utopistiks.
Linke:
1. Ehlvesti maleblogi
http://blog.ehlvest.org/
2. Arvutimale ajaloost - Wikipedia:
http://en.wikipedia.org/wiki/Computer_chess
3. Rybka programmist ja selle loojast:
http://en.wikipedia.org/wiki/Rybka
4. Tehnoloogilisest singulaarsusest:
Vigne arvamus 1993:
http://www-rohan.sdsu.edu/faculty/vinge/misc/singularity.html
5. Vigne prognoos nüüd, 2007:
http://www.kurzweilai.net/meme/frame.html?main=memelist.html?m=1%23696
Paljud peavad pöördepunktiks küll matshi 1996 veebruaris, kus Deep Blue ÜHE PARTII võitis. Kuid matshi masin siiski kaotas 2-3 ning seetõttu oli vajalik lisamatsh.
IBM oli investeerinud suuri summasid malekolakasse ja see pidi raha tagasi tooma.
Kuulusin nende Kasparovi austajate ridadesse, kes järelmatshi tulemit pidas ebaõiglaseks.
Isegi mina, kusagil II ja I järgu vahepeal kõlkuv kiibitseja olin võimeline viimases partiis Kasparovile paremat nõu andma, kui ta tegi. Tõsi, oli vist ajapuudus.
Kuid ma unustasin, et kõikidele teistes matshides inimene-inimene kehtisid samad reeglid. Vigadele ei halastata. Ole sa geenius või viimane põmmpea, kui sa puudutad nuppu, pead sellega käima. Vigasid ei andestata, see ei ole matemaatika, vaid julm sport kahe neuroloogilise olendi vahel.
Lõplik TÕDE selle matsi kohta aga pani ennast kehtima väga halastamatutes järgnevates ja eelnevates matshides.
[ 1981 võitis kolakas nimega Cray Blitz Mississipi osariigi meistrivõistlused, Joe Sentef oli esimene meister, kes selles ürituses pähe sai 4. partiis,
1988 Deep Thought nimeline programm võidab suurmeistrite turniiril esikoha, võites suurmeister Bent Larsenit, 1989 võidab Kasparov sama programmi stiilselt kahes näidispartiis, 1997 võidab Deep Blue Kasparovit 3.5 - 2.5, 2002 teeb Kramik 8 -s partiis viigi Deep Fritz nimelise programmiga, 2003 teeb viigi Kasparov Deep Junior programmiga, 2005 programm Hydra lööb Michael Adamsit 5.5 - 0.5, 2006 programm Deep Fritz lööb Kramnikut 4:2, lõpuks 2007 märtsis Rybka nimeline programm lööb Ehlvesti, andes igas partiis ühe etturi ette 5.5-2.5 ]
Juba ammu tegid arvutid ära meistritele (1989), veel varem kiibitsejatele (Sekeldaja, 1983), üksteisele (1967).]
Vaatlejaid IBM-s aga oli piisavalt selleks, et arrogantselt kuulutada: mistahes pretensioonid ei oma tähendust. Seis on selge.
Inimene on alistatud.
'Inimesed peaksid mõtlema ja masinad töötama' paradigma on ümbervaatamisel.
Uuendatud paradigmat tervitas esimesena just löödud Kasparov, kes juba 1998 pakkus välja idee luua võistlused, kus osaleksid nii inimene kui arvuti ning eeldas seda, et suurmeistri - arvuti koostöös võiksid sündida partiid, mis ületaksid inimesi ning ka arvuteid, ühesõnaga, koostöös arvutiga võiks inimene-arvuti sümbioos luua mängija, mille ELO oleks kõrgeim seninähtuist.
[ ELO - teatud number, mis hindab maletaja tugevust. Keegi peale mõningate väga harva leitavate matemaatikute, pole võimelised adekvaatselt selgitama, mida see number tähendab. Võtame seda kui teatud hinnakirja, numbrit, määrangut. Ehlvesti ELO peaks olema 2684 praegusel hetkel, pärast USA meistrivõistlusi mais 2007 ]
Kunagi katsun ELO-d ka lahti kirjutada vähestele potentsiaalsetele huvilistele!!
Ka teised suurmeistrid oma sisseehitatud kõge IQ tõttu tõenäoliselt kohanesid olukorraga väga kiiresti ja mingeid erilisi ludiitide mässusid ei esinenud.
Kõige kauem pidas vastu (aga ka kõige varem võttis kasutusele arvutid oma maletegevuses) suurmeister Vladimir Kramnik, kes alles 2006 kaotas personaalkompuutri progammile Deep Fritz tulemiga 4:2.
Kramniku auks võttis ta Deep Fritzult vastu ette teada kaotatud väljakutse võita riskantses kahingurünnakus. Loomulikult leidis Fritz üles ainsa vettepidava kaitse ja Kramnik pidi tunnistama Fritzu võitu - tõsi, hilisemas analüüsis selgus, et oleks välja pigistanud viigigi.
Vahest viimaseks mohikaanlaseks, kes avalikult julges välja pakkuda konkurentsi personaalarvutiga, oli Jaan Ehlvest.
Märtsis 2007 toimunud matshis praeguse parima maleprogrammi Rybka vastu sai ta tulemi 2.5 - 5.5, kusjuures viimasel oli iga mäng ettur vähem, vaheldumisi igal vertikaalil a-h.
Jaan siiski ühe partii võitis ja see võit on väärt ülimat kiitust!
Lugege sellest Ehlvesti blogis -
http://blog.ehlvest.org/
ning keda Jaani elu lähemat huvi pakub, veel raamatut
"The Story of a Chess Player".
Ma pole viimast küll lugenud, pidada neid leiduma ka Tartu trükokojas. Elame näme, kas see ka eesti keeles välja antud saab, saadaval ta Eesti raamatukogudes on!
Ehlvesti vastane ei ole aga üldsegi mitte lihtsast puust:
Rybka, praegu uusim ja konkuretsitult parim maleprogramm tuli 2006 turule selleks, et olla ja jäädagi parimaks.
Tema looja Vasik Rajlich on ameerika tsehhi päritolu praegu Budapestis elav kosmopoliit, rahvusvaheline meister.
Rajlichi eeliseks Rybka loomisel oli peen positsioonitunnetus, mis võimaldas Rybka lõppseisude hinnagud teha väga täpseks. Rajlich on ka arvutiteadlane.
Nii võitiski Rybka programm kõikidel võistlustel esikohti ning on tõenäoline pretentent ka kompuutrite MM-l esikohta võitma. Tema tugevus praegustel moodsaimatel personaalearvuteil on kusagil 3100 ELO punkti ringis. Ehlvestiga mänginud masina ELO oli kusagil 3000. Ettur ette anda sellise mängutugevuse juures ei olegi väga palju, sest Ehlvesti enda ELO oli 2600 (praegu 2700 ringis).
Kümme aastat hiljem pärast Kasparovi kaotust oleks kohane küsida ka filosoofilisi küsimusi: mis siis edasi hakkab saama.
Tundub, et maleprogrammide edu on determineerinud põhihoiaku: mingis kitsas valdkonnas on alati võimalik luua programme, mis ületab inimesi kõigi parameetrite järgi.
Samas inimese ekvivalenti või samalaadset mõtlemisprotessi evivat programmi ei paista niipea tulevat.
See ei tähenda, et sarnast imet kusagil lähiajal ei toimuks - seda vaevalt, et osataks tähelegi panna. Lihtsalt praegune seis teadjate jaoks ennustab kusagilt 20 aastat visa tööd selles suunas, et inimesele lõplikult ära panna kõigis tegevusvaldkondades.
Mis järeldusi sellest võiks sügavamalt mõeldes teha:
Vernor Vigne pakub protsessi iseloomustama mõistet
tehnoloogiline singulaarsus.
Lühidalt äraseletatuna tähistab see seda, et inimene varem või hiljem on kiusatuse ees luua endast võimsama intellektuaalse potentsiaaliga tehisintellekt või muuta ennast sarnaseks tehisjumalaks.
Selle, superinimese või ljudeniga (Strugatskilt laenatud termini) aga juhtub täpselt samuti, ka temal on isu ennast modifitseerida paremaks ja targemaks.
See protsess koguni kiireneb, kuna superinimesele või ljudenil ilmselt on selleks palju enam intellektuaalset võimekust.
Tsüklisse panduna tähistab see teatud mõttes plahvatust - intellektuaalselt järjest võimsamate olendite tsüklilist ja kiirenevat arengut, bitiplahvavatust, intellektuaalset supernoovat.
Vigne-ga ma ei ole nõus selle protsessi tähtaegade osas, ma siiski pean ülioptimistlikuks väidet, nagu lähema 20 aasta jooksul selline üleminek oleks võimalik.
Kuid kui läheneda asjale piisava varuga, võib väita küll, et analoogiliselt malearvutitega, millel läks kusagil 50 aastat selleks, et inimesest võitu saada (ja oh kui palju skeptikuid jõudis avaldada arvamust, et see ei saa iialgi teoks!), on lähema 50-60 aasta jooksul sarnased imed täiesti võimalikud.
See protsess langeb paraku kokku Õhtumaise tsivilisatsiooni vanadusnõtruse ajastuga.
Ainukene tee tsivilisatsiooni nõtrusest võitu saamiseks oleks Quigley järgi uue ekspansiooni ajastu saabumine.
See ekspansioon ongi siis komputeriseerimise ja üliinimese loomise-arendamise läbi käes ning see võiks meie tsivilisatsiooni välja vedada uude, kvalitatatiivselt täiesti erinevasse ajastusse, uue tsivilisatsiooni läteteni.
Selle tsivilisatsiooni toimimispõhimõtetel aga ei pruugi inimesega enam suurt pistmist olla.
Kui see kõik tundub teile liialt utopistlikuna, siis vaadake hoolega enese ümber - kas pole nii, et viimastel aastatel ei ole enam võimalik mitte mingi intellektuaalne tegevus ilma googleta.
Ka selle kirjatükk ilmselt oleks jäänud olemata, kui elaksin endiselt raamatute ajastus.
Nii et esimesed sammud inimese parandamisel, tema intelligentsuse tõstmisel on juba toimunud.
Järgnevalt võiks eeldada, et kui neuroloogiliselt saab küllalt selgeks, kuidas kasvatada uusi neuroneid (näiteks Parkinsoni tõve raviks), oleks juba üsna väike samm selleks, et inimeste intelligentsus ja mõtlemisvõime muutuks arendatavaks, nagu sportlase füüsiline võimekus praegu on.
Osaliselt on juba praegu nii - tehke rohkem mõistusega tööd ja te märkate kohe, et teie vaimne võimekus siiski kasvab (IQ testijate tähelepanek selle omaduse konstantsusest on üsna küsitav, pigem saab olla nõus sellega, et see omadus on lihtsalt tunduvalt raskemini arendatav, kui seda on lihtsa muskli arendamine.)
Pole kaugel aeg, kui saab võimalikuks ajusse istutada andureid mõne meile olulise asjaga, näiteks wifi vastuvõtjaga ning googlega.
Kuulmispuudega inimestele seda tüüpi implantaadid on olemas, pärast häälestamist on võimalik kurt kuulma õpetada (neuroneid peab andurite signaalidega õppima kohanema).
Need kõik esialgu väga tagasihoidlikud arengud tähistavad arvatavasti uue tee algust.
Edasine murdepunkt aga on tänaseni singulaarsusprohvetite vaidluskohaks:
Ray Kurzweili arvates on kõik see bioloogia täiustamine lihtsalt liialt armetu ja palju lihtsam oleks kogu neuraalvõrku modelleerida mõnes piisavalt võimsas arvutis.
Seega ühel hetkel tekib kusagile serveriruumi hiidaju, mis suudab mõelda ja seda miljon korda kiiremini ja paremini, kui meie suudame.
Niimoodi ehitatud kompuuterjumal aga vaevalt et soovib endast miljon-miljard korda rumalama olendi, ennaks meistriks pidava olese orjaks hakata.
Esialgu läheb kõik nii, nagu meistrid soovivad - ehitame lihtsalt ühe suure aju, mis annaks meile nõu, teadmisi, suure mälu, palju muud tarkust (nagu google praegu).
Esialgu aju teebki nii.
Seejärel aga hakkame meie käituma nii, nagu see aju seda soovib, elama tema elu, muunduma selle hiidaju töökaks töösipelgaks.
Ühel hetkel oleme kõik oraakli orjad ja kui mõni üksik mõistus üritabki kuidagi vastu puiklema hakata, on olemas teised töösipelgad, kelle abiga mässaja võiks korrale kutsuda...
Ühesõnaga, Nietzsche "jumal on surnud" loosungile järgneb loogilisena "elagu tehisjumal"!
Kas inimesed oleksid selliselt modifitseerituna oluliselt õnnetumad?
Ma ei tea sellele vastust. Ma ei ole eriti vaimustatud oma kaasolenditest ega ka endast keskmiselt.
Pealekauba on see kõik ju peaaegu teoks saanud, keskaju asemel on aga kusagil Manhattanil lihtsalt teatud jõuk finantsmagnaate, kelle ümber kogu see äri planeedil Maa keerleb. Nende lükata tõmmata on meedia, poliitikud, alamat tüüpi ärimehed (kes vajavad neilt laenuraha) ning selle ahela lõpus oleme meie, tavalised tööinimesed, näiteks mina kui postiljon või arvutikorrastaja.
Teen oma tööd. Tulen koju, saan kätte programmeeritud meediasõnumi. Võtan mõne raamatu, saan kätte teise sõõmu. Kas pole juba nüüd isiklik vaimne vabadus üks väga suur müüt?
Keskaju (või ajude) võimalikuks omaduseks võiks olla teatud isetus, mis ehk garanteerib selle, et see neuroloogiline monstrum oma töösiplegaid näiteks sõdima ei pane?
Aga see pole sugugi selge.
Meie kahtlemata väga kõrge IQ-ga ja ELO-ga Jaan Ehlvesti järgi olevat maletajad ühed kõige hullema iseloomuga inimesed üldse. Nii et palju võimekaid neuroneid ei garanteeri
mitte mingil määral headuse olemasolu.
Mis selle meie tehismonstrumi teeks heaks ajuks, heaks superolendiks?
Keegi ei tea sellele vastust.
Mis takistab aju evolutsiooni veel parema aju ehitamise abiga, veel kiiremate protsesside kasutamisel mõtlemiseks?
Ma arvan, et ainult füüsikaseadused: näiteks atomaarsed - molekulaarsed piirid, ning kvantseadused.
Kusagil tuleb ette ületamatu barjäär, millest kiiremat ja võimsamat aju lihtsalt ei ole võimalik ehitada. See ongi ilmselt see üleminekufaasi lõppseisund, kuhu teatud arengutaseme saavutanud tsivilisatsioon lõpuks väga kiiresti jõuab.
Või ei jõuagi, enne lastakse ennast lihtsalt õhku!
Vähemalt praegu paistab nii, et Moore'i seaduse rütmis jätkub väga kiire areng just selle seisundi saavutamiseni ja inimene on vaid katalüsaator selle protsessi algatamiseks.
Ma siiski olen skeptiline väljapakutud 20 aasta osas.
Võib minna ka 200 aastat aega, see ei muuda tõdemust - ka see aeg on Universumi aja mõistes ülilühike!
Seega kui me ei ole üksi, peaks Universumis olema aeg ajalt jälgitavad sarnaseid vaimsed supernoovaplahvatused.
Mis seisund sellele järgneb, aga on teadmatus.
Kuna need energiavälja ja viisid, mille abiga need superolendid suhtlevad, on meile lihtsalt tundmatud, siis vahest just see selgitab meie Universumi näilist tühjust:
raadio kasutamist suhtlemisel tundub ljudenitele ilmselt sama mõttetu, kui meile praegusel arengutasemel ülipika lainepikkusega raadiolainete kasutamine.
Ka suhtlusel peab arvestama, et meie - nemad kommunikatsioon on samaväärne suhtlusega inimene - jänes ning selles vormis vegeteerivad vaimsed lameussid lihtsalt ei paku kõrgtsivilisatsioonidele mingit huvi.
Vigne teksti üritan mõnes järgmises kirjutises tõlkida, et mitte jääda üldsõnaliseks
utopistiks.
Linke:
1. Ehlvesti maleblogi
http://blog.ehlvest.org/
2. Arvutimale ajaloost - Wikipedia:
http://en.wikipedia.org/wiki/Computer_chess
3. Rybka programmist ja selle loojast:
http://en.wikipedia.org/wiki/Rybka
4. Tehnoloogilisest singulaarsusest:
Vigne arvamus 1993:
http://www-rohan.sdsu.edu/faculty/vinge/misc/singularity.html
5. Vigne prognoos nüüd, 2007:
http://www.kurzweilai.net/meme/frame.html?main=memelist.html?m=1%23696
posted by Sekeldaja at 13:04
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home