Helesinise ekraani diskreetne võlu

Faasiülemineku ajal

Ühe inimese või koguni ühiskonna tasemel jäävad faasisiirded kergesti märkamata. Nii on olnud ka minuga. Kiire üleminek nõukogude totalitarismist niinimetatud arenenud demokraatlikku ühiskonda ja peaaegu sama sujuv ja kiire teisenenud ühiskonna mandumine, Brutuste meeleheitlikest ponnistustest hoolimata selle korra peatne asendumine uute diktaatoritega, maailmapooluste nihkumine itta, Hiinasse, Jaapanisse ning ennast taaskoguva Venemaa esiletõus tähendab uue mitmepooluselisuse taassündi, mis on võrreldav 19. sajandi maailmaga.

Selle kõrval aga ülikiire tehnoloogiline üleminek, uus Gutenbergi revolutsioon mõtlemise ja tegutsemise tehnoloogias, teadmiste pääsmatu põgenemine internetti ning nano-biotehnoloogia esimesed valmivad viljad.
Mõned neist on hirmu, mõned lootust äratavad.
Taustaks aga tali, mis jääbki taeva ja ning sinisilmne, täpsemalt sinisilmseks makstud teadus, mis iga hinna eest omavastutusest püüab pääseda ning seetõttu vingerdab, kuidas jaksab Arktika/Antarktika jääväljade sulamise osas või käitub oma biotehnoloogia alaste tulemustega veelgi hoolimatumalt, kui seda tegid füüsikud radioaktiivsuse uurimisel.
Kui sarnaseid ajalooperioode veel esile tuua, siis ilmselt üks nendest on Rooma aegne, Brutuse-Caesari aegne.
Teine, vahest veel sarnasem on Gutenbergi aegne, väga rabavate sarnasustega, kus keskaja loojangu üliküpsed viljad mädanesid ja kõdunesid, reformatsioon alustas oma uuendusi ja märatsusi ning Kolumbus tegi pool tiiru Maakera peale ja tõi sealt kaasa Uue Ilma uued viljad - mõned kibedad, mõned magusad.
Anda sellele väga vastuoluliste tendentsidega pikitud kõdunemise, mädanemise ja uuenemise pildile mingit prognoosi on ülimalt keeruline.

Informatsiooni liikumine Internetti


Üheks praeguseks suureks maailma mõjutavaks tundmatuks on Moore'i seaduse järgi arenev arvutite maailm. Seda muutujat-muutjat ei olnud Gutenbergi ajal tsivilisatsiooni arengut mõjustamas.
Kuid paralleele tõmmata võimaldab seda tollal asendav trükipressi võidukäik, mis ka väga oluliselt mõjutas maailma.
Trükipress lammutas hoolimatult kitsa grupi skolaaride monopoli kirja üle, kopeeris, võimendas, levitas kiiresti teadmisi ja samas suurel määral vulgariseeris olemasoleva teadmise.
Trükisõnum mitmes mõttes odavnes võrreldes senise ümberkirjutuste abiga levitatud sõnumiga. Sama üleminek toimus ilmselt ka siis, kui hakati laiemalt kasutama kirjakunsti ja suuline pärimus andis teed kirjalikule.
Esialgu see sõna küll saavutas isegi tugevama staatuse, muutus veel pühamaks, kui vana pärimuse teel edastatav sõna, kuid sellele järgnes kohe vulgariseerimine.
Sõna hind, teksti kvaliteet ja tähendus on keskmiselt pidevalt langenud.
See on kaasnenud sõna levitajate ringi pideva laienemisega. "Sõnaloominguga" , mida edaspidi tähistame täpsemalt terminiga sõnumilooming, tegelevad järjest rohkemad inimesed.
Interneti teke tegi võimalikuks täieliku sõna demokraatia ja devalvatsiooni:
kogu trükipressi abil loodu liigub praegu pääsmatult kiiresti paberilt arvutiserveritesse ehk googlesse, kui seda nähtust tähistada seda kõige iseloomustavama terminiga.
Mida googles ei ole, seda pole varsti lihtsalt olemas.
Sõna, sõnum on nii odavnenud, kuid selle sõnumi võimalik funktsionaalsus on endisest laiem.
Nagu trükisõna laiendas sõnumite edastamise läbi oma võimaluste ringi ning tegelikult tegi võimalikuks avaliku arvamuse tekke, moderniseerib ka Internet avaliku arvamise viise ning seda arvamustki.
See pole lihtsalt uus kanal. See kanal on mitmepoolne, kus nii sõnumi vastuvõtja kui sõnumi saatja saavad vahetult suhelda.
Meile vajaliku sõnumi aga saame leida määratult suurema kiirusega selle sõnumi indekseerituse tõttu.

Taas kord oleme ajajärgus, kus kogu teadmine on koondumas ühte suurde raamatukokku nimega Internet.
See moment ajaloos oli ka Rooma Impeeriumis Aleksandria raamatukogu näol olemas.Selline tsentralisatsioon on nagu tollalgi ohtlik, kuid äärmiselt kasulik.
Kui Internet füüsiliselt ei ole tsentraliseeritud, on ta tsentraliseeritud selle tehnoloogia mõttes. Seda tehnoloogiat valdavad-edastavad küllalt kitsas grupp inimesi ning seetõttu võib mõne see teadmine sama kergesti "maha põleda".
Kasutajate mõttes ei ole aga ajaloos Internetiga võrdset,
Kirjutatud-tipitud, isegi räägitud sõna saab levitada kõikjale selle imeväärse vahendi abiga.

Raamatukogus seostas informatsiooni köidete paiknemise lähendus ning nende kohta koostatud kataloog. Praegu seostab informatsiooni google indeks sõna-, märgi- ja tähenduspõhiselt. Esialgne süsteem selliseks seostuseks ei ole kindlasti lõplik ja areneb väga oluliselt edasi.
Tähendused ise tihenduvad ja teisenevad-hõrenevad, kogu semiosfäär kujuneb selle alusel oluliselt ümber. Võib-olla ongi Google loojad jõudnud tehisintellekti alal sellesse inimese muutmise nõiaringil vahesadamasse, Uude Ilma, Ameerikasse, kus inimese tegutsemise oskused hakkavad väga olulisel määral suurenema, kasutades järjest paindlikumat otsingu- ja korrastusaparaati.

Staatusesõjad

Üleminekul elektroonsesse ruumi muutub oluliselt sõnumite levitamise ja edastamisega tegelevate inimeste staatus.
Sellest tingituna on endine meedia traditsiooniliselt vaenulik uue keskonna uute tegijate suhtes. Õigustatud on küll nördimus sõnumite labastumise üle, kuid selle taga paistab halvasti varjatud pinev kadedus ja kartus oma positsioonide haihtumise pärast.
Nii on konservatiived sõnumiloojad, ajakirjanikud, teadlased ja kirjanikud endiselt kinni trükises ja vaid mõned ärakaranud hinged on ennast juba uues kuues ka kenasti tundma hakanud.
Kõik need hoiakud tulenevad põhiliselt siit, kasvõi paaniline kartus"kahtlastelt" Internetilehekülgedelt saada külge väärinformatsiooni, jääda väärvaate küüsi, hereesia kavalasse võrgustikku.
Internetisaitidel kolamine on võrdsustatud lausa rumalusega ja veel hullem on see, kui see ketser seda lärmi ja müra ise veel juurde tekitab. Pööbli mäss on kole, oi kui kole kannatada ja seda roppust ja rumalust, mida see toodab, ei suuda normaalne ühiskond välja kannatadagi.

Uue aja rändjutlustajate teke

Erinevalt vanast meediast ei ole uues meedias veel jõudnud nii tugevalt kanda kinnitada võimu institutsioonid. See ongi tunduvalt keerukam, kuna kahepoolsete seoste tõttu inimene lihtsalt ei ole kohustatud valima seda või teist blogi, saiti, kodulehekülge ning leiab alati väga kiiresti üles mingile seisukohale oponeeruvad seisukohad. Ühemehe ajakirjandusväljaanded on siin reaalsus ja mitte enam utoopia. See hakkab muidugi konkureerima rahamaailma reklaamimasinate pealt toestatavate saitidega, mis jätkavad vana meedia traditsioone, kuid nende kõrvale kerkib häirivalt palju rahamaailma kütkest vaba mõtet.
Tsensuur aga siin põrub tõenäoliselt veelgi kiiremini, kui Nõukogude süsteemis. Seda meediat kontrollida ei ole võimalik ei raha ega tsensorite abiga.
Üldjoontes peaks paika pidama minu kirjatükis "Hiirte patune laul" kujutatud allegoorilia kui imetajate ja dinosauruste kooseksistentsist ja võitlusest,
Vana ja uus meedia hakkavad eksisteerima koos ja uruhiirte võrgustik on hävimatult paindlik ja ajakohane. Vanad dinosauruslikud meediagigandid tõrjutakse nende poolt tõenäoliselt kunagi kõrvale ja võetakse üle.
Ilmselt mõne aastakümne möödudes on mõiste ajaleht ise juba anakronism, inimesed ei mõista, kuidas saab iga päev genereerida niinimetatud uudiseid ja kuidas samal ajal need niinimetatud uudised tegelikult mitte kui midagi ei sisalda.
Kui inimestele saab selgeks, et vana meediasüsteem on talle tarbetu ja isegi kahjulik, saab hakata ümber kujunema ka selle abiga toestatav avaliku arvamuse ruum ning kogu semiosfäär.

Platoni varjukujude vaatlemisele aheldatud inimolendid saavad ehk esimest korda ajaloos sellest vabaks ning manipulaatorite prillidest vabanenutena saavad vaadelda maailma nii, nagu see on.
See on üks visioon tulevikust, mille toimimisüsteem ei löö läbi automaatselt. Ees on keerukad ajad, kus vana võimu meedia ei anna oma positsioone kergelt käest.

Meie võimufunktsionääride katsed püüda kõik taandada anonüümsuse ja nimelisuse konfliktile on üks hea näide võimalikest ründeviisidest, võimalustest asuda netisisu tsenseerimise teele.

Anonüümsusel on kaks vastandliku poolt, esimene on seotud halbade instinktide vohamisega, karistamatusega, teine on seotud tõeotsinguga, oma sõnumi levitamisega nii, et see ei tooks esile autorsust, vaid mõtet.
Kahjuks pean täna siin tunnistama: Halb anonüümsus pääseb alati võimule.

Allakirjutanule, ssekeldaja@hot.ee -le kirjutatdes võite saada ka minu tagasihoidliku isiku tõelise nime, ma ei arva, et mul on see kunagi üldse olnud suur saladus ja ma olen liialt pädev netiasjanduses, et uskuda, et seda "saladust" on üldse võimalik kaitsta. Nii on minu anonüümsusarmastus pigem teatud hoiakust tingitud, osalt ka juhusest ja jonnist. Mulle nimelt üldse ei meeldi sellised nimelised kommentaatorid, kes meeleldi kasutavad nime kui argumenti kaudselt või otseselt.
Kuid mul on olnud vähemalt netikommenteerimise algjärgust mõned illusioonid sellest, kuidas võrdsed inimesed, keda ei sega positsioon, saavad rahulikult vaielda neid huvitavate küsimuste üle, püstitamate küsimust, kes on kes, vaid arutleda sisu üle.
See vajab selleks vajalikult haritud ja kasvatatud vaidlevaid pooli, kes Eesti oludes on kahjuks puudu.
Niisiis on hea, positiivse anonüümsuse teravik suunatud autorsuse vastu ja selle poolt, et inimesed püüaksid mõtte, tõe, tõdemuste poole, mitte ei otsustaks kõike autoriteetide ja nimede järgi.
Selliste autorite, oma OLEMUSELT anonüümsete rändjutlustajate teke on paratamatu Interneti suhtluses osalevate inimeste suure arvu tõttu.
Loetakse lõpuks siiski väheseid kirjutajaid, kes aga pole enam mingi priviligeeritud kiht, kes omavahel toetavad, vaid ainult sisupõhiselt esile kerkivad autorid.
Seega toimub siin rändjutlustajate taasteke ja tõenäoline mõningane taandumine, kui süsteem piisavalt palju institutsionaliseerub ja hakkab nõudma kõikidelt mõjugruppidelt kindlate tsunftireeglite täitmist. Üheks tsunftireegliks on kindel elu- ja töökoht, nimi, staatus. See ongi nime sisuline tähendusväli.

Vaimse efektiivsuse vääramatu argument

Ei pea olema prohvet, et ennustada üleüldise internetiseerumise vältimatust.
Hoolimata selle ette veeretatavatest takistustest on üks argument, mis tikub ületama kõiki teisi. See on vaimne efektiivsus, kiirus ja täpsus, millega saame lahendada oma igapäevaseid ja üldinimlikke probleeme.
See on see Ameerika, kus me enese teadmata juba oleme inimvaimu ümberkujundamise teel. Koos avantüristide ja konkistadooridega vajab see tundmatu manner asustust ka asjalike põlluharijatega, kes oskaksid uut vaimset tehnoloogiat kasutada enesele ja teistele kasulikult.
Et mitte jääda üldsõnaliseks, toon näite enese elukogemusest.

Lõpetasin ülikooli 1985 ning tollaste moeröögatuste kohaselt pidin hakkama oma diplomitöös uurima solitone. Kuna neid tahkiste hulgas tollal siiski leida ei olnud, sattusin oma ajakirjade skaneeringute käigus elektrit juhtivate polümeeride peale ning leidsin ka oma diplomiteema, topoloogilised solitonid polüatsetuleenis. Kuid oh häda, Eestis seda ei uuritud. Vaid Madis Kõiv võttis minu töö teoreetilistel kaalutlustel juhendada. Keemikutega ma kontakti ei leidnudki, küllap oli siin ka oma laiskus süüdi.
Enamik aega diplomitöö vormistamisel kulus ajakirjades tuhlamise peale. Kirjutasin oma töö valmis praktiliselt viimasel nädalal 24 tundi ülal olles. Kirjutasin valmis, kaitsesin ja unustasin.
2 aastat kulus seejärel ära koolis füüsikat õpetades, seejärel teadusse tagasi tulles sattusin jälle samalaadse moeteema otsa - kõrgtemperatuurilised ülijuhid, mille esimesena Eestis valmis "keevitanud" keemik Heiki Vallaste ka nüüd IT alal tegutseb.
Vaadake tema arvutisõnastikku, kust leiate asjalikku koondinfot ühe või teise termini tähenduse üle.
Ka sellele teemadele tegi meie konnatiigimentaliteet kiire lõpu, kui laulev revolutsioon võitis ja raha hakkasid jagama meie omad mehed,

Kuid praegu, üle 20 aasta hiljem, tõtt öelda esimest korda sisestades sõnad
topological soliton polyacetylene leiad üles needsamad viited praktiliselt päevaga.
[Leiad üles omamoodi osutusena. Elektrid juhtivate polümeeride avastajad on tänaseks pärjatud Nobeli preemiatega. ]
Veel päev, ning oleks esimene, elementaarne ülevaade teemast olemas ning saaks asuda sisulise skaneerimise juurde. Enamik minu tollasest tööst võiks tänapäevaste indekseerimise meetodiga lugeda tühjaks vaimunärimiseks. Muidugi ei anna google nii palju juurde teaduslikus eksperimendi läbiviimisel, eriti täiesti uute teemade kallal töötades. Kuid peab meeles pidama, et tänapäeval on võimalus ja praktiliselt kohustus pidada sidet oma uurimisteemas alati selle eriala kõige juhtivamate tippudega. Ei pea konutama konnatiigis ja sõltuma oma töös niipalju kohalikest oludest. Google algatatud evolutsiooniline revolutsioon ei ole mingil juhul läbi. See, et mingi sõna esinemine Internetis on indekseeritav, on asjade algus. Edasi peavad tulema mootorid, mis võimaldavad lisada - ära võtta teisi tunnuseid, ära tunda kontekste, kus fraas, või sõna on esitatud, kohanduma otsija vajaduste ja huvidega.
Google desktop on üks näide, mis minu tööd on revolutsioneerinud. Lasin "suure venna" oma arvutis valitseva segaduse kallale juhuslikult, hajameelse eksituse tõttu. Kuid siis avastasin, et ta leiab üles päris kiiresti minu vanadusest auklikuks muutunud aju tõttu ära ununenud asju ja see on ülioluline IT pidevalt muutuvas keskkonnas ellujäämiseks. Meie vallas ei ole olemas väga palju väärtuslikku informatsiooni, mis kestaks üle 5 aasta, v.a. mõned klassikalised tööd, nagu strukturaalse lingvistika alane Chomsky töö, või operatsioonisüsteemide põhiprintsiibid või veel paar põhilist mõistet või printsiipi.
Enamik informatsioonist tuleb ja läheb. Nii, nagu sa tegid oma tööd 3 aastat tagasi, ei saa jätkata, muidu jääksid lihtsalt nälga. Nagu nomaad pead sa otsima uusi rändkarjamaid ja sellel teel tasub arendada tähelepanelikkust ja tundma ära märke peatselt ammenduvast tööpõllust.
Nii on IT vallas selliste vahendite kasutuselevõtt täiesti vältimatu. Me ammu ei suudaks ühtegi arvutit ümber installeerida ilma Internet abita, kui tuua kõige elementaarsem näide google abist. Vanade kastide draiverid on tavaliselt kasutajal ammu kadunud sahtlite salasoppidesse ja need tuleb Internetist taasavastada.
Ka müügiagent nõustuks sellega kohe - ka tema töö igapäevane vahend on praeguseks google.
Seevastu teaduritele peab Uue Ameerika reaalsus veel kohale jõudma.Arvatekse endiselt, et võidakse oma tööd jätkata kiviaegsete meetoditega. Osalt on see ka otsingumootorite eneste suutmatus kohandada ennast teaduse huvidele vastavaks, olla piisavalt intelligentne ning teha täpselt seda, mida uurija vajab ühe või teise teema kohta kogutavast informatsioonist.
Selles vallas oleks teha suur töö.
Loodan, et vahest minu teise diplomi-magistritöö teemaks võiks ehk saadagi just selliste "poolintellektide" loomine, mis oleksid tarkadeks meesteks veel targemate uurijate taskus, aitaks neid oma tööd teha efektiivsemalt.
Kuid selleks, et see üleminek kiiremale ja efektiivsemale mõtlemisele ja tegutsemisele toimuks, oleks vaja saada kogu senine inimkonna informatsioon Internetti.

Tõkked ja takistused informatsiooni teisaldamisel

Tehnoloogilised tõkked

Paradoksaalselt esimesena pähe kargavad tehnoloogilised tõkked on praeguseks taandunud teisejärgulisteks. Isegi kõige kiviaegsem elekroonsele kujule sisestamise viis, tavaline tippimine ja isegi "järgi joonestamine", kui vaja oleks, saaks kuhjaga tasutud kasvõi selle kerguse tõttu, millega selle järel see info Internetis on leitav.
Inimkond on paari aastatuhandega siiski kogunud aukartusäratava hulga teadmisi ning seetõttu võtaks informatsiooni sisestamine kindlasti veel aega. Kuid hea tahtmise korral võiksime juba praegu nautida peaaegu 100%-liselt internetiseerunud teadmisi. Et see ei ole veel teoks saanud, ei seisa vahendite puuduse taga. Intrigeerivad tehnilised probleemid muidugi on veel lahendada ning üheks kõige esimeseks mureks on mõista pildina sisseskaneeritud teksti elementaarsel, sõnalisel tasemel, mis võimaldaks indekseerimist. 90% ulatuses see on täna juba toimiv, kuid see 10% on endiselt väga häiriv suurus, mis jääb indeksist välja või pole hästi ära tuntav.
Praegu on väga odavad ühe lehe skännerid. Ka paberipakki veerand tunniga indekseeritud tekstiks skaneerivad masinad on veel odavad.
Järk enam maksavad praegu aga need masinad, mis on võimelised normaalselt, raamatut kopeerimismasina vahele pressimata, raamatust koopiat tegema.
Veel enam maksavad need skännerid, mis lehti ka pööravad, umbes 500000$ on praegune hind. Kuid ma usun, et see hind kiiresti langeb, kui tekib suurem nõudlus sarnaste skaneerimistööde jaoks.

Kõige kiiremini on ideest skaneerida kõik info Internetti kinni haaranud Hiina. Hiinas on seniseks jõutud kogu hiinakeelse kirjanduse sisseskaneerimisele kuni 1947 aastani. Kindlasti jõuavad hiinlased siin kiiresti ka muude tekstide skaneerimiseni, k.a. Lääne tekstid.

Kui teil skänneri ostmine käib üle jõu, võtke oma raamatud, pange laevale ja saatke Hiinasse. Umbes 10$ eest trükis skaneeritakse teie teos pdf kujule ja saate tagasi nii teose kui selle elektronkuju.
Võimalik, et kõige suurem probleem seisab ees audio ja videofailide indekseerimisel. Kui see oleks teostatav, avaneks uus võimalust maailma muusikakultuurile vaadata veidi teise pilguga, jälgide motiivide rändeid, või mõne visuaalkujundi teisenemisi maailma kultuuris.
Ka puhtpraktiliselt annaks see otsing palju. Oletame, et olete metsas ja uurite tundmatut taime. Selle taime digifoto võrdlemine juba netis olemasolevatega ja identifitseerimine oleks lähiaja "pooltehisintellektile" päris parajaks pähkliks.
Kuid peamised tõkked informatsiooni internetiseerumisel ei ole tehnilised. Ka Gutenbergi revolutsiooni peamised tõkked olid kahejalgsed ise, selle olendi sisseehitatud puudused ja eripärad.

Traditsioonide poolt loodud tõkked


Kõige püsivamateks, näiliselt süütumateks tõketeks informatsiooni liikumise teel on tegelikult traditsioonid ja harjumused. Inimesed on tänaseni harjunud ja tõenäoliselt jätkavad ka väga pika aja vältel raamatute lugemist kaante vahele trükituna. Vaid hädavajadus sunnib meid vahel kasutama pdf kujul esitatud tekste ja siiski eelistaksime kurnata koridori võrguprinterit, et asjaga tõsisemalt tutvuda.
Vaid hädavajadus, tänapäeva suurenenud informatsioonimaht ning võimatus kõike välja printide paberilimiitide tõttu hoiab mind sellel teel tagasi. Lisandub veel vajadus seda infot käsitleda indeksite põhiselt, mis on võimatu paberivirnades tuhlates.
Enamik kontoris laiutavatest pabervirnadest on tegelikult mõttetud. Neid asendaksid korralikud elektroonilise arhiivid, mis oleksid nii kiiremad kui kergemad käsitleda,
Mingi kohtuasja paarisajakilose paberivirna asemel piisaks mälupulgast, kus need dokunedid oleksid pdf-na ja indekseerituna olemas.

Traditsioonide hülgamise vaimustus

Traditsiooni poolt pealepandud inerts inimeste asjade ümberkujundamisel on praegu väga tugev.
Veel tugevam võib olla selle traditsioon lõplikul hülgamisel tekkiv uuendusvaimustus.
Vaimustus võib olla koguni nii suur, et ühel hetkel paneb ohtu meie kultuurilise ja liigilise säilimise alustalad.
Iga teadusharu on kogenud sarnast etappi, kui selle teaduse tulemid on ühel hetkel tõeliselt olulised, võimaldavad ühiskonda väga oluliselt muuta, kellegil väga oluliselt rikastuda.
Füüsika võis kuni 19. sajandi lõpuni põhiliselt lugeda ennast väga positiivsete teadmiste loojaks. See muutus äkitselt radioaktiivsuse ja kvantmehhaanika loomisega. Ühtäkki selgus, et inimese avastatud seaduste põhjal saab valmis ehitada pomme, mis on võimelised inimkonna täielikult hävitama.
Selgus, et see teadus ühtäkki osutus poliitiliseks relvaks ja seetõttu suruti füüsikud suurel määral töötama postkastidesse, kinnistesse laboritesse, kust loodavaid teadmisi kasutas vaid kitsas grupp võimureid või rahamehi.Sarnane üleminek on toimunud ja toimumas geneetikas, Geenmanipulatsioonide tulemid ährvardavad kogu planeedi toiduvarusid, näiteks maisi ja sojaoa osas.
Inimesed on endiselt äärmiselt optimistlikud geenmuundajate suhtes, kuid nende ootused kahjuks ei pea paika. Selle tehnoloogia potentsiaalseid ohtusid on ignoreeritud ning see tähistab tõenäoliselt suurimate ootuste-lootuste ja põrumiste tallermaad.
IT tehnoloogia on senini pääsenud vaid ulmeromaanide loomisega, ohuromaanide aimdustega. Kuid peagi saab reaalsuseks teatud tase, kus masinad hakkavad teatud mõttes muutuma tõeliselt intelligentseteks. See osalt on saabunud juba males, kuid see mäng on liialt lihtne oma reeglistiku osas ja ikkagi ei eelda inimesele võrdväärset inteligentsi, piisab vaid väga paljude variantide läbiarvutamisest. Masinad on selles aga alati olnud inimestest kiiremad, oma arengu algusest peale.
Mis aga juhtub siis, kui hakkame jõudma mõtleva aju modelleerimiseni ja tehisaju loomiseni? Kõik need küsimused ja ohud, mis praegu vaevavad inimkonda geneetikas, vaevasid ja vaevavad füüsikas, on siis päevakorral ka IT alal.
Nii võib traditsionalism olla ainukene õlekõrs, mis võimaldab opositsionääridel koondada oma jõud ja võita vajalik hingetõmbepaus, et tunnetada uue tehnoloogia ohtusid.
Kui need ohud on tunnetatud ja selged, võib töötada edasi, nagu praeguseks on olukord stabiliseerunud füüsikas. Radioaktiivsust osatakse karta ning pigem peab vaeva nägema sellega,, et selgitada, et ÕIGEL KASUTUSEl võib tuumaenergia inimkonnale tuua kasu.
Infotehnoloogia alal jõuab see reaalsus kättte umbes 20 aasta jooksul, kus IT loodu võib kujutada inimkonnale reaalset ohtu.

Bürokraatlikud tõkked

Mugavus

Kõige suurem tõke, mida võiks peaaegu pidada bioloogiliseks, on inimesele kaasasündinud mugavus. Meie läänemaailma stressitekitav ärimudel ei ole meie bioloogilise loomusega kooskõlas. Kui loomal on süüa piisavalt, mõnuletakse ja puhatakse. Stressi tekitajaks on nälg, enne ei pea ennast hakkama liigutama.
Inimese stressi aluseks on tema ettemõtlemise võime, kõikvõimalikud kuid:
kui ma ei tööta piisavalt, laseb ülemus mu lahti, kui ma ei ole piisavalt lojaalne riigile, lastakse mind lahti, kuna võind tekitad ebameeldivusi, kui ma ei õpi uue tehnoloogiaga kaasa käima, lastakse mind lahti,
kui ma olen liiga usin, saad tööülesandeid juurde ning toodan oma kollektiivis vaid vastasseise.

Ohud kellegi staatusele, ebakompetentsusele

Uus tehnoloogia sätib inimesed vajaduse ette õppida. Kui viimati tehti seda aastaid tagasi, on see üsna ebameeldiv ülesanne.
Mäletatavsti õpiti sis ülikoolis üsna autoritaarse juhatamise all, mis ei olnud väga meeldiv.
Ebameeldivad mälestused õppimisest ja lüüasaamistest, läbivingerdamistest mõnel eksamil ja arvestusel võib koos tunnetatud konkurentsiga alt tekitada inimestes väga suure ohutunde. Vahel on see põhjendatud.
Nii seisab uus tehnoloogia nurgas, kuni põlvkonnad vahetuvad ja asemele tulevad noored, kellega see tehnoloogia on sündimisest saadik kaasas käinud. Vanemad inimesed tunnetavad alateadlikult, et nad e suuda tehnoloogiaga nii kiirelt kaasa joosta, kui seda teevad noored.

Läänemaailma ärimudeli poolt tekitatud tõkked:

Autorsus

Üheks kõige painavamaks probleemiks on senises kultuuri- ja ärimudelis autorsuse kadu. Seetõttu on Lääne autorikaitse seadused ohtu tunnetades muutunud järjest jäigemaks ja kehtivaks peaaegu aegade algusest peale. Vähe on teoseid mida saab seetõttu käsitleda inimkultuuri üldpärandi hulka kuuluvana. Sellise loomingu osakaal aga peab lähimatel aastatel oluliselt kasvama, samas säilitades autoritele piisava motivatsiooni leiutada ja luua.
Sellise tasakaalu loomine on võimalik ja absoluutselt hädavajalik.
Täna on aga Google hädas väga vanade teoste kopeerimisega, kuna isegi mitte formaalselt ei ole võimalik ette ennustada, milliste nõuetega kohtuprotsesse võib see kaasa uua, kui kunagise autori lapselapselaps äkki ärkab ja oma osa nõudma tuleb. See osa oleks tal tött öelda olemata, vaid internetiseerumine tegi võimalikuks informatsiooni uuestisünni. Mitte keegi ei tuhla vanades teadusajakirjades, et leida sealt mõnda unustatud tõde. See aga on väga kergesti võimalik Interneti skäneeringute käigus.
Ka vanad, head, kuid unustatud kunstilised tekstid kerkivad kui arheoloogilised leiud vanast kultuurikihist uuesti esile ja hakkavad elama uut elu.
Kuid selle valla ükereguleeritus ja kohatine reguleerimatus, liiga pikajaline klammerdatus autori külge teeb kiire informatsiooni internetiseerumise võimatuks.
Seetõttu olekski võib-olla kõige õigem see vana äraelanud ärimudel asendada teistsuguste teenimisvõimalustega.
Ka kultuuriliselt on suurkujude aeg hääbumas ning asendumas
anonüümse rändjutlustaja mudeliga.
Inimkonna edasiviivaks mootoriks on koostöös sündinud projektid, Geeniused on ja jäävad, kuid uus aeg tingib tõenäoliselt suhtumise, kus traagilise "keegi ei maksa mulle mu ideede eest" suhtumise asendab soov oma mõtete viljade kestmise nimel omanikuinstinktist loobuda. Vähemalt peab autorsuse kestmisaegu otsustavalt lühendama, muidu hääbub internetiseerumine "juriidiliselt on kõik korrektne" suhtumise pigistuses.

Võimukandjate poolt etteveeretatavad barjäärid

Ka võimukandjatele ei pruugi meeldida, et Internetis nende plaanidele risti vastukäivalt levib kiirelt hereesia ja iga nurjatus, mida võimu nimel teostatakse, võib saada avalikustatud.
Lääne demokraatia, kuidagi ähmaselt tundes, et see võib olla enesetapjalik, ei ole jõudnud veel Interneti sisu väga suure tsenseerimiseni.
Siiski ollaks jõutud ajaloosündmuste kanoonilise sisus kahtlemise kriminaliseerimiseni ning ka poliitkorrektne geneetika ja meditsiin on hakanud vermuma.

Bioloogiline barjäär

Inimese internetiseerumise teel seisab lõpuks aga ikkagi bioloogiline barjäär.
Inimene on imetaja, kellele ei ole evolutsioon ette näinud võimet miljardite faktide üheaegseks analüüsiks ja veatuks jäädvustamiseks.
Piisas, kui meelde jätta mõni vaenlane ja oht, ohtlik lill või taim, kasulik söögipoolis. Praegune infouputus ei käi üle jõu mitte meie poolt loodud servereile, vaid meile enestele. Isegi kui me leiame nõutud informatsiooni mitmeid kordi kiiremini üles, kulub piinavalt palju aega, enne kui jõuad mõne komplitseeritud probleemi olemuseni piisavalt lähedale, et anda oma hinnang või arvustus või kaastöö probleemile.
Selle olukorra ainukeseks radikaalseks lahendusviisiks oleks inimese aju ümberehitamine arvutite võimekusega võrreldavale tasemele, kahjustamata selle juures selle aju seniseid kompetentse.
Aeg näitab, kas see järgnevatel põlvkondadel saab võimalikuks või lõpeb vaid põrumisega ja nuiadest-kaigastest, koguni bakteritest taasalustamisega.


Lõpetuseks:

Tänane jutt teatud mõttes kordab ning täpsustab minu samal teemal kirjutatut lähivaates.
google Sekeldaja Kolumbus viib teid kolme kirjutiseni, kus vaatasin asju rohkem ulme, tuleviku seisukohast, pikemaajalises mõttes.
Siin käsitlesin mitte niivõrd lähema 25 aasta, kui lähima 5 aasta perspektiive, informatsiooni intensiivse täienemise ja lisandumise aega, püüdes kaasa haarata ka natukene sotsiaalset aspekti.
Seega maapealne visioon sellest, mis juba vahetult nähtav on.
Nähtav ja paratamatu on see, et ükski bitt informatsioonist enam ei pääse läbi arvutita.
See informatsioon, mida ei ole Internetis, seda ei ole varsti enam olemas.

AflvUxKTbN

BSOD