Eestlase üürike õnn

Eelkoolis oli mu üheks suureks sõbraks poiss nimega Alesander. Ta oli juba siis väga isepäine ja sattus sageli hulkuma, isegi eelkooli jõudis ta ülenädalati.

Juba I klassis läksid meie teed lahku, Aleksander ühel päeval enam meie klassi ei jõudnud, vist ema läks naaberalevikku elama. Või pandi poiss erikooli. Tavaliselt need erid lõppevadki eriga, sealt tagasi tulla on raske.

Vist, mul on väga hägused mälestused sellest ajast.

Hiljem olen aga tast kuulnud, et Sass hakkas varastama, sattus ühte ja teise kinnipidamisasutusse, ühesõnaga, meie teed läksid lahku.

See saatuslik veelahe saabki alguse väga vara, 6.-10 aastaselt, I - IV klassis. Ühel hetkel väikeses peas mingi krõps ja see määrab ära saatuse.

Hiljem kinnistab ühiskond nüri järjekindlusega juba valikut ja sellest välja tulla on väga raske..

Kui seda krõpsu ei käi, jätkub ordinaarne elu. Saad enesele korraliku siivii korralikust valmisriite poest, viigitud pükste, triiksärgi ja lipsuga.

Kui sul on juba sünnist saat hõbelusikas suus, lisandub veel kikilips ja dzhentelmenikaabu.

Eile tekkis ordineeritud kodanikel üle mitme aja võimalus telekapurgis kohtuda ühe noormehega, kes nagu Nurejev omal ajal, julges hüpata ennast sellest GULAG-st välja.

See "hüpe" jäi lühikeseks ja juba tund hiljem pärast vestlust telereporteritega viib noormehe tee tagasi sinna, kust ta põgenes: Soome ülivanglasse.

Voitkat mängima Martin ei hakanud, meie ühiskond ei ole siin väga oluliselt erinev GULAG-ist, selles mõttes, et sa ju ikkagi ei pääse välja.

Arvatavasti rääkis Martin vanglakohtlusest - asja provotseerisid tegelikult vangivalvurid ise, pannes noormehe 2 ööpäevaks alasti kartserisse.

Siis aga toimus meie väikekodanlaste jaoks uskumatu asi: Martin põgenese esimese inimesena sellest turvavanglast, oma koju, naise juurde Paidesse.

On hea, kui romantilisel kangelasel on kodus selline naine, kes oma printsi koju ootab.

Igalühel sellist polegi.

Nii et ilus romantiline lugu, kahjuks kurva lõpuga. Tee viib tagasi sinna, kust tuligi, erilise erielu juurde. Ka muud aspektid lähivaatlusel kainestavad pilti. Kõrvaltvaatajale võib see valvuritele ärategemine olla huvitav ja põnev vaadata. Kui aga sul ujulas prillid ära virutatakse, sa nii ei mõtle.

Äkki see ärahüpe siiski vabastab midagi selle mehe sees ja pärast teenitud karistuste kandmist saame omale veel ühe "halli hundi", kes ise, vabal tahtel pöörab ära, tagasi normaalsesse, väikekodanlikku maailma, välja teenima ciivid viigipükste, triiksärgi ja lipsuga.