Kuidas kinkida naistele lilli?

Eesti on üks kummaline maa. Tegelikult tähistatakse praegu naistepäeva palju usinamalt, kui valentinipäevi . Meie ametlik doktriin aga peab seda natukene vanamoodsaks pühaks, mis eelmise ajastu ideaalidest sünnitatud.
Ka mina ei ole mingi erand - ostsin oma kaasale nii lilled ja raamatu olulistest naistest planeedi ajaloos.
Eilne naistepäev kulges nii kiirelt, et ei jõudnud isegi blogikirjutist valmis.
Kuid naiste teema meie elus on niivõrd oluline, et hilinemine ei ole õigustus.

Soome-ugri omapärana pole meil kunagi olnud teravat vahetegemist mees- ja naispoole vahel. Selle vahetegemise saime omale selga alles kapitalismiajal.
Nii Krõõt kui Andres olid ühesugused töörügajad Vargamäel.
Kas meie mehed oma küljeluusid kunagi nõrgemaks sooks on pidanud? Vaevalt, nad on selleks liialt praktilise meelega.
Nõrgemaks sooks tuleks täna pidada hoopis mehi, kes seda aga mingi hinna eest tunnistada ei taha.
Kui seda aga ausalt teha, võiks see taastada mõistliku tasakaalu mõlema soo hüvanguks.
Paradoksaalselt on naised on oma mõjujõu ja tarkuse omandanud just seetõttu, et on pidanud tegema töid, mida mehed enesele kohaseks ei pea.
Nii meditsiinis kui hariduses on ju enamuses tegevad naised. Ka kirjandus, kunst ja luule on alad, kus mees ei pea enam viisakaks enesele leiba teenida. Isegi kui ta seal vireleb, annab ta väga selgelt mõista, et enese ja maailmaga ta rahul ei ole.
Või peab ju ka kuidagi leivale tulema ja vaimsete väärtuste teenimisega on seda raske saavutada.
Võimu- ja ärimaailmas naistel praegu ülemvõimu veel ei ole. Kuid see aeg ei ole kaugel, kuna meie ärieliidi "kultuur" on olematu, äriplaanid kisuvad kõik kiiva ja paljalt korruptsiooniga ei ole võimalik neid puudujääke kompenseerida.
Mehelike ja naiselike väärtuste kõverad Prokrustuse sängid on naistele niisiis suuresti kasuks tulnud.
Kõik ei ole siin aga sugugi kuld, kuigi hiilgab.
Meie maailm vajab rohkem kui kunagi varem soorolle ja tööjaotust. Kõik tsivilisatsiooni hüved põhinevad tööjaotusel. Iga liigutust peaks tänapäeval tegema just see inimene, kes sellega kõige paremini hakkama saab. See tööjaotus peaks siiski olema paindlik nagu sipelgapesas.
Iga sipelgas peab olema kasvõi põhimõtteliselt võimeline üle võtma kaassipelga tegevuse.

Ajalooliselt on naiste üheks vääramatuks rollieeliseks lapsed.
Lastest ammutavad naised oma elujõu ja elutarkuse. Nii oli, on ja jääb.
Lähisuhte olemasolu ema ja lapse vahel on midagi sellist, mis meestel pole saavutatav.
Miks siis nii paljud naised selle eelise on minetanud?
Miks me taotleme võrdset vastutustundetust?
Vastutustundetus ei ole mehele mingi hüve, vaid karistus.
Naistel on vastutustunne sünnipärane Meestel tuleb see kõik alles omandada.
Naine peab vastustundetuks saamiseks pingutama. Mees peab vastutustundlikuks saamiseks väga palju õppima.
Naise saaks siin olla mehele toeks ja õpetajaks. Tema lähisuhe oma lastega võiks olla abiks mehe mõistuse kojutoomisel. Igal lapsel peaks olemas olema ema ja isa ja see võiks olla meie ühiskonna ideaal. Ideaal ei saa alati teoks, kuid kujundina, mäetipuna peab ta olemas olema.
Kummaline, et kõige suuremat vaenlast inimese teostusel, tema vääramatut pärisorjust, peetakse tänapäeval eneseteostuseks.
Töö ei ole kunagi ja ei saa kunagi tasakaalustatud inimese lõplikuks eneseteostuseks, kuidas me musta valgeks ei võõpa.
Kas te ütlete, et tundke ennast nagu omal tööl? Ei, te ütlete: "Tundke ennast nagu omas kodus!"
Oma ühiskonna suureks saavutuseks peame naise vabastamist kodu orjusest, tema eneseteostuse allika asendamist korporatiivse pärisorjusega.
Meile kõrvadele on seda veel veidi võõras kuulda kuna meie naised on alati rüganud tööd teha ja ei oska seetõttu sellest "vabanemisest" ka õiget rõõmu tunda.
Selle saavutuse tagajärjena saab selle palga, mis varem pidi maksma mehele, et ta oma pere koos naise ja lastega ülal peaks, jagada pooleks ja maksta võrdselt vähem.
Kuna planeedil on ka ülerahvastus, ei pea laste jaoks midagi jätma - laste sünnitamine arenenud maailmas on ju patt.
Nii kaevab "arenenud demokraatia" iseenesele hauda, kuna arengumaades on inimesi ülearu ja nad tahavad kõik siia jõuda. Nad ei küsi palkagi niigi palju, kui meie küsime ja on nõus kõik ebameeldiva töö meie eest ära tegema.
Kuid ühel päeval nad valivad siin enesele uued juhid, kes enam ei küsi meie järele.
Midagi ei ole katki, kui need juhid on meie pärandist niipalju õppinud, et ei korda meie vigu ja on oma traditsioonilist vaadet piisavalt arendanud.
Kui. Meid võib ees oodata väga veider aeg, kus koraan ja terahertsilise sagedusega arvutid eksisteerivad koos.

Kuidas ikkagi siis tänapäeva naisele kinkida lilli?

Kõigepealt tuleks mehel teostada üks väärikas lohetapp, meie soo vääramatu õigus ja kohustus. Et tõestada, et oled mees, pead näitama seda lohe haardes vaevlevale neitsile.
Tänapäeval ei ole sellest aga enam küll. Peale rüütlivõitluste tuleb tõestada ennast ka vaimsel alal, teostada veel üks nähtamatu lohetapp - tappa vaimse laiskuse lohe iseenese sees.
Selle mitmepäise lohe hävitamine võib olla vägagi keeruline. See võib päädida omaenese pea kaotusega, nagu Püha Jürigagi lõpuks juhtus.
Hea on, kui see pea vormiliseltki säilib. Koljuluus peituva aruraasu kaotust oma südamedaami nimel õnneks veel häbiväärseks ei loeta.