Kas ühe ajastu lõpp?

Üritan mitte enam lennata tulle - reageerida ja parandamatult üle reageerida kes teab mis sigaduste või riidude peale maailmas või Eestis. Erandi teen vaid nendele juhtumustele, kus küsimuse all on midagi olemuslikku.
Ajastu lõpu kuulutajaks pühitsetud Leedo kohtuasi praegu rahuldab seda tingimust. Pimedad kanad leiavad alati tera või kirve või mõlemad.
Gutenbergi ajastu lõpp on ammu toimumisel. Vahekord ühe aja loojangu ja uue koidiku vahel on aga õhkõrn, nagu ehal ja koidul.
Maitse ja meelelaad määravad, kas seda tunnetada loojangut vaadeldes või koitu oodates.
Seda tähistavad sündmusedki on tekitatud ideoloogide või rahvaluule poolt, nagu Aurora kahuripauk.
Suurte revolutsioonide keskel elutsevatel väikestel inimestel jäävad need tähelepanuta ja asenduvad oma personaalsete kahuripaukudega.
Minu isiklik E ajastu algas 23 aastat tagasi, kui avastasin ennast kummalist 8 kilobaidise mälumahuga kasti programmeerimast ja see suutis ühekorraga teha kõike seda, mida varem tuli teha käsitsi - võtta voltmeetrilt termopaari näitu, mõõta takistust, printida andmed perfolindile ja kujustada seda ühe imeliku ostsillograafilaadse riistapuu ekraanil.
Järgmised üleminekud tulid kui pandeemilised haigused
Elasin üle haiguse mängida mänge, mida praegu lasteaia vanem ja kooli noorem rühm mängivad (mängukoobas).
Elasin üle haiguse avaldada oma arvamust netiportaalide veergudel.
Jäin ellu.
Kuid kas me suudame tänapäevast maailma ilma nende haigusteta ette kujutada?
Kõik haigused tuleb läbi põdeda. Neist ei ole pääsu.
Praeguse e-revolutsiooni üle toimuva lahingu keskmesse on paisatud imeliku tähistusega objekt nimega netikommentaator. Võitluse objektiks on üsna tähtsusetu riituse toimetamise viis: kuidas lüüa risti ette kommentaari allkirjastamisel. Kas nimega või nimetult? Ning lõpuks, kas süüdlane pole mitte telefon ise, mille kaudu sõnum edastatakse?
See sümboolne valik määrab, millisesse ühiskonna osasse keegi ennast kujutleb - staatusega või staatuseta.
Nimi on tegelikult staatuse sümbol. Nimega tähistame oma turvalisusetaotlust.
Nimetu, ekskommunikeeritu, lindprii on vagabundi sümbol, rändjutlustaja tähis ning temaga ühinevad alati teised samalaadse vagabundid.
See seltskond ei pruugi alati olla kuigi meeltülendav.
Kuid sisuline algab siiski sellest seisuste sõjast, mitte tühisest risti ette löömise kombest.
Kas need ise risti ette löövadki, kes selle üle kõige tulisemalt vaidlevad?
Kuidas me ennast ka ei kutsu, lõpuks on see ikkagi vaid nimetu nimetamine. Olen Odysseus, Outis, Nimetu, Mr. Nobody. Olen vaid teeline.
Laev Uude Ilma ei ole meie ajastu lõpu ainukene tähistaja. Laev peegeldab aga lootusi, mida ma ikka veel sellele üleminekule asetan. Selles ajas on leida muudki, näiteks moraalsete väärtuste langust, korruptsiooni, kuritegusid, lagumist, lootusetust.
Kuid ilma sellise laevata poleks meie tsivilisatsioonil mingit lootust uuele sünnile.
Võrreldes Rooma ajaga oleme eelisolukorras, kuna tehnoloogia toob iga päev meie ellu midagi sellist , mida see varem ei sisaldanud.
Ka keskaja lõpul oli midagi samalaadset toimumas. Õudsed sõjad, vennatapud, mürgitused ja tühine mandumine koos laevadega, mis purjetasid Ameerikasse ning sellest tekitatud staatusesõdadega (lugege Huizingat, väga lohutav!).
Sellisel ajal ei saa keegi olla väga kindel oma olukorra püsivuses. Pigem saab kindel olla vaid vana viisi jätkamise hukatuslikkuses.
Kuid oma moodi ilus ja poeetiline on jätkata rüütlivõitlusi. Nii võib jäädvustada ennast koguni kultuurilukku.
Nii ongi lahingusse puhta ajakirjanduse eest viskunud ka sulerüütlid!
Vaevalt, et vanal meedial mingeid muid võimalusi üldse üle jääbki: tuleb juba varakult otsida paberajakirjandusele sobivaid nišše, mis võimaldaksid pimedad ajad üle elada.
Haritud inimeste tunnetele apelleerimine on selles sõjas hea võimalus.
- võiks hakata täitma vahepeal minetatud rolli - olla tõrvikukandjaks, valguse toojaks pimedusejüngrite keskel.
Madalatele ja rumalatele instinktidele mängimine ei saa uues turusituatsioonis olla enam edukas - paberajakirjandus ei suuda kuidagi konkureerida kollasuse poolest e-ajakirjandusega. Leheneegrid jäävad siin lihtsalt lootusetult hiljaks. E-neegrid on selle ja teise kuuma punkti ammu kajastanud, läbi mälunud ning mass unustanud, kuniks leheneegrite kõrgtoimetatud tekst seda kujustada püüab.
Seni on kahe neegritõu kahevõitlus põnevalt tasavägine, kuid juba on märke, et kollase ajakirjanduse rüütlite vägi hakkab nõrgenema.
Häda aga ajab leheneegrid äkki sellesse kaevu, kuhu ammu sülitatud! Otsitagu üles konspektidest need tõed, mida "tõeline" ajakirjanik peab järgima, otsitagu üles pööblile mõistmatu rüütlikoodeks.
Tänase aja meediavõitluste rüütliromaanid tõotavad tulla tükk maad põnevamad klassikalise ajastu rüütliromaanidest, kuna uue ajastu rüütlite toimetamistesse on lisandunud kõrgvõimu kõrkidele aegadele tundmatu element - inimlik nõrkus.