Müüdav müüt valgest surmast:

Ühed vältimatud ja vajalikud ained meie organismile on suhkrud, süsivesikute teatud alamklass. Väga palju keha biokeemiat keerleb nende ainete ümber, eriti glükoosi ümber, millest saab toitu aju.
Suhkru(te)ga ei ole tänapäeva inimesel kõik korras. Üldiselt sööb ta neid aineid pisut liiga palju. Kui päevasest energiast 1/20 osa on suhkrute päralt, on keha seisukohalt kõik ideaalne. Kui aga enam, peab selle suhkru millekski ümber töötlema, tekitama varusid, veres ringleva liigse glükoosiportsu sealt ära toimetama.
Kui selle peremehe kapriisid liiga kestvaks ei kujune, saab terve keha sellega üldiselt ka suurepäraselt hakkama.
Ühel ilusal päeval aga võib juhtuda, et peremehe organism suhkruga normaalselt enam toime ei saa.
Algab see vahest teatud kohtade paksenemisest ja polsterdumisest kehal: näiteks parimates aastates mehele tekib ette õllekõhuke. Keha nõuab mingil põhjusel järjest süüa. Peremees teebki seda, kuid rakkude vajadusi täita ta ei suuda. Toitu on, aga rakkudeni see ei jõua, aga kui jõuabki, siis juba varudesse, rasvana.
Vahel on ka nii, et keha toiduvarudega võiks olla kõik kombes, näljatunne aga püsib - veres on suhkrut liiga vähe. Signaal, anna aga juurde, söö midagi, täidetakse, see suhkur aga reguleeritakse jälle veres liialt madalaks.
Seda tööd teevad meie kõhunäärmes, niinimetatud Langerhansi saarekeste peal toodetavat kaks hormoonainet: insuliin ja glükogeen.
Need ained ise "midagi ei tee". Nad on sõnumitoojad. Kui veres on suhkrut liiga palju, hakkavad saarekesed tootma hoolega insuliini. Kui suhkrut liiga vähe on, toodetakse saarekeste peal juurde glükogeeni ja insuliini tootmine peatatakse.
Terve organism suudab neid aineid õieti tõlgendada ja rakud "tõmbavad" verest üleliigse suhkru enda sisse, muundades selle kasulikuks energiaks või varudeks, kui insuliini on rohkem.
Kui aga glükogeeni rohkem liigub, on see sõnum maksale ja rasvarakkudele: hakake tootma glükoosi, tõstke veresuhkru taset.
"Kogu tõde" suhkruhaigusest (aga ka kõikidest teistest haigustest) on ammutatav Eno Raua "Naksitrallidest": kehas peab valitsema tasakaal. Selle asja arstiteaduslik nimetus on homeostaas ja nii algavad kõik füsioloogilised piiblid tasakaalu mõiste selgitusest.
"Naksitrallid" hoolega läbistudeerinud tudeng saaks tõenäoliselt eksmali veidi enam, kui tavalise F-i, kui ta võtaks vaevaks see tekst tõlkida endokrinoloogia keerulisse keelde.
Endokrinoloogia ongi teadus organismi sõnumitoojatest molekulidest ja nende tootjatest ja nende tarbijatest (retseptoritest), nende tootjate ja tarbijate vahelistest ebakõladest ja hädadest.
Selle teadusega selle suhkruhaigust käsitlevas vormis on tänapäeval praktiliselt igaüks tuttav. Kes veel ei ole, küll ta varsti jõuab! Elu lahinguväli tutvustab ellu jääda soovijale, selle sõjateaduse mõisteid nii ehk nii.
Meie kaasaegne meditsiin ongi sõjameditsiin, kuna kogu keha on muudetud konsumerismi üheks lahinguväljaks. Keha oma ainetega ja oma mõtetega on pidevalt tasakaalust välja, s.t. on sõjaolukord. Mille vastu aga sõditakse? Selgub, et see sõda on kodusõda. Sõda peetakse omaenese keha sees peituvate vaenlastega, kes kehastavad ühes või teises vormis mingit tõbe. Kord on süüdi üks aine või bakter, kord teine. Kahjuriteks aga ei sünnita, kahjuriteks muudab ühe või teise aine organism ise. See kodusõda käib pideva terrori tingimustes ja vahel ründab nõrgestatud organismi ka mõni tõeline välisvaenlane, kes nõrkuse oma huvides tahab ära kasutada.
See kodusõja olukord, kuhu tänapäevane inimlaps sünnib, ei ole sellisena kestnud kuigi kaua: veidi enam kui sada aastat. Oleme jõudnud faasi, kus paljud on sõjast väsinud. Hüsteeriaist ollakse tüdinud, tahetakse tasakaalu tagasi. Tasakaaluni jõudmiseks tuleks aga läbi käia pikk tee ja lepitada asjaolud ja ained enese sees. See ei ole sugugi lihtne, kuna juhtimiskeskused- meie ajud - on halvatud ideest sõdida võiduka lõpuni. Võidukas lõpp sõduri jaoks aga tähendab ikkagi vaid ühte nimetut või nimelist hauakääbast, ei midagi rohkemat! Ei saa sõlmida rahu, välis- ja sisevaenlane ei lase! Ei saa lõpetada tulistamist, sest muidu laskemoonatootjad jäävad nälga: meie heategijaid ravimitootjaid ei tohi aga nälga mingil juhu jätta!
Meie veel mitte lõppeva saja aastase kodusõja tulemina on meie keskkond igat sorti saast- ja rüüstainetest pungil. Kord oli vaja kaevandada kulda või hõbedat Ameerikas. Selleks paisati keskkonda tohutus koguses elavhõbedat. Siis oli vaja sõita moolokitega kiiresti ühest kohast teise, punktist A punkti B, et tarbimissõjas efektiivne sõdur olla. Selle mooloki kütte paremaks ärapõlemiseks pandi selle sisse pliid. Nüüd on planeet täis pliisaastet, aga ka sellest sünnitatud tubakateaduse monograafiaid (Robert Kehoe kui seda tüüpi teaduse klassikaline esindaja).
See loetelu on praktiliselt lõputu. Meie lahingumoonatootjad leiutavad iga päeva uusi pille või aineid, mis ühes või teises vormis aitavad meil konsumerismi lahinguväljadel paremini sõdida. Kaasaegse keemiatööstuse leiutatud ainete hulk on jõudmas varsti 100000 piirini ja ikka veel ei ole sellest küll. Nende ainete kõrvaltoimed kedagi ei huvita. Tähtis on võita see "viimane" lahing enne tuhandeaastase rahuriigini jõudmist. "Viimast" lahingut aga ei tule ega tule.
Ikka ja jälle selguvad häirivad asjaolud. Näiteks mõni aine ronib atmosfääri kõrgkihtidesse ja lõhub osoonikihi ära. Saame kiiritada, mis teha!
Me ei taha ju koopasse tagasi, eks! Sõjaolukord, siin laastud lendavad nii ehk nii.
Sõdurid tahavad sõja vaheajal ka süüa saada, koos tsirkusega. Selleks on vaja kasvatada järjest rohkem ja rohkem toitu ja seda ei tohi jagada teiste looduse olelusvõitluses osalejatega. Neist on saanud kahjurid ja kahjurid tuleb hävitada. Hävitamise tagajärjel kahjurid aga ei suregi ära. Hoopis kahjureid hävitama pidanud ained lendlevad ringi, koos millegipärast mitte ära kaduvate kahjuritega, kes neid hoopis levitada aitavad.
Lõpuks need ained, pestitsiidid ja herbitsiidid, jõuavad jälle meie toidulauale tagasi, luues uusi vaenlasi meie enese sees.
Midagi ei ole veel katki, räägivad sõjaideoloogidest Ehrenburgid edasi. Vaenlast tuleb rohkem vihata, näiteks on kuritegelik ennast mitte vaktsineerida. Isegi kui iga kümnes sellel lahinguväljal langeb, on see paratamatu käik, lahingus laastud peavadki lendama.
Iga asja vastu peakski aitama vaktsiin: lahingumoona tootjatelt oodatakse nüüd abi isegi saastainete poolt tekitatud tõbedele, tahetakse vaktsiini suhkruhaiguste, vähkide ja kõikide teistegi krooniliste tõbede vastu, taipamata, et nende raviks on vajalik rahuolukord. Sõjaolukorras planeedil nende tõbede vastu rohtusid ei ole.
Millal tuleks kasvõi esimene rahukevad. On see hääletu?
Järjest rohkem inimesi jõuab selles saja aastases sõjas järeldusele, et midagi on valesti. On vaja rahu. On vaja hakata puhastama planeeti sõja jäätmetest ja vaadata, kuidas selle saaste keskel edasi elada saab.
Üheks hirmutavamaks tulemiks sõjas on aineteklass, mille jaoks Theo Colborn võttis kasutusele mõiste "endokriinsed katkestajad". Eestimaal on see mõiste pea tundmata.
Raamat, mille Colborn kirjutas, kannab pealkirja "Our Stolen Future": ("Meilt röövitud tulevik"). Mida kiiremini see maakeelde tõlgitud saaks, seda parem.
Peale tavaliste mürkide on 20. ja nüüd juba ka 21. sajandi keemiatööstus loonud enese teadmata salalike mürkainete klassi, mis ei tapa kohe. Kohe tapvad ained selguvad kiiresti, isegi pisut pikematoimelised mürgid ehk kantserogeenid selgitatakse välja. Seevastu endokriinne katkestaja tegeleb organismi sees väga salaliku tegevusega:
ta kas mängib organismis ise sõnumitoojaid või levitavad sõnumitoojatele risti vastupidist sõnumit, blokeerides selle toime.
Selline salalik vastuluuretegevus pikapeale tekitab väga hirmutavaid efekte. Näiteks suutsid inimesed luua putukamürgi nimega DDT ja selle aine laguprodukt DDE suudab hästi imiteerida naissuguhormoonide, östrogeenide tegevust. Ärge laske ennast eksitada, need hormoonid, östrogeenid on iga normaalse mehe organismis samamoodi olemas, neid peab olema aga piisav arv. Liiga palju neid või nende matkijaid, või liiga vähe, igal juhul toob see probleeme nii meestele kui naistele, k.a. soolise identiteedi probleemid!
Millegipärast tuleb nii välja, et vähemalt senini moodustavakdi endokriinsete katkestajate lõviosa östrogeene matkivad ained. Tõsi, see tõenäoliselt peegeldab vaid meie teadmatuse taset. Me lihtsalt ei tea, mis kaost 100000 kemikaali planeedil on tekitanud/tekitamas.
Tundub uskumatuna, aga Maal ei ole tulnud taluda enne Homo Sapiensi loodut sellist sõjaolukorda. Tasakaalulises olukorras ei ole olnud vajadust leiutada ja petta, organismi metabolismirajad on olnud hormoonide osas ühesugused juba miljoneid aastaid.
(metabolismirajad ehk ainevahetusrajad on need salapärased sõjaskeemid, millega biokeemikud oma lahingvälja kaardistavad ja asjatundja loeb sealt välja selle, kuidas ühest ainest saab teine)
See tähendab, et tegelikult, hoolimata olelusvõitluse näilisest sõjaolukorrast, on looduses alati valitsenud rahu. Vaid mõni asteroid on seda rikkuma pääsenud. Praeguse 100 aastase sõja lahingumoona laguproduktide vastu on loodus peaaegu kaitsetu. Tänu oma kiirele kohastumisele on üks hävimatu võitja selles sõjas vist siiski bakterite hõim.
Keerukamatel organismidel on siin tunduvalt raskem ellu jääda.
Kuna hormoonsüsteem on välja arenenud rahuolukorras, ei ole sõnumitoojaid väga palju vaja, sidesüsteeme ei ole väga palju dubleeritud. Nende ainete toimimiseks vajalik kontsentratsioon on väga väike, piisab isegi ühest molekulist miljoni kohta, isegi miljardi ja isegi triljoni kohta, selleks, et sõnum saaks levitatud.
Just suguhormoonide üliväiksed vajaminevad kogused organismi sees teevad nende matkimisega tegelevate kemikaalide tegevuse ülimalt ohtlikuks. Kogused, mis teatud organismi elutegevuse vussikeeramiseks on vajalikud, on ÜLIVÄIKESED.
Võtame sellise äärmusliku näite: kontsentratsioon üks triljondik (10 astmes -12) tähendab ühte veepiiska 600 vedelikuga täidetud raudteetsisterni keskel. Sarnasest kogusest ometi piisab mõõdetavate mõjutuste saamiseks rottidel ja nende järglastel.
Bruce Willise stsenaarium nanomaailmas on igapäevane reaalsus! Üks kangelane võib väga hästi päästa või hukutada organismi!

Ka loodusest leitakse üha hirmutavamaid märke sellest, et need üliväikesed kogused mõjutavad emade veel sündimata lapsi väga ohtlikult.
Me ei saa väita, et meid ei oleks hoiatatud. Hoiatused on antud ülimalt selgelt. Kui naiste parema raseduse kulgemiseks leiutatid tabletid toimeainega, mille koodtähistuseks on DES, siis tulemina sündinud järgmine põlv oli sageli viljatu, tal olid mitmed muudki hädad, k.a. seesama suhkrutõbi.
Veel hirmutavam on käteta-jalgadeta sündinud laste juhtum. See võinuks ometi kainestada inimesi, kuid ei teinud seda. (talidomiid)
Looduses oli samasuguseid hädasid võimalik jälgida küll kajakate, kotkaste, beluugade probleemidena. Eriti heaks katselaboriks on Suur Järvistu Ameerikas, näiteks ühenditeklass koodtähistusega PCB (kasutati elektrotehnikas kuni 1970 aastateni) on selle Järvistust kalapüügi ja nendest toitumise muutnud enesetapjalikuks tegevuseks.
Üks katse, kus mõõdeti emasid ja nende järeltulijaid, kes sõid sageli nende järvede kala võrreldes nendega, kes ei söönud, tõi välja, et võrreldes kontrollgrupiga tikkusid nende lapsed arengus maha jääma ja nende IQ oli 11 aastaselt keskmiselt 6 palli madalam.

Üks väga hirmutav tulemus on tänaseni "poolsalajane". Meeste sugurakkude arv on viimase poole sajandi jooksul kahanenud KAKS korda. See tähendab, et 2000 sündinud poisslaps, muidu ehk tervegi, toodab sugurakke 2 korda vähem, kui 1950 sündinud.
Looduse varude tõttu see probleem ei ole takistanud veel mind järeltulijaid saamist. Aga minu lapselapsed, kas neid peab hakkama sigitatama katseklaasides ja kas inimesed saavad üldse selle probleemiga toime? Praegu selle sugurakkude arvu kahanemise põhjust ei teata, veel hirmutavam, isegi ei uurita väga põhjalikult.
Pistame pea liiva ja võitleme edasi oma lähilahinguid, see on enamiku deviis!
Praeguse sõjameditsiini jüngrid kindlasti kisavad kohe selle peale - naeruväärne, ei ole mingit probleemi. Niinimetatud "tõenduspõhine meditsiin", ravimitööstuse poolt finantseerituna, produtseerib kibekähku kõikvõimalike "paanikatekitajate" kiuste nagu varukast uuringuid, mis näitavad, et midagi on jälle mõjuta: ei mõju tiomersaal, ei mõju,
asjatu paanika!. Ei mõju mobiilid, paanika! Ei tee midagi plastmassid, ei tee! Paanika!
Sõjaolukorra hüsteerias see korralekutsumine toimib ja sõda saab jälle pidada mõni päev edasi.
Kuid kas see saab jätkuda lõputult?
Kuid küllap jätkan neist teemadest edaspidi põhjalikumalt.

Selle jutu lõpuks üritan lahti kirjutada "valge surma" müügimüüti, mille jätkuna vaatlen keemikute produtseeritud suhkruasendajaid ja nende mõju inimeste tervisele.
Suhkru probleemi klassikalises ühiskonnas ei olnud tegelikult olemas. Inimesed elasid vanal ajal tegelikult üsna tervetena. Kui nende homeostaatiline olukord, tasakaal mingil põhjusel hävines, saabus surm ka tavaliselt kiirelt - pikki kroonilisi vaevusi tunti üldiselt harva.
Tsivilisatsiooni areng tõi kaasa ka suhkruhaiguse kiire leviku. Loomulikult üksikute juhtudena esines seda tõbe ka varem, kuid tõelise epideemia mõõtmed saavutas see häda 20 sajandil, eriti selle lõpukümnendil.
Esimeseks süüdlaseks sellises olukorras on alati sõdur, kes ei sõdi õieti. Kas tema geenid ei ole kohased, või ei käituta õieti. See meetod on väga mugav - süüdistada kõiges patsienti, tema eluviise, tema geene. Kuna see on kindlasti peaaegu õige, lahingu tulemi tõesti määrab sõdur (aga sõja käiku mitte), siis on see müüt ka väga petlik.
Ometi ei ole kuidagi loomulik, et vaevalt 20 aasta jooksul mitmekordistub ühe haiguse põdejate arv. Näiteks Austraalias on 20 aasta jooksul suhkruhaigete arv kolmekordistunud. Mõnel pool rohkemgi. Eriti hullult kannatavad millegipärast põlisrahvad - Pima indiaanlaste täiskasvanud elanikkonnast põeb suhkruhaigust 70%!

Tervishoiustatistikud üritavad meid panna uskuma, nagu oleks see meie ohjeldamatu õgardlikkuse tagajärg ja tulevikus peaksime seda tõbe kannatama hakkama veel suuremal määral. Räägitakse järjekordsest patsientide arvu mitmekordistumisest meie halbade kommete ja pattude tõttu aastaks 2030.
Kas see ei ole siiski väga sarnane keskaja preestrite manitsemistega katku ajal?
Kahjuks on tänapäevase konsumerismi kõige jälestusväärsemaks jooneks see, et kõigest lõigatakse kasu ja seetõttu kõik negatiivne võimendub.
Suhkruvastase ristikäigu tõttu ei ole tänaseni suudetud leida suhkrutõve tekkimise tõelisi põhjuseid. Seevastu selle tõve leevendajate käive on vaid kasvanud. On seda olukorda üldse vaja muuta?
(Ma lõpuks siiski toon ära 2 teedrajavat tööd suhkrutõve uurimisevallas, mis annab lootust: toru lõpus võib paista valgus)
Alates 1965-ndast aastas, kui leiutati suhkruasendaja nimega aspartaam, tekkis turule veel üks suhkrusõjast väga huvitatud osapool: kaasaegne toiduainetetööstus.
Esimesed 16 aastat, aastani 1981, kulus sellel tööstusel siiski Ameerika Toidu - ja Ravimiameti (ingl. k. lühend FDA) kangekaelsuse murdmiseks.
Kuna silmapiiril terendas väga suur kasum, saadi kangekaelsete teadurite vastupanu murdmisega ka lõpuks hakkama. Mis sellest, et kümned uurimused tõendasid vastupidist, leides massiliselt igasuguseid kõrvalefekte. Nende kõrvale tekkisid nagu seened alati ka igat sorti tootjauuringud, mis ime küll - mitte kunagi midagi ohtlikku ei leidnud.

Nüüdseks on see aine leidnud tee vähemalt 5000 tootesse, k.a. Eestis ntx.Lotte limonaad, kali, kõikvõimalikud kalorivabad joogid. Kõigele lisaks sai sellele juurde lisada võlusõna tervislik ning see tõesti müüs ja müüb.
Müüt valgest surmast müüs ja müüb edasi, kuna see ei ohusta ühtegi tootjat, pigem tõstes nende käivet.
Selle pimeda toru lõpus siiski paistab ka valgust. Selle tõestuseks katsun veidi refereerida hispaania uurijate poolt viimastel aastatel tehtud uuringuid, mis üheks võimalikuks (pea)süüdlaseks asetavad
"süütu" plastmassipudeleist ja konservidest meie organismi lekkiva ollusele nimega bisfenool - A. On siiski märke, et mitte ainult BPA üksi, vaid ka teised katkestajad on tal siin tõhusaks abiks, eriti dioksiinid, aga ka paljud muud ühendid keskkonnasaaste osakonnast.
Kuid ärgem unustagem, selleks, et meditsiini peavool seda tunnustaks, kulub tõenäoliselt üsna palju aega. "Paanikaosakonna" vastas on organiseerinud plastmassitootjate jõud ja leitud on isegi vabatahtlikke, kes ollust kooditähistusega BPA on nõus vabatahtlikult manustama ja näitama, et nendega, näete midagi ei juhtunudki.
( see pole uus viis, Kehoe sai Pb ohutuse tõendamisel kuulsaks sellega, et värbas oma katsetesse inimesi, kellele iga päev "ohutu" kogus Pb-i sisse manustati. Neil ei läinud nii küll nii halvasti, kui Beethoovenil, kuid vaevalt, et nad sellest tervemaks said).
Mida siis teeb Bisfenool A, ehk BPA inimese organismis?
Peamiselt mimikeerib östrogeenide tegevust ning need ei mõjusta ainult seksuaalset käitumist.
Ka insuliini ja glükogeeni reguleerimisel on millegipärast oma osa östradiol 17beeta nimelisel östrogeenil. Ning siin, nii insuliini tootvate pankrease beetarakkude, kui ka glükogeeni tootvate alfa rakkude puhul on BPA l oma osa mängida.
Pankrease beetarakkude östradioli retseptoritele kinnitudes paneb ta need rakud rohkem insuliini tootma ja ladustama.
Kui nüüd insuliini vajadus tekib, kas kohe, või ka hiljem, on eraldatud insuliinikogused liialt suured, tekib hüperinsulineemia.
Veresuhkru tase on esialgu anomaalselt madal.
Organism reageerib sellele nii, et lõpuks kujuneb välja insuliinitundetus ning lõpuks ikkagi kõrge veresuhkru tase, koos liigse kehakaalu ja muude hädadega, näiteks ateroskleroos.
Ka alfarakkude glükogeeni eraldust BPA pärsib. Nii ei oska organism reguleerida ka olukordi, kus veresuhkrut on liialt vähe.
Ühesõnaga, selle regulatsiooni mittekorrasolek tingib terve paketi vaevusi ja üheks nendeks on diabeet 2, millega võib kaasneda hiljem ka nende kõhunäärme beetarakkude hävinemine või võimetus insuliini toota, nagu diabeet 1 korral.
Ja nüüd vaatame seda ravimifirmade käibe ja kasumi seisukohast.
Mis kasu oleks tõendada seda, et diabeeti põhjustab keskkonnasaaste?
Selle kõrvaldamisel kaob käibest suur hulk patsiente, kes igapäevase diabeetikuna kindlustavad ravimifirmadele püsiva leiva.
Miks mitte propageerida tervislikke eluviise, suhkruvaba dieete (kindlustab aspartaamitootjate kasumit), ülekaalulisuse vastaseid tablette ja operatsioone
(mis võib lõppeda aneemiaga ja diabeetiku ennaegse surmaga).
See kõik garanteerib käibe.
Seevastu keskkonnasaaste tuvastamine selle haiguse ühe tõukejõuna toob kaasa vaid probleeme saaste produtseerijatele (toiduainetetööstus, pakenditööstus), ravimifirmadele (käibe vähenemine), meedikutele (patsiente on vähem).

1. BPA (ja ka DES takistavad glükagooni eritust, s.t. madala veresuhkru korral vajaminevat regulaatorit:
http://www.pubmedcentral.nih.gov/articlerender.fcgi?artid=1280335

2. BPA aga tekitab insuliini liigeritust, hüperinsulineemiat, millele järgnevalt areneb
välja insuliinitundetus ning seejärel diabeet 2.
http://www.ehponline.org/members/2005/8451/8451.html



3. Mihkeli Zilmeri pikem ülevaade sellest, kuidas süüa:

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=174979


4. Theo Colborn, "Our Stolen Future"
http://www.amazon.com/Our-Stolen-Future-Threatening-Intelligence/dp/0452274141

5. Üks asjalik blogi diabeedi teemadel:
http://diabetesupdate.blogspot.com/

6. Diabeedist ja keskkonnast:

http://findarticles.com/p/articles/mi_m0ISW/is_286/ai_n19170432

7. ja nii edasi ja nii edasi...

http://www.drcranton.com/nutrition/plastics_diabetes_obesity.htm