Bravo, Keberlinski, Bravo!

Üks vana telelavastus on meeles. Mis aastast, ei mäleta, millal nägin, ka ei mäleta.
Mäletan, et lavastuses mängis Jüri Järvet ühte "väga andetut näitlejat" ja Eino Baskin mängis ühte "väga andekat" lavastajat. (pildil on Järvet "Kuningas Lear" rollis).

Stseenis, kus Järvetil alias Keberlinskil (või oli ta Käberlinski) tuleb öelda oma surematud sõnad "Tõld on ees", on Baskinil öelda mälestusväärsed "Bravo, Keberlinski, bravo!"
See lausung sai meemiks vähemalt tollel ajal. Kui mind, algajat arvutispetsialisti kostitati ühes logistilises keskuses (mis on nüüdseks hingusel) sellise epiteediga, ei tulnud mulle selle meemi allikas isegi meelde. See on ka mõistetav, kuna olin just kohvitassi tühjendanud arvutiklaviatuuri peale ja seetõttu just mitte kõige paremas töömeeleolus.
Kuid kõik muundub kuidagi, kui seda puudutab geeniuse vaim. See Keberlinski oli Järvetil kõike muud kui üks "väga andetu näitleja". Ka lavastuse aluseks olnud algtekst sisaldas natuke seda eitust, aga Järvetil oli see mängitud välja võimsaks eksistentsiaalseks probleemiks. Ka seda teksti olen sirvinud, autorit ei mäleta, üks vene autori jutustus oli, kust lugesin, ei mäleta, vist Looming, aga võib olla veel mingi allikas.
Kuid seda meemi veel teatakse mõnevõrra, vähemalt Internet kinnitab seda ja kümme aastat tagasi oli see üldkäibes. Meem ise põhiliselt on humoristlik-irooniline ja tähistab siiski "väga andetut näitlejat", rõhutades alltekstina olukorra lootusetust.
(see sooritus on mul senini meeles kui ületamatu topeltmäng, seda peab nägema Järveti esituses, kuidas EI TOHI öelda "Tõld on ees", see on näitekunsti kõrgpilotaazh).
Eesti e- ja pabermeedias toimuvate "arutelude" suhtes tahaksin sageli samamoodi aplodeerida.
Me ei oska üldse pidada dialoogi. Kõik arvavad ennast väga hästi suutvat esitada monolooge, taipamata, et monoloog saab tuleneda dialoogist, mitte vastupidi.
Juba kõige esimene lause, esimene noot on esitatud valesti.
Seetõttu kõik järgnev on ootuspäraselt juba ette tühistatud.
Kui ma istun hommikul tööle minnes autosse mõttega, et mul on kiire ja et kas kõik ikka näevad, KUI KIIRE mul tegelikult on, ei ole loota sujuvat edenemist.
Seetõttu ei ole väga sügavat mõtet võtte kätte mõne foorumi tekst ja seda analüüsida.
Meil puudub väitluskultuur ja see algelinegi kultuur kahjuks on väga haavatav. Ka kohvikus toimuvad intelligentsete inimeste dialoogi rikuks paratamatult ära mõne jõmmi maandumine vestluslauda. Sinna nahka aga lähevad peaaegu kõik väitlused ja võitlused, puudutagu see mõnda sammast, haridust, muusikat, aborti.

Viimane, aborditeemaline "arutelu" tegelikult saigi selle kirjutise ajendiks, kuid ma ei tahaks sellele siin liiga palju ruumi pühendada, sest see vajaks eraldi käsitlust.
Ütlen vaid ausalt välja oma seisukohta - ma ei poolda aborte mingil määral, aga ei pea võimalikuks neid keelustada. Ühiskonna huvides aga oleks anda edasi selge sõnum - lapsed on meie ühiskonda oodatud, see teguviis ei ole õige, mida te teete.
Vaid teatud selged erandjuhtumid õigustavad aborte, ka need on olemas ja neid tuleb teadvustada. Enamik nendest lastest, kes ema ja isa soovimatuse tõttu vastutust võtta ilmavalgust ei näe, sünniksid täiesti tervetena.
Niinimetatud skeptitsismi "töövõiduks" tuleb pidada seda sõnumit, mida meile edastab tänase päevani Eesti ühiskond: laps siia ühiskonda ei ole oodatud. Vastupidi, te saate karistatud nii oma karjääri mõttes, oma sissetulekute mõttes, kaaskodanike suhtumiste mõttes. 10000 aborti aastas on igal juhul meile liiga palju ja ma oleksin õnnelik, kui nende arv väheneks kasvõi 2 korda.
Kui siin suhtumises muutuks ivakenegi, näiteks kõik aborteerijad maksaksid selle operatsiooni kinni ja see lisaraha läheks sünnitusmajadele!
Ilmselt on viimane aeg ka hakata muutma selle teostamise korda - abordi tegemise aeg on liiga hiline ja see viis, kuidas seda tehakse, lausa barbaarne. Ma ei kuulu ka nende ridadesse, kelle arvates kohe sellel hetkel, kui kaks sugurakku ühinevad, tekib inimene. See rakkude kogum on tänapäevase embrüoloogia valguses siiski esialgu vaid potentsiaal inimese tekkeks. See peab realiseeruma ja kui selles realisatsioonis tekib ebakõla, embrüo hävineb.
Kuid täiesti out on vaatekoht, millekohaselt loode 3 kuu vanuses ei tunne valu, on vaid tomp rakke, midagi sisalikuga sarnast (väga levinud müüt, tingitud meditsiini väärõpetustest, on kujutlus lootest, kes "järgib" evolutsiooni kiirkäiguna, et 3 kuuselt on inimloode mingi "sisalik" ).
Nii et siin peab tegema muutusi ja sõnum ühiskonnalt naistele võiks olla ikkagi täiesti vastupidine - laps siia ühiskonda on oodatud, abort aga taunitav teguviis, mis kahjustab naise tervist, nii nagu suitsetaminegi kahjustab.
Oma vaatepunkti tõi siin ilusti välja Elukultuuri Instituut. Nagu te võite veenduda, ma ei jaga seda vaadet kõikides osades, aga toetan nende inimeste õigust neid vaateid koherentselt esitada. Nii et nende inimeste "tõld on ees" on dialoogis välja toodud. Nendele ei oska ma ette heita seda, mida tuleb ette heita enamikule "võitluses" osalejatele.
Te võiksite teadvustada, et see ei ole sobiv oma ilusate sarvede või suure eruditsiooni demonstreerimiseks. Iga päev teeb Eestis umbes 30 naist aborte, see on hirmuäratav arv.
Teie kohus, sotsiaalministeerium, on peale Elukultuuri Instituudi poolt tehtu tuua välja oma seisukoht. Tasakaalustatuse nõude praegune esitlusviis ei ole mitte midagi muud, kui nõudmine, et Elukultuuri Instituut oma vaateid muudaks.
Ma saan aru, et skeptitsistid ilmselt seda eeldavadki, selline "tasakaalustatus" on nende lipukiri olnud selle veidra liikumise algusaegadest saati. Kõik, kes ei mõtle nii, nagu Vällik, peaksid kohe oma vaateid muutma!
Kuid sotsiaalministeerium võiks siiski käituda mõnevõrra intelligentsemalt. Palun rahastagu siis kas teist portaali või palutagu kirjutada põhjalik analüüs, mis selgitaks SM vaateid, me ei näe teist väljapääsu sellest olukorrast.
Astuda siin kohtulugude tõlda on aga kindel viis igasugune diskussioon juba eos suunata rappa.
Osava manipulaatori jaoks ongi see vahest kõige mugavam võimalus. Linnuke on kirjas, ühiskonna valupunkti üle on vähemasti arutletud. Kõik on saanud välja öelda, mida sülg suhu toob, emotsioonid on köetud üles ülima määrani. Aga pärast?

Kui nüüd "kommunikatsiooni juhid" suudavad välja mängida selles "dialoogis" selle kaardi, et abordivastaseid või isegi mõõdukaid kriitikuid ei ole ümarlauda üldse vaja, et kogu arutelu taandub mingisuguse hämara "tasakaalustatuse" mõiste semiootiliseks analüüsiks, siis on saavutatud tähtis "töövõit".
Sellise mahavaikimise taktika võttis kasutusele Edward Bernays 50-ndatel aastatel ja see tõi talle suurt edu. Need töövõidud on kõik PR teaduse ajaloos märgistatud massimanipulatsiooni klassikana.

Teatud mõttes on selle manipulatsiooniviisi domineerimine diagnoos meie ajale, sest siin peituvad meie aja valuprobleemide tekke juured. Kui meid ei oleks nii halastamatult petetud mõnegi asjaolu suhtes ajaloos, aga ka meditsiinis ja mujalgi, võiksime praegu, 21 sajandi alguses vaadata määratult optimistlikumalt tulevikku.
Praegu aga pean tunnistama, et võim ikka ja jälle kordab vanu õpitud kaarditrikke.
Valelehe mängimine ei ole aga kogu aeg võimalik. Kaardipakk saab otsa, ressurss saab läbi. Valedel on pikad, aga siiski mõõtuvad jalad.
Ainukene võimalus sellele nõiaringile lõpp teha on lõpetada massi käsitlemine rumala eeslina, keda heinte ja õlgede vahel seistes segaduses hoida. See on väga odav viis alguses, lõpus aga on intressid liiga kõrge protsendiga.
Algul on see võib-olla isegi lähieesmärgi mõttes hea, lõpuks aga, kui mass on täiesti võõrdunud probleemide sisulisest analüüsist, oleme lõhkise küna ees.
Iga inimene, kes on huvitatud oma vaadete levimise edust, peaks suutma kõigepealt mõista, et hea oponent on talle eelkõige kingitus, mitte vaenlane.
Need vähesed sõnavõtu ja arvamusvõimelised inimesed on meie ühiskonna väärtus. Kuid et sellest kõigest midagi välja kooruks oleks vaja kõigepealt inimesi õpetama viisakalt väitlema.
Eestlane ei ole keskmiselt rumal inimene, aga praegu ta käitub enamikes probleemide arutelul rumalalt ja sõgedalt. Ma arvan, et see on meie haridussüsteemi väga suur puudujääk ja lihtsa lauskriitikaga seda probleemi ületada ei ole võimalik.
Väidelda ei ole üldse mõtet, kui seda ei osata. Muusika mängimisel seda põhimõtet ju ometi tunnistatakse.