Nähtamatuse anatoomia

EPL -i vanade klassikute sarjas ilmus hiljuti Wellsi kuulus "Nähtamatu". Intrigeeriv lugu, eriti kui arvestada Wellsi kuuluvust 20. sajandi alguses mõjukate fabiaanlaste ringi (keda huvitab, lugege läbi Wellsi puhul sageli mahavaikitud (miks??) raamat Open Conspiracy).
Täna, ligi 100 aastat hiljem on raamatu motiivid vahest aktuaalsemad, kui iialgi enne.
Miks võib kellelgi tekkida idee muutuda nähtamatuks? Mis illusioonid seda inimest haaravad, mis kired kütkestavad?
Romaani ulmelises keskkonnas on nähtamatuks saamiseks vaja muuta oma keha murdmisnäitajat ja läbipaistvust. Siis on uus inimene valmis, kuna keegi ei tea, kus ta on ja kes ta on.
See avab uusi võimalusi sellele, kes on nähtamatu ja uusi ohtusid neile, kes nähtamatuga peavad suhtlema.

Tegelikkuses ei ole nähtamatu olekuks aga palju enamat vaja kui oskust teha mustkunstitrikke, illusioone. Need trikid on olnud inimkonna kavalamate peade käsutuses kogu aeg ja neid on ka rakendatud kogu aeg. Nähtamatuks olek on laiemalt võttes teadja suhe mitteteadjaga, teadmatute hoidmine illusioonide kütkes.
Teadja võib olla ka näiline teadja, tähtis on ju see, et teadmatu, pühendamatu usuks sellisesse isikusse, tema olemasolusse, tema teadmisesse ja oma mitteteadmisesse.
Kogu inimkonna kirjeldatud ajalugu, Lascaux koobastest kuni Interneti ajastuni välja, on näilise või tegeliku teadmise köietants teadmatuse kohal.
Selle tantsu preestrite mantrad määravad meie ajaloo näo.
Kuidas tantsijad suhtuvad oma ülesannetesse? Kuidas suhtutakse tantsijatesse?
Need küsimused aitavad vahest täpsemini mõtestada selle ulmejutu tähendust tänapäeva maailmas. Praeguseks on sellele ulmele lisandunud rohkesti teisigi võimalikke utoopiaid, aga Wellsi "Nähtamatu" arhetüübi poolt genereeritud mütoloogial on siin kandev roll.

Tants teadmatuse kohal rippuval teadmise köiel sisaldab alati kahte suhet: suhe tantsijast kõrgemalseisvaga, taevaga, taevatähtedega, tundmatuga ning suhe all oleva vaatajaskonnaga.
Tõeline tantsija tunnetab tühjust. Ta teab selle mõõtmatust, mida ta ei tea ja selle kõrguse tühisust, mis tema ja publiku vahel on.
Sellise preestri roll on näidata tähtede suunas ja õpetada inimesi olema alandlik.
Seda tüüpi preestrite valitsemisajal liiguvad inimkonna asjad edenemise suunas, vähemasti mitte allamäge.
Samas on ajaloos teada ajajärkusid, üleminekuaegu, mil preestrite järeltulijad ei ole osutunud nii kompromissituteks ning kiusatus võimu ja lihaleeme järele paneb unustama tühjuse, mis valvab meie kohal.
Ühe sellise näite võib kohe tuua Piiblist:

Moosese viibimise ajal Siinai mäel, kui talle selgitati uusi käsulaudu, võtsid tema suguharus võimu preestrid, kes panid rahva kummardama kuldvasikat.
Need preestrid ei mõelnud kõrgemale, kui lähim nähtav horisont, ei hoolinud tühjusest ja kehtestasid ebajumalakummardamise. Kummardati midagi sellist, mille vahetu side reaalsusega oli vahest küll tugevam, sest omas kuju, kuid mis lähemal vaatlusel oli vaid üks orjastamise meetodeist, üks ahel, mis hoidis kütkes kogukonda.
Et kogukonda sellise ahela kütkeis hoida, peab kuidagi piiritlema tema horisondi, et taevatähtede tähtsus tühistada. Teadmiste ruum kõverdub ja tõeseks saab vaid vahetult nähtu, mis vahetu kasu jumalat teenib.

Praegu oleme ajastus, kus teadmises peitub jõud. Selle jõu kõik käsulauad aga ei ole veel meieni jõudnud.
See teadmamees, kes veidi rohkem teab, ei tunne enam aukartust Looduse ees. Tema teadmiste horisont on vaid vahetu kaemus, mille ta ka vähemteadjate horisondiks kinnistab.
See annab teadjamehele mõne eelise, mõne patendi, kindlustatud ninaesise.
Et see ninaesine rammus püsiks, vajab ta selle horisondi kuulutamist ülimaks tõeks, millest kaugemale ei ole võimalik minna.
Taevatähtede asemel eelistab ta inimesi tuua planetaariumi, kus kõik oluline kirjas ja kõige tähtsamad detailid teada vaid vähestele väljavalitutele.
Selle kõige taustaks võib endiselt rääkida inimese pühast eesmärgist teenida Tõde, inimese ületamisest, üliinimesestki.
Inimene on ju see, mis peab ületatama.
Kahjuks ilma alanduse, aukartuse ja kannatuseta on see aga võimatu.
Nähtamatuks soovijate ja olijate peamine probleem on nende vangistus iseenese defineeritud reeglistikku.
Nähtuks saamine paljastaks nende mittetäieliku teadmise, sunniks neid vaatlema lihtsurelikena, andma käest võimu.
Avalikuks tuleks tooks nad tagasi endisesse rolli, kes nad tegelikult olid - vahemeeste rolli inimsoo ja Looduse vahel, mida peaks kaotama niipalju kui võimalik selle läbi, et õpetada inimesed ise oma peaga mõtlema.
Praegu loodetakse, et kõik küsimused Looduse kohta esitatakse neile ja saavad oma vastuse läbi nende poolt defineeritud prillide.

Nähtamatu oli Wellsi romaanis üksikisik. Tegelikkuses on seda rolli alati täitnud teatud sotsiaalne rühm. Nii võibki romaani defineerida kui kirjeldust paleepöörde katsest, mis ebaõnnestus. Nagu bin Ladeni mäss, mille reaalsuses üritatakse meid veenda ja Ladeni hirmus tegelikult juba eos lämmatada teadmameeste kaheldavate väärtuste impeeriumi vastaste viginad, on selliste opositsionääride näithukkamine süsteemi sisemise tugvenduse jaoks hädavajalik.
Selle süsteemi nurgakivid, raamatus näiteks keegi Kemp, tegelikult osutuvad variserideks ruudus. Kõigepealt teesklevad nad kaastöötamist üksiku paleepööraja tegemistele, seejärel aga kuulutavad selle paariaks.
Paariaks kuulutatul ei jää muud üle, kui hävitada, oma surmaheitluses terrorit ja hirmu külvata. Paaria püüdmise käigus kehtestatakse enda kui inimkonna heategijate kuvand ja samas vangistatakse kõik mitteteadjad lihtsurelikud veel kõvemini tegelike nähtamatute võrku.
Raamatu epiloogis jäi inimkonna õnneks kolme raamatu saladus veel lahendamata, mis nähtamatuks tegemist õpetas. Raamatud sattusid asjatundmatu kõrtsmiku kätte, kes ei osanud neid lugeda ning Kemp jäi sedapuhku pika ninaga.
Kuid vaevalt, et kuigi kauaks.
Kempide tänane haare ületab tunduvalt 19. sajandi lõpupäevade teadmameeste saavutatut.
Meie teadmamehed teavad juba ühte kui teist nii geenidest, neuronitest ja mõtlemisestki.
Esimesed katsed lemmikloomade kiibistustega rajavad teed järgmistele kiipidele, mis juba meie eneste ajudes hoolega jälgivad, et meie silmad ei näeks ja ei tõlgendaks nähtut omamoodi ning kui see juhtubki, annaksid teada, kellele vaja.
Ma usun siiski ,et ka nende nähtamatute võimu aeg saab ümber. Nad on siiski ka vaid inimesed meie eneste hulgast, oma nõrkuste ja pahedega ning varem või hiljem leidub nende seast keegi, kellel tuleks soov võim avalikult ja vähemagi häbita tervikuna enese kätte võtta.
See vähemalt kõrvaldakse selle veidra variseriteatri, mis etendub meie ees 20. ja 21. sajandil, kus selleks et olla edukas, tuleb öelda üht, mõelda teist ja teha kolmandat.