Jäljed liival

"Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest
ja palja käsi püüdis ogarulle,
on ammugi surnud,
ammu ja aegamööda.
Ja see rand, mis kord oli noor
ning lõhnas esimest korda,
kevade rand oodates suve laineid,
pehmed linnupesad jahedail kividel,
võrgud, mis helkisid särjesapist,
esimene vesikaare tuul
üle lõpmata lageda maa -
see rand on vana ja hall,
isegi kivid on surnud.

Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

Aga nii kaua kui hingab meri,
sünnivad alati uued rannad."

(Autor: Ristikivi)

Mälu taasavastamine, eriti episoodilise mälu, selle imelise leiutise,
mis iseenese elu jäädvustab kiiresti hääbuvale lindile,
ja meenutamine ja kuulamine tuleb rahvale tagasi anda.
Jõhkrad ideoloogiad ja utoopiad on selle ära risustanud ja suigutanud.
Inimesed ei julge mäletada, nad põletavad kirju ja mälestusi,
omavahelisi suhteid, lootes tulevalas leida õigustusi.
Mine tea, mis teise inimese teadmine kaasa toob? Äkki on hull?
äkki rahvavainlane, äkki toob toored mõtted pähed,
äkki häirib hingerahu...
Inimesed kardavad üksteist ja iseennast, nende hingeraamatu võtmed on kaevu
visatud ja häda neile, kes neid üritavad sealt jälle välja õngitseda.
Uued rannad siiski ei jää sündimata
kõige risustatum rand saab ka ükskord jälle puhtaks
meri kannab peale uue uitliiva
ja alles jääb puhas, rikkumata meretuul.

Kirjutasin seda kunagi Marju Kõivupuu jutule "Paigavaimu kutse", PM, sept. 2006) täienduseks.

Aga see passib ka tänasesse, kui ühed blogid pannakse kinni ja teised jälle alustavad, ikka ja jälle hoolega mõeldes, mida teised meist arvasid ja arvavad, või ei arvanud.

Meie ei ole selle maailma naba. Liiv teeb oma töö meist sõltumata, nagu ka tema nimekaim, vana vikatimees Hannus. Meie asi on jätta jälgi, liiva ja tuule asi neid kustutada.

Vee peal oskavad kõndida vaid pühakud.

Vanal heal ajal ei tulnud külas küll kellelgi mõtet pähe oma elu vaateaken kinni panna. Vaid vene õigeusu mungad sulgesid ennast vahel koopasse, kuna nende arvates kõik väline häiris sedavõrd, isegi kõige süütum suhtlusakt oli nende vaimu jaoks kui vägistus.

Vahel võib-olla vajame sellist paastu või puhastumist, kuid see kõik ei tohiks kesta liiga palju, sest vaakumis elamine ei ole võimalik.

Virtuaalmaailma virtuaalkohtingud meenutavad sageli Alice imedemaa teelaudkonda. Igaühel on oma asi ajada, jutupuuduse üle just kurta ei saa, küll ei pruugi laudkonda sattujad üksteisest eriti aru saada.

Vahel päädib see mingite virtuaalsõdadega ja vahel lendavad peadki, virtuaalselt.

Kuid mõnikord lõpeb uni ja keegi tunneb, et tema jäljed liival ei tahagi kuhugi kaduda ja ta tunneb ennast kahjustatuna. Öö hajub ja päevavalgusesse liivahiirte sebimised ei sobi.

Poeme urgu, elades seal oma "tegelikku", "reaalset" liivahiirte elu edasi, kuni järgmise korrani, järgmise virtuaalunenäoni.