Lugu iiri seast

Ülal on pilt sellest, mis võib juhtuda dioksiinimürgituse tagajärjel järeltuleva põlvega.
USA kasutas Agent Orange nimelist "herbitsiidi" oma sõjas 10 aastat. Tohutu hulk inimesi Vietnamis kannatavad seetõttu dioksiinikahjustuste käes.

...

Räägitakse, et juba 3 kuud tagasi olla mõned Prantsuse ja Itaalia tervishoiuametnikud olnud murelikud: mõnes liha / toidu proovis sisaldus liialt palju dioksiine, aga allikat kindlaks määrata ei suudetud. Üheks võimalikuks kandidaadiriigiks olla olnud ka Iirimaa.Sahinad räägivad, et see info siiski edastati ka iirlastele, kes sellega aga midagi peale hakata ei osanud (tahtnud).
Kindlalt on teada see, et samad tulemid said Taani tervishoiuametnikud septembri keskel.
Kuid informatsiooni sellest, et nad midagi säärast leidsid, andnud nad iirlastele edasi vaid siis, kui need juba avalikult häire välja kuulutasid.
Kuid sellest tuleneb kuupäev 1 september 2008, millest tahapoole Iiri sealiha tuleks lugeda ohutuks ja millest edasi saastunuks. Vaid sellest! [1]
Kes tahab, uurigu seda sahistamise lugu edasi.

Dioksiinidest ja nende sugulashingedest katsun rääkida lähemalt järgmisel aastal. Praegu ütlen vaid, et "tulemuse" (vähk, käitumishäire, invaliidne või ebaadekvaatne järeltulija) saavutamiseks piisab äärmiselt väikesest kogusest, nimelt PIKOGRAMMIDEST kg. kehakaalu kohta päevas. Vähemalt ohutud limiidid on just nii madalad ja keda huvitab pico tähendus, see tähendab 12 nulli, sedapuhku koma järel.
See tähendab ühte ainepiisakest raudteetsisterni või veel vähem, ma tõesti ei hakka neid populaarteaduslikke üliväike-ülisuur arvutusi järele tegema. Võimalik, et usinatel teaduritel õnnestuks mõõdetavate efektide saamiseks minna veelgi allapoole, kuid kusagilt ei ole leida kontrollgruppi - just nii madalad dioksiinide / PCB-de sisaldused on juba igapäevane nähtus.
Dioksiine ja nende sugulasi on arvukalt, nagu tavaliselt orgaaniliste ühenditega ikka juhtub - nagu jänese ja tema sugulastega Puhhi raamatust. Kuid loodus neid ise ei valmista.
Dioksiinid tekivad siia ilma meie plastmassimaania tagajärjel siis, kui me neid aineid põletame. Dioksiinide sugulasi, PCB-sid valmistati aga täiesti teadlikult 50 aasta vältel ning selle taga seisis meilegi hästi tuntud nimi: Monsanto. (Ühte toodet teame me eriti hästi: Agent Orange.)

Kuigi normid nende ainete osas on ülikarmid, eeldades pidevat testimist, saab nende määramiseks kasutada vaid väga kalleid meetodeid. Ühe proovi tegemine maksab vähemalt 1000 dollarit (täpse hinnagu peavad andma vastavat ametkonnad).
Odavamaid meetodeid on küll välja arendatud, kuid neid kõiki peetakse millegipärast ebausaldusväärseiks. Häda äkki ajab EU sellele teele, et selliseid kiirtestimisi siiski hakata sooritama?
Eestis neid proove teha ei saa. Praegu tehakse dioksiinide määranguid vajaduse korral mitte Eestis, vaid Soomes, Kuopios. Sellel aastal testiti Läänemere räimi, piima, silmu konserve, aga mitte liha, möödunud aastal lihatoodetest veiseliha.

Päris lugu sai alguse siiski 19. novembril, kui FSAI (Iirima Toiduohutusameti) rutiinsest proovist searasva kohta leiti normist 200 korda (!!) ületav kogus dioksiine.
Ka Iirimal tehakse järelkontrolli hoopis Inglismaal, nii saadeti analüüs Central Science Lab-i, Yorki.
Taustaks - neid rutiinseid kontrolle liha dioksiinisisalduse kohta tehakse Iirimal mõnesaja ringis aastas, s.t. 100000 tonni sealiha kohta 1 kontroll 500-1000 tonni liha kohta. Tulemused selguvad umbes nädala jooksul. Seetõttu loota, et dioksiiniga saastumisel see tuleks kiiresti ilmsiks, on praeguseks utoopia - suureulatuslikud, kogu Euroopat hõlmavad skandaalid on siia sisse kirjutatud. (kontrolle ise on rohkem, kuid erinevate ainete-kahtluse peale jagunevad nad ilusti ära, Iirimaal tehtud toiduaineteproovide arv on mõnikümmend tuhat).

8 detsembril nägigi ilmavalgust pommuudis:
Iiri sealihatooted tuleb kõik müügilt kõrvaldada, kuniks olukord selgub.
[4]. Ajastus oli tõesti suurepärane ning ka suuremad sealihapartiid kõikjale välja saadetud.

Iiri sealiha eksporditakse 25 riiki, 113000 tonni liha jaguneb umbes nii: pool läheb Inglismaale, ülejäänud pool EU-sse ja teistesse maadesse (Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa ..Hiina ... Eesti)

Robert Hoggile oli see teine suurem ebameeldivus tema elus. Esimene saatuselöök tabas teda siis, kui Iirimaad tabas suu- ja sõrataud. Seetõttu tuli tal jahikirg asendada mõne muu meeldiva ajaviitemoodusega ning selleks sai polo. Tema korraldatud suurejoonelistel poloüritustel ja grillpidudel on osalenud ka Inglise kuningaperekonna liikmed.
Tema achilleuse kannaks aga sai tehas nimega Millstream Power Recycling Limited, mis tegeles toidujäätmetest loomasööda valmistamisega. Väidetavalt kasutas mr. Hogg selleks, et kuivatada toidujäätmeid, mingit litsenseerimata õli, mis saastuse põhjustas.
Mesinädalate asemel tuleb Hoggil nüüd anda vastust küsimusele, kuidas see õnnetu õli suutis saastada sedavõrd suure koguse sööta ja luua kaose meie tänavusse jõulumuinasjuttu.
Õli suutis aga tekitada lõputu õuduse Iiri lihatööstusesse: 10% sigadest on söönud sellest õliga "rikastatud" sööta. Farmidest tähendas see 38 veisefarmile, 10 seafarmile Iirimaal ning 9 -le seafarmile Põhja Iirimaal surmahoopi, kuna need tarvitasid seda sööta.
Kuhu ja kellele see liha on läinud, ei suuda isegi Holmes & Watson ilmselt välja selgitada, sest EU seadused ei võimalda seda. Kui sea sünni ja surmamaa võibki olla Iirimaa, ei pruugi nii juhtuda selle tootega, mis sellest saab. Tootjamaa muutmiseks piisab viilutusest. Nii ei maksa liiga tõsiselt võtta juttu sellest, et Iiri liha vaid 120 tonni Eestis liigub.

Dioksiinid Eestis

Eestis on dioksiinid jäänud küllaltki vähetuntud aineteklassiks, mis vaid vähestele keskkonnaametnikele episoodiliselt akadeemilist huvi pakuvad. Proove võetakse vähe, ohud on teoreetilised, proove tehaksegi hoopis Soomes.
Nii tunduski veel teisipäeval, ilmselt tundub veelgi, et tüütud euroametnikud on eestlasest ärimehe ja ostja elu vaid keeruliseks ajanud. Pärast mõnda päeva või nädalat võib selle sealiha kõik ilusti müüki tagasi panna ja ega sügavkülmas nendega seal midagi paha juhtuda ei saagi. Sellist klassikalist suunda väljendab parimini Postimees (Hindrek Riikoja kirjutised sealiha teemadel, [7b]).
Veidi ettevaatlikumalt läheneb teemale Päevaleht, kelle arvates ehk oleks õigustatud selle info levik, mis lasteasutused Iiri liha on tellinud. Meie Veterinaar - ja Toiduameti direktori Pärteli arvates on see ilmvõimatu. Ta küll omab seda paberit, kus info kirjas, kuid seda sisestada ei pea võimalikuks. Nii naeratatakse meile, lapsevanematele ja laiutatakse käsi, ei saa, pole võimalik, ärge paanitsege, ärge külvake paanikat. Kõik nagu 22 aastat tagasi, Tshernobõli päevil ja rohkemgi veel: radioaktiivseid autosid näiteks keegi ei kavatsenud uuesti töökorda sättida.

Kutsun üles toetama siin Eesti Lastevanemate Liidu tegevust ja üritada võimalikult kiirelt see nimekiri siiski avalikustada. Siin on tegemist põhimõttelise probleemiga, siin taganeda ei saa. Ei saa nii, et mingid normid on täitmiseks, teised niisama seinalt lugemiseks vaatamiseks, kuna pole seadmeid, millega sodi analüüsida, kolmandad võivad saada ületatud 100 ja 1000 kordselt ja ikka interpreteeritakse neid vastavalt ajastu poliitilistele tuultele.
Et aga nii tikub toksikoloogias olema, näitab ühe Iiri tervishoiuametniku väide - selleks, et tekiks mingi mõju dioksiinide söömisel, peaks neid väidetavalt sööma 40 aastat.
Et nii ei olnud näiteks Ukraina presidendivalimistel, näitab president Justshenko juhtum, aga ka Vietnami sõja ajalugu.

Suhtelisusprintsiibist dioksinoloogias

Normid toksikoloogias on väga dialektilised asjad. Kõik sõltub sellest, millal neid rakendada või mitte rakendada. President Justshenko puhul näiteks oli tegu eluohtliku situatsiooniga, nagu selgub Lippmaa analüüsist [7d].
Ka teised sarnased juhtumid (Agent Orange kasutuse tagajärjed) ei ole rõõmustavad.
Tõin oma loo illustratsioonis ühe pildi sellisest võimalikust tagajärjest.
Efektide tekkimiseks ei pea tarbima dioksiinidega immutatud liha 40 aastat järjest.

Bibliograafia:

1. Food Safety Authority of Ireland kodulehelt leitud:

http://www.fsai.ie/industry/hottopics/industry_topics_dioxins_pcbs.asp

2. Eesti Veterinaar - ja Toiduameti koduleht, kust selgub
et infot selle kohta, kes Iirimaa sealiha said-sõid, ei jagata.

http://www.vet.agri.ee/

Saab aga teada, et 2008 liha dioksiine ei määratud, küll aga räime d. sisaldusi

http://www.vet.agri.ee/static/body/files/573.DIOX2008_aruanne_kodulehele.pdf

ja et 2007 mõni proov siiski on võetud veiselihast.

http://www.vet.agri.ee/static/body/files/554.Dioksiinide_seire_aruanne_2007.pdf

3. Iiri toiduainete dioksiinide ja muude ainete kontrollimisest dokumente,

1998-2006

- http://nfrd.teagasc.ie/study_main.asp?caller=9&StudyID=190

4. Uudis, kus teatatakse Iiri sealihaproduktide eemaldamisest käibest:

http://www.iht.com/articles/2008/12/07/europe/irish.php

5. Väidetava saastunud sööda tehase omanikust

http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/europe/ireland/3684927/Irish-pork-contamination-The-feed-supplier.html

6. Mis farme see puudutab, mis tehas valmistab sööta:

http://www.eubusiness.com/news-eu/1228847521.31

7. Eesti ajakirjandus dioksinoloogilises valguses

( "dioksiinid" otsing googlest Eesti saitide peal).

a) Luup artikkel

http://luup.postimees.ee/luup/99/13/teadus1.shtm

b) Hendrik Riikoja optimistlik prognoos liha kohta, mis oma saatust ootab

http://www.tarbija24.ee/?id=56336

ning rahustav julgustav "Põrsapaanika"

http://www.postimees.ee/?id=56275

c) Päevalehe juhtkiri

http://www.epl.ee/artikkel/451673

d) Lippmaa eksperthinnang Jushtshenko dioksiinisaagale

http://www.epl.ee/?artikkel=283594

e) ERR afterparty

http://uudised.err.ee/index.php?0588057&print=1

f) Jushtshenko juhtumi kirjeldus:

http://student.bmj.com/issues/05/02/education/58.php