Lugu oodates

Selle loo ajendiks sai Jakob von Uexkülli loengu tekst Postimehes,

http://www.postimees.ee/?id=43505.

Kirjutasin sinna kõigepealt kommentaari, siis leidsin, et õigem oleks seda teha nii PM-s kui siin, blogis, kus ilmuvat on veidi redigeeritud.

Uue loo vajaduse osas olen jõudnud mõneti iseseisvalt mõnedele sarnastele järeldustele. Neist kõige olulisem on uue loo, paradigma, mõtteviisi ootus-lootus.

Sarnasest mõtteviisist annab tunnistust minu blogis kirjutised "Kaotatud paradiis", "Inimnäolise demokraatia võimalikkusest", ning muudki 3 aasta jooksul pudenenud. Kui aga palju inimesi üsna sõltumatult, vähemalt mitte üksteiselt maha kopeerides, jõuavad samasse faasi, kus selle üleilmse omapärase aju Internet erinevate osiste neuronid-osalised hakkavad signaliseerima kõigile teistele - kriis on käes, siis arvatavasti nii ongi. Kriisi aeg, aga ka ülemineku aeg, on saabumas ning millised jooned jäävad peale, kas loojangu või koidu kiired, on meie endi kätes.

Selle tulemi saatuse aga meie enese peas (ja selle tagajärjel ka maailmas) määrab see, kas meil on enesele selle kohta jutustada mingi lugu, mis toimuva ja toimunu mõtestab.

Roomlaste tsivilisatsiooni lugu sai aluseks Õhtumaa tsivilisatsiooni hällile. Neid see ei päästnud. Liiga vähesed mõistsid seda lugu. Peab siiski täpsustama - selle üks haru, Bütsants, säilis ja arenes veidi omaette, moodustades tänapäevalgi omaette probleemi ja pooluse maailmas.

Kas praegu jutustatavad lood võiksid saavutada sellise staatuse?

Ma kaldun uskuma, et võiks. Meediumivahetus on toimumas, kirjalik meedium asendub tasapisi elektroonilise, Interneti meediumiga. Roomas oli rändjutlustajate sõnumi levitamisel oluliseks osiseks vaba liikumine ja teedevõrk. Internet loob sõnumi levimiseks samasuguse kanali. Vette visatud pudel-sõnum jõuab mingil moel oma eesmärgile, indekseerimise võrgud püüavad olulised sõnumid aeg-ajalt välja.

(vt. "Pudeliposti ajastul" ).

Kas aga lugudele on leida kuulajaid?

Just siin toimib kriisi aja õhkkond ergastusena. Stabiilses ja turvalises õhustikus on vaid väike osa inimestest aldis kuulama rändjutlustajaid. Seevastu kriisi ajal nende sõnumid võimenduvad, need "kuulujutud", "vandenõuteooriad" võimenduvad ja jääb järgi vaid nende sõnumite omavaheline võistlus, suure, riikliku ideoloogia manitsused toimivad nende sõnumite summutamise asemel nende võimenditena.

Oleks väär arvata, et meil juba oleks olemas selline lugu või lood. Ka Rooma ajastu uus lugu ei olnud nii üks, kui esialgu paistab, meie aega on jõudnud palju lugusid - budism, taoism, islam, kristlus, judaism religioosses vormis, aga ka künism, mis küll hääbus, aga sai sildiks religioossete jutlustajate jaoks kõigele, mis sisaldab ratsionaalset teadust.

Kuid kõik need lood murenesid ajas. Näiteks kristlusest sai võimu sõnum, seejärel võimu kaotsiminekul tervenes see sõnum jälle märgatavalt oma pahedest.

Selle sõnastas Quigley nii: instrumendist saab institutsioon.

Institutsioonide arengulugudest on kokku klopsitud meie ajalugu, võitjate lugude sünopsis. (vt. "Ajalugu ühes lauses")

Praegune võitja peab aga ümber kirjutama eelmise võitja loo, nii ongi eelmised tsivilisatsioonid projekteeritud muinasjuttudeks.

Tahtmine kukutada eelmist võitjat pühib aga alati välja ka selle iva eelmisest loost, mida tingimata oleks pidanud säilitama.

Uue loo, või uute lugude sündimise eel või ämmaemandatena peaksime suutma hinnata vääriliselt vanu. Ilma selleta õigeid küsimusi ei tiku tekkima. Kõik meie praegused küsimused on eelnevate põlvkondade küsimuste edasiküsimised.

Kui religioonide lood on enam-vähem valmis kirjutatud, lood oma struktuuri, alguse ja lõpuga, ei saa sama väita "teaduse loo" kohta.

Teaduse lugu, millest Uexküll siin paraku paljut olulist ründab, ei ole tegelikult iial valmis kirjutatud.

Teadus on meie ajal, nagu ta oli ka renessansiajal, tuhkatriinu rollis, vaeslaps.

Renessansiajal aitas sündivat lapsukest oma enesemäärangul tugevalt religioosne eetiline tagapõhi. Tollane teadlane suunas oma pilgud üles, Jumala poole. See jumalik peegel mandus peeglikeseks seina peal (vt. "Kaotatud paradiis", I, II). See peeglike seina peal räägib küll tõtt, aga tema tõlgendaja, teadlane, pole nii läbinägelik, kui kuri (aga kaval) kasuema Lumivalgekese muinasjutus: ta loeb sõnumist välja vaid selle, et tema on ilus ja hea. Et kusagil võiks olla veel kedagi, kes teab enam, see talle hinge ei mahu isegi sedavõrd, et ta läheks seda otsima, kasvõi konkurendi hävitamiseks.

Teadlane on saanud omale uue hooldaja, see on raha. Jumalast pööras ta ennast otsustavalt ära, et saada kuldvasika teenriks.

See üleminek sai lõplikult teoks pärast Esimest Maailmasõda, kui teadlased kaotasid ära oma põhilise sõltumatu sponsori aristokraatia näol ning pidid leppima raha-võimumaailma vägevatega. Näiteks füüsikud lõid kvantmehhaanika ja seejärel kadus suur osa füüsikast postkastidesse, mis täiustavad tänini pomme.

Bioloogid jõudsid geenideni ja on nüüdseks ära ostetud Monsanto taoliste hiidude poolt, agaralt jutlustades rahailmale kasulikke pooltõdesid.

Meedikud on ära ostetud ravimitöösturite poolt.

Filosoofid on ära eksinud moevoolude vaheldumise segadikes.

Ei ole sellist lugu, mida dekonstrueerida, ei ole.

Teaduse institutsioon vajab reformatsioonist isegi enamat, kuna seda otsitavat

"puhast "algteadust suunas omal ajal preestri näpp ja ka selle peaks püüdma puhastada, säilitades selle olemusliku tõeotsimise püüde.

Uute lugude otsimise käigus ma ei alustaks teaduse dekonstrueerimisest, vaid konstrueerimisest.

Teadlane peab võtma enesele vastutuse, s.t. peab muutuma eetiliseks. Ilma vastutuseta ei saa olla eetikat, ilma reaalse vastutuseta on see vaid jutt.

Niisiis on vaja uut teaduse lugu kõrvuti teiste lugudega ja nende lugudega peab kaasnema hädavajalik ühistegevus, sest kõigile see lugu ei sobi.

Kui nüüd läheb nii, nagu läks Roomas, et uusjutlustajate tõde on mõõtumatu "küünikute", "ratsionalistide" tõega, kes paraku ei ole saanud oma laborikatsete tagant aega mõtelda, milleks nad oma uuringuid teevad, siis ootab inimkonda ees arvatavalt pikem mõttepaus.

Seevastu sel juhul, kui teadlane jääb ühte paati teiste tõeotsijatega, suudab säilitada teatud ühised väärtused, ühise keele, ühise teotsemise, võib inimkonda oodata uus tõus.

Kahju, et teadlane ise, see tuhkatriinu, kristallpaleesse sattunud, tikub ennast eraldama teistest otsijatest, väites teadvat vastuseid, mida ta ei tea, väites vallates eetikat, mida ta on vaid mujalt, eelnevatest lugudest kokku laenanud. See on võib-olla selle olukorra üks suurimaid ohtusid: lõhe kunstlik süvendamine ja arendamine.

See võib anda tõepoolest võimaluse mõnele varjatud huvigrupile, et hoida ka edaspidi näppu peal inimkonna mõttevooludel ja säilitada Itaalia-laadne elukorraldus, Napoli linna tüüpi süsteem: kõik räägivad Kristusest, aust j.t. üllastest väärtustest, samal ajal ööpimeduse katte all keegi põletab prügi, mistõttu lehmad mürgistuvad ja nende piima enam ei saa juua (sest see on kurguni täis dioksiine).

Ja ilma bossi loata ei liigu linnas õhkki. /vt viimast Geod /

Võib-olla ilma praeguse tsentri nihketa ei saagi vajalik muutus teoks - kohtades, kus sarnane süsteem kõige paremini on ennast sisse seadnud, jääb üle vaid vaikne mandumine ja tee andmine uutele jõutsentritele.