Sekeldaja ajaveeb: Pudeliposti ajastul

Informatsiooni liikumisest Internetti ("Helesinise ekraani diskreetne võlu", "Hiirte patune laul") olen ka varasemalt kirjutanud.
Praegune mõtisklus kajastab seda poolt, mida see informatsioon Internetis, laiemalt tänapäeva meedias, inimestega tegi ja teeb.

1. Meedium on sõnum.

Inimene on inimeseks saanud tänu karjaelule ja alles seejärel tööle. Karjaelu tähendas suhtlust, hierarhiat, rollimänge (eriti muidugi praegugi populaarsed soorollimängud) ning ühistegevust ning mida suurem kari oli, seda rohkem pidi meeles pidama: kes oli pealik, kes nüüd on, kes TEGELIKULT on, kes tema armuke, kas tasub pealikuga jõudu katsuda, kuidas organiseerida paremini mammutite püüdmist ja muud...
Selle kõige käigus kasvas kõvasti meie esivanematele tarvilike neuronite hulk korteksis (aju uusregioon, enamiku intellekti eest vastutav piirkond) ning ühel hetkel hakkasid inimesed omavahel rääkima ja kuulama.

Kultuuriloo häll algab ajas, kus peamiseks informatsiooni edasiandmise meetodiks oli hääl. Kõik kogukonna, suguharu, hõimu tarkused edastati suulisel teel.
Meile tundub selline süsteem kujuteldamatuna. Ma ei kujuta ennast ette ilma märkmiku, arvuti, raamaturiiulita, ilma vaimsete karkudeta. Viimasel ajal lisandub sinna veel google - ainuke hetk, kus saan usaldada ennast, on siis, kui olen arvutiekraani taga, kuna google annab võimaluse ekslikku aju kontrollida ja täpsustada.
Kirja eelised suulise pärimuse salvestamise ees tunduvad meile kindlasti väga ilmsed. Seetõttu ei tahaks ma väga pikalt tegelda sellega, et kirjeldada, mida see on meile andnud.
Valdav enamus kultuurist on tekkinud, säilinud ja arenenud kirja abil.
Kuid siin teeme iseeneselegi märkamatult suure ja olulise vea: mitte kogu kultuur ei ole tekkinud kirjakunstiga sünkroonselt. Kultuuri põhitekstid, iga tsivilisatsiooni näo määravad pärimused ja teadmiste tuum on tekkinud suulise pärimuse domineerimise ajajärgul. Põhiliste religioonide tuumtekstid pärinevad sellest ajast ja kirja pandi need tekstid alati hiljem. Prohvetid ei ole ise midagi kirja pannud, nende ütlused pannakse kirja nende õpilaste poolt. Vana Testamendi üks edasiarendus, judaism, põhineb suulisel pärimusel, teine, Uus Testament, on jüngrite ümberjutustuste kogum Kristuse tegevusest, budistlikud tekstid päranduvad meile tänini suuliselt, sest jüngrite üks olulisi tegevusi on endiselt tekstide memoriseerimine: munk peab põhilisi tekste teadma peast.
Kuid esimesed tõendatud, st. esemeliselt tõendatud teated mingist kultuuri tekstist pärinevad alati sellelt, kes need tekstid kirja pani.
Üleminekuaeg suuliselt kirjalikule pärimusele tundub seetõttu ajaloos alati mingi paradiisi või kuldajana ja eelnev ajastu pimeduseajastuna. Selline illusioon on tekkinud näiteks Kreeka ajaloos ajajärgust, mil Ateenas kõndisid ringi Sokrates, seejärel Platon, Sokratese jünger ja tema öeldu jäädvustaja.

Sama illusioon on saanud omaks ka renessansiajastule, Itaalia renessansikäsitlusele. See aeg on küll juba üleminek kirjutatud tekstidelt trükitud tekstidele, kuid ka siin on tegemist suure illusiooniga, kuna need, kes trükisõna levitasid, said paratamatult tekstide autorsust suurel määral pidada enda omaks. Ka keskajal, eriti varakeskajal, võib märgata võrdsel määral kirjaliku ja suulise pärimuse edasiandmise viiside kooseksistentsi. Keskajal loeti kõiki tekste valjult, vaikne lugemise viis sai domineerivaks pärast Gutenbergi.
Autorsus ongi kirjaliku kultuuri mõiste, seegi oma tänapäevasel kujul väljakujunenud pärast Gutenbergi avastust, trükikunsti leiutamist.
Pärast autorsuse teket taandus loomine seevastu kitsa kihi kätte, kellel oli võimalus omandada kirjaoskus. Kas mitte see ei seleta seda näilist paradoksi - väga tähtsad, peaagu ületamatud religioossed ja mütoloogilised tekstid ometi pärinevad suulise kultuuri ajastust (Homerose Odüsseia ja Ilias, Islandi saagad, Dhammapada, Kalevala, ka meie Kalevipojast mõned katked ...).
Mälu ebatäiuslikkus tingis vajaduse säilitada vaid olemuslikku, vajadust pakkida informatsioon kokku. Loodus on siin olnud äärmiselt ökonoomne, ühtegi neuronit ei ole toidule võetud niisama. Kas mitte see ülim ökonoomsuse vajadus sõnumite edastamisel ei ole loonud kunsti, tinginud vajaduse teksti ülimaks tihenduseks.
Kunsti lõi vajadus edasi anda oma suguharu kõige tähtsamaid tõdesid, mis ei hävineks, püsiks ka väga keskpärases peas, oleks salvestatud liiaselt, varieeruvalt ja just selle läbi püsivalt?
Informatsioonitehnoloogia vaatepunktist on alles praegu tähelepanu keskmesse kerkinud andmete pakkimise probleem kui tehisintellekti proovikivi: väga kõrge kodeerimisastmega informatsiooni kokkupakkimine tähendab teatud mõttes ka selle informatsiooni mõistmist.
[Näide, mille toomisest ma ei suutnud hoiduda: Otsige ja salvestage enesele selline asi, nagu Kgb archiver. See programm sai hakkama (väidetavalt, peab kontrollima)
Microsoft Office 2007 installatsiooniketta kokkupakkimisega ühele flopikettale.
PS! Kes ei tea seda mõistet, see on selline väike karbike, sisse peidetud pehme kettake, millest läbi tänapäeval saab hästi vaadelda päikesevarjutusi ja plekke, ärge visake ära. Sinna mahub müstiliselt vähe informatsiooni, vaid 1.44 Megabaiti. CD ROM ise sisaldas aga 400 Megabaidi ringis infot, niisiis pakkimistegur umbes 1:300. See pakkimine sai teoks kadudeta, s.t. flopi kettalt on võimalik tõesti installeerida Office 2007.]

Poeetika teke sai võimalikuks samuti vaid suulise meediumi keskkonnas. Kõik tekstid pidid olema kodeeritud luule ning laulu keelde.

Muusika pärandub tänaseni ikkagi kuulmismeele abiga.
Ma ei saa kuulata noote. Noodid teeb eluks, annab neile sisu interpreet, tõlk, muusikaline shamaan. Bachi Hästi Tempereeritud Klaverit kujutlen ma parimini ette Glenn Gouldi esituses. Muusika ongi kuulmismeele vahendusel edastatava pärimuse toimel tekkinud ja pärandub edasi ikkagi vaid sellisel kujul.
Informatsiooni hävinemise oht ja piiratud levitamise võimalused tekitab vajaduse seda dubleerida, mitmekordistada, taastoota.
Sellises olukorras on kogukonna igal liikmel lausa kohustus osaleda loomise- ja taasesitusprotsessis. Suulise pärimuse keskkond järelikult toetab igati loovust. Loovus on selles kogukonnas iga kogukonna liikme funktsioon.
Suuline meedium tagab ka võrdõigusluse. Mälu piiratuse tõttu on iga mälurakk kogukonnas arvel. Kõige võimekamad kerkivad esile kui nõiad, targad, laulikud ja nendele on tagatud automaatselt kõrge sotsiaalne positsion ja lugupidamine.

Kiri loob klassisuhte, vaid priviligeeritud pääsevad ligi informatsioonile, selle loomisele ja taasesitusele. Ori aga, kes ei pääse, on püsivalt kade nende edukate
peale, kellel see võimalus avanes. Endisest lugupidamisest on saanud kadedus ja ürgdemokraatia paratamatult hävineb, asendudes manipulatsioonidega.
Kiri tekitab pööbli, atomiseerunud, hariduseta, õigusteta inimesta massi, mitte karja (karjal on olemas alati teatud hierarhia, organisatsioon). See mass tunneb instinktiivselt kadedust nende vastu, kellel on informatsiooni valdamise privileeg ning siit vajadus vägivallasuhte järele kogukonna sees. Kogukondade vahel käis nii tollal, kui ka nüüd (eestlastel on see teisenenud naabrivaenuks) pidev hõõrumine ja sõda.
Selline pööblistumise ilmekas näide on meie Eesti vahel olematu "internetikultuur", foorumites ja portaalides valitsev ärapanemise vaim. Kogukonna siseselt pannakse alati paika, kellele antakse sõna ja kellele mitte. Agressiivne ja rumal ei pääse võimutsema. Kui aga ori pääseb vabaks, pääseb arvamust avaldama, siis ta ei tunneta, et arvamuse avaldamiseks peab see arvamus olemas olema.
Loodan, et internetisisesed tagasisidemehhanismid, mis on olemas blogides (aga puudu portaalides, kus millegipärast ei tunta vajadust moderaatori järele), parandavad seda uuele meediumile ülemineku vasikavaimustust, mis õiguse arvamust avaldada taandab õigusele kirjutada seosetut loba või sõimu oma kaasarvaja aadressil.

Näeme huvitavat paradoksi - alates sellest hetkest, kui hakatakse kõige tähtsamaid sõnumeid üles kirjutama, algab tsivilisatsiooni allakäik, tsivilisatsioon ületab seejärel oma "kõrgpunkti" ja algab mandumine, dekadents.
Pitirim Sorokini oma monumentaalse uurimuse "Sotsiaalne ja kultuuriline dünaamika" järgselt teeb iga tsivilisatsiooni arengus vahet tema põhitekstide analüüsi põhjal kahel faasil: vaimline (ideatsiooniline) ja meeleline (sensuaalne) faas.
Kuidagi "juhuslikult" langeb see üleminek alati sellele ajajärgule, kus meedium vahetub: Kreekas Sokratese-Platoni aeg, Õhtumaa tsivilisatsioonis Itaalia renessansiaeg. Sensuaalsest faasist ei ole enam väljapääsu, sensuaalsele järgneb juba uus tsivilisatsioon, mis algab jälle poeetilise, ideatsioonilise, vaimlise faasiga.

Püüan siin kaitsta hüpoteesi, mille kohaselt selline faasivahetus on meediumivahetuse tagajärg, Õhtumaa tsivilisatsioonis niisiis Gutenbergi revolutsiooni tagajärg, mis laiemalt on suulise-kirjaliku traditsiooni täielik üleminek kirjalikule, trükipressi abil võimendatud kultuurile. Täpsem oleks öelda, et üks põhjus ideatsiooniliselt-meelelisele üleminekuks on meediumivahetus, ma ei ole reduktsionist.
See hüpotees laiendatuna tähendab, et meie, Õhtumaa allakäigu peatumise uueks võimaluseks võiks olla jälle meediumi vahetus: trükisõna vahendusel edastatav kolib üle Internetti, uueks meediumiks on üldistatult Internet. Seega meie hüpersensualiseerunud maailmas viib uuele ideatsioonilis-meelelisele faasile (ma ei suuda kujutleda puhtalt ideatsioonilisusele üleminekut) Internet kui uus meedium.

Interneti, elektroonilise meediumi omapäraks on suulise meediumiajastu oluliste joonte taasteke ja nende joonte süntees trükipressimeediumiga.
Interaktiivsus, informatsiooni levikukiiruse hetkelisus loob "küla" illusiooni, isoleeritud rahvusriikides elunevatest natsioonidest saab hiiglaslik küla, kogukond. Kogukond ei ole päris täpne mõiste, see meedium on alus uute, mitte geograafilisel ja suguluslikul lähedusel põhinev, vaid vaimsetel suhetel põhinevate alamkogukondade tekkes.
Tribaliseerume tagasi väikesteks hõimudeks, (näide sellistest "hõimudest" Eestis on elfikeldri seltskond, igat sorti väiksed ja suured foorumid, liikumised, kodanikualgatused. Kogukondi, kuhu isik kuulub, võib olla aga väga mitmeid ja samal ajal nende seostus on väga lõtv)
Internet ühtlasi loob informatsiooniuputusele lisa, kuid ka aitab selles kaoses leida üles vajaliku. Kaosest korrani on aga veel ülimalt pikk tee minna, täna oleme siin ikka lähemal pudeliposti ajastule, pudelisse pandu võib jõuda sihtkohani, kuid üsna väikese tõenäosusega.
Kaose korrastamises aga on tekkinud kõigile ootamatuna tunduv google (mõne võtmesõnaga saame tegelikult teada, kas meile on sõnum, pudel informatsioonimeres, seda indekssõnade abiga) ning inimesed ise. Et kaosest tekiks mingigi kord, on aga vaja inimeste organiseeritud ühistegevust. Inimene ise otsib üles omale vajaliku ja kui ta selle on leidnud, siis tema hiireklõps tagab sellele saidile edaspidise edu
google otsingutes. Kuid inimesed peavad hakkama üksteist usaldama informatsiooniuputuses. See vajadus tingib väikeste kogukondade tekke, kes usaldavad üksteise hinnanguid ja vaateid, sest väga
raske ja isegi ohtlik on usaldada suvalist eksperti, inimest tänavalt, eriti kui ta allkirjastab oma pöördumise umbes nii: (To sekeldaja: ja edasi tuleb mingi isiklikuks muutuv sõim... ja siis ehk midagi argumendilaadset ...)
Samas kedagi usaldada on ometi vaja ja see ring peab olema laiem, kui tavaline akadeemikute ring. Isegi siis, kui akadeemikud kõik viimseni osaleksid aktiivselt meie planeedi tõelise tehisintellekti, Interneti loomisel, jääks nende jõust väheks. Akadeemikud aga miskitpärast ei osale, sest nende priviligeeritus on ohus ja on üsna tõenäoline, et suur osa neist akadeemikutest, kirjutajatest, kirjutava meediumi rüütlitest jäävadki meie ajastu Don Quijote-deks , kelle põhifunktsiooniks jääb tuuleveskitega võitluse sõnumi jäädvustamine. Üks selline on näiteks Neil Postman, kelle kriitika sellegipoolest on väga täpne ja asjakohane...

"Meedium on sõnum", selle lause peaks McLuhanilt ümber paneme meie ajastu keelde - "Internet on sõnum".
See aga võiks teiseneda lauseks: "Meie oleme sõnum."
Selle ülemineku teostumise eelduseks oleks aga see, et pööblist saaks tagasi kogukond, globaalne kogukond, täpsemalt galaktika, parv kogukondi, kes üksteisega on lõdvalt seotud selle imelise masina, Interneti vahendusel. Farmi Gabrielid ja Baari Sirjed võiksid väljuda vana, absurdseks muutunud meedia poolt meile pähe määritud rollimängudest ja hakata omapäi tegutsema, looma ja otsima tähendusi kaosest, Internetist. Seesama Baari Sirje muuses on osutunud väga intelligentseks blogijaks, kelle blogi sirvin või loen ikka huviga: meedium on sõnum selles mõttes, et blogikeskond toob välja inimese isikupära, televisioon labastab ja teeb absurdseks igaühe, kes sinna purki satub...
Kaosest korra tekkimise olukorra kohta ma viitan praegu järgmisele väga tähelepanuväärsele ettekandele ühel seminaril, Telemaatika 2000:
Heimir Palssoni "Kosmose ja kaose vahel". [6].
Palsson on islandlane ja selle imelise saare imeline kultuur on tänaseni väga omapärane süntees suulisest ja kirjalikust pärimusest. Sellel saarel on igaüks luuletaja, kuna see keel ise eeldab seda ja igaüks teab oma rahva tuhande aasta taguseid saagasid. Sellise kultuuri esindaja juttu tasub uskuda, kuna Islandi kultuur teatud mõttes modelleerib neid jooni juba praegu, mida võiks ideaalis tulevikus sisaldada Internet: igaüks on looja ja loodud kaose tarbija selles kultuuris kogu aeg olnud.
Et mitte jääda üldsõnaliseks, üritan selle ettekande mõnda osist interpreteerida ja ümber panna (aga lugege ise ka!).
Islandi rahvapärimuses niisiis on 3 maailma osa. Kosmos, seal elavad jumalad. Kaos, seal elavad hiiglased - hiiud. Inimene elab nende vahel, planeedil Maa ja jälgib jumalate löömat hiiglastega.
Hiiud, kaose jõud esindavad kurja, jumalad - head. Kuid jumalad on viljatud. Hiiud aga vägagi viljakad. Samasse mudelisse tõstab Palsson ümber Kooli, mina laiendatult inimese, kes on Kosmose (mis on korrastatud informatsioon, kirja pandud trükikujul) ja Kaose (milleks on uus Internet) vahelise võitluse tunnistaja ja osaline.
Peamine idee: Kosmos ja Kaos peavad saama kokku, et sünniks uus kord. Mina sõnastaksin selle nii, et kirjaliku meedia põhjal peavad inimesed Kaosest, Internetist looma uue korra, senisest viljakama ja produktiivsema. Mõned vahendid selleks on olemas - hiireklõps ja google, mis loeb neid klõpse esialgu, meie loov mõtlemine ja otsimine, meie soov ühistegevuseks, meie kogukondlikud instinktid, mis pööbelliku suhtumise üksteise arvamistesse maha suruks jpm... Kindlasti lisanduvad siia veel uued, täiesti ootamatud aspektid, näiteks AI vallas tegutsevate programeerijate käest, kuid juba nendest vahenditest on olnud üllatavalt palju abi. Seega seal, kus häda on kõige suurem, osutub ka abi väga lähedalolevaks.

McLuhan (1911-1980), "Meedium on sõnum" lausungi autor, ei näinud oma prohvetluste edasiarenguid. Ta tegeles peaasjalikult üleminekuga televisioonile, selle keele uusvõimaluste ja omapäradega.
Tees suures osas oli prohvetlik, kuid kahtlemata liialt reduktsionistlik. Kõike ei saa ilmselt taandada meediale, kõikide muutuste algpõhjuseks ei saa olla meediumi vahetus. Sellest hoolimata on meediumi vahetused olnud inimkonna ajaloos väga olulised verstapostid ja üks selline on meil praegu käsil. Laiemalt, McLuhani mõistes, algas üleminek juba 1850 paiku, kui leiutati telegraaf, ja kestab tänase päevani.
McLuhani "Gutenbergi galaktika" kirjutamise aegu oli lemmikmeediumiks saanud televisioon ja on seda ikka veel. Seetõttu paljud tema prohvetlused, millest mõned juba põrunud, on seotud televisiooniga. Teesi ise on kerge mitte mõista, ka Eesti Interneti maastikul kohtab arusaamist kujul, et sõnum ise on muutunud mõttetuks, et sõnumi vormindamine on oluline ja sõnum teisejärguline. See võib ju õige olla, kuid polnud põhiline McLuhani väidetes, selline käänak anti teesile ehk mõne teise meediateoreetiku (Baudrillard) poolt. McLuhan oli põhiliselt marksistlik-reduktsionistlik, ainult ajaloo liikumapanevaks jõuks ei olnud McLuhanil majandussuhted, vaid meedium. Seda reduktsionismi on kerge kummutada, kuid süsteemselt vaatekohalt tõi ta välja väga olulise paremeetri ühiskonna elus: seda meedium kahtlemata on.

Ääremärkuse korras. Ma ei väsi kurtmast meie keskkonna äärmist provintsluse ja raamatukogude süsteemaatilise alakomplekteerituse üle. Kui mõtlemisvõimeline inimene satub elama kuhugi külasse, on tema esimene samm minek kuhugi raamatukogusse. Vaid see võib avada akna maailma, see päästab kolklusest. Muidugi aitab kaasa,
kui külas leidub mõistlikke ja häid inimesi, kuid ikka jääb kõik ilma raamatukoguta kolkluseks. Teine kark inimesele tänapäevale on õnneks Internet ja ilma selle karguta tunneksin ma ennast tõenäoliselt täieliku kolkaidioodina. Kuid praegu veel ei ole korraliku raamatukoguta korraliku vaimse elu elamine võimalik. Ja siin ma näen hämmastusega, et ükskõik mis valdkonda ma ka ei vaataks, valitseb Eesti raamatukogudes kättesaadavate raamatute osas peaaegu absoluutne, vahel osaline tühjus. Erandiks ei ole ka meediateooria riiul. Niisiis, McLuhan ja tema "Meedium on sõnum".
Isegi kõige keskpärasem koolipoiss on sellest lausungist vähemalt kuulnud (ja tõenäoliselt hakkab jahuma sellest, kuidas sõnum ise kaob ära meediumi taha, et sõnumit ei olegi, ka ma olen ühes oma kirjutises kaudselt selle ämbri teinud, kuigi idee sõnumi puudumisest ise kahtlemata on täiesti õige).
Äkki võtaks siis raamatukogust selle raamatu, kus McLuhan sellest esimest korda räägib, "Gutenberg galaxy", ja vaataks järele? Kõik on väga tore selle hetkeni, kui lootusrikalt tipin siss McLuhan www.utlib.ee pealt leitavasse elektroonilisse kataloogi. Võinuksin ka mitte tippida: Seda raamatut muidugi ei ole. Jääb üle google books eelvaade ja sealt väljaõngitsetu. "Understanding media" ma siis sain, kõik muu oluline sellelt väljapaistvalt meediateoreetikult on puudu. Mille järgi, TÜ Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi õppejõud, õpetate te oma tudengeid?
Kuidas te loete loenguid meediateooriast, millele te viidate, kontrollida teid ju ei saa, isegi kui teil "Gutenberg galaxy" kusagil oma erariiulil ongi, võiksite võtta kätte ja selle barbaarsuse ükskord ometi omas vallas likvideerida või vähemalt püüdagi?
Või võtame teise huvitava meediateoreetiku, Neil Postmani. Kus on tema "Amusing ourselves to Death"??
Minu seniseks väljapääsuks on olnud kasutada RVL-i teenuseid, minu hea haldjas raamatukoguhoidja Helju on siin mind väga aidanud. Kuid RVL iga tellimus maksis kunagi 147 EEKi, nüüd on taksid
tõusnud kuni 400 EEK-ni ja ma eelistan raamatuid Krisostomusest juba osta. Mõne raamatu tõenäoliselt annetan ka TÜ raamatukogule, kuna mul ei ole vaja riiulil kolletavat tarkust, kui olen selle läbi lugenud.
Ja samal ajal, nagu osutusena, on needsamad õppejõud esivõitlejad raamatu pühaduse aupaiste eest peetavas ristisõjas, et kuidas küll raamat aitab meie inimesi, tudengeid paremaks teha...ja organiseerivad koguni TÜ raamatukogus vastavaid konverentse...

2. Koidu ja Eha vahel

Võib-olla tundub minu ülaltoodud vaatepunkt Interneti suhtes, mida ometi Kaose ja Kurjuse kehastuseks peetakse, liiga optimistlik.
See ei ole seda tegelikult. See optimism on intellektuaalne, puht-loogiline, tingitud vajadust ühe ajastu loojangu, Eha ja Koidu vahel leida positiivseid valguskiiri keset vahel lausa musta masendust.
Minu blogi üldiselt lugenu aimab seda ning võib õigusega küsida: mis siis on muutunud, et senised sünged noodid on muutunud optimistlikumaks?
Ma arvan, et abi on olnud võrdlusest - püüdsin võrrelda oma olukorda inimeste olukorraga mõnel teisel ajalooperioodil.
Samalaadses seisus olid inimesed keskajal, 14-15 sajandil. Meie ajalookujutuses võib see periood tunduda kohati optimistlikuna, mida ta kaugeltki ei olnud.
See sai üsna selgeks Huizinga "Keskaja sügist" lugedes, millest oma vaatepunkti selgituseks üks lõik:

Iga aeg igatseb ilusama maailma järele. Mida sügavam on meeleheide ja valu sasise kaasaja pärast, seda hingesttulevam see igatsus on. Keskaja lõpul on elu põhitooniks mõru raskemeelsus.
Vastukaja julgest elurõõmust ja usaldusest jõu vastu suuri tegusid sooritada, nagu see läbistab renessansi ja valgustusaja ajalugu, on 15. sajandi prantsuse-burgundia õhustikus vaevukuuldav. Kas elu oli tookord tõesti õnnetum kui muidu? Seda võiks vahetevahel uskudagi. Kust ka ei otsiks tolla aja pärimuses, ajalookirjutajate ja kirjanike juures, jutlustes ja religioossetes traktaatides ning koguni ürikutes, ei paista sinna olevat settinud peaaegu midagi muud peale mälestuse tülist, vihkamisest ja kurjusest, ahnusest, toorusest ja viletsusest. Tekib küsimus: kas see aeg suutis rõõmu tunda vaid julmusest, kõrkusest ja mõõdutundetusest, kas seal kusagil vaikset rõõmu ja rahulist eluõnne? Pole kahtlust, et iga aeg jätab pärimusse rohkem jälgi oma kannatustest kui õnnest. Ajalooks saavad õnnetused ja katastroofid. Instinktiivne veendumus ütleb meile, et inimesele osaks määratud eluõnne, kogu lõbususe ja rõõmsa rahu summa, ei saa eri ajajärkudel väga palju erineda. Ja hiliskeskaegse õnne sära polegi täiesti möödas, see elab veel rahvalaulus, muusikas, maastike tasastes avarustes ja portreede tõsistes nägudes.
Kuid 15. sajandil polnud veel kombeks, peaaegu tahaks öelda, et polnud veel heaks tooniks elu ja maailma valjusti kiita. Kes silmitses tõsiselt asjade päevitist käiku ja ütles siis välja oma otsuse elu kohta, tavatsedes mainida vaid kannatust ja meeleheidet. Ta nägi aega kalduvat lõpu ja kõike maist oma huku poole. Optimism, mis pidi renessansist alates esile tõusma, et 18. sajandil elada läbi oma õitseaeg, oli 15. sajandil prantsuse vaimule veel võõras. Kes on need, kes kõigepealt räägivad omaenda ajast lootusrikkalt ja rahulolevalt? Mitte kirjanikud, veel vähem religioossed mõtlejad, ka mitte riigimehed, vait õpetlased, humanistid. Rõõm antiikaja taasleitud tarkuse üle meelitab neid esmakordselt välja rõmuhääli nende toonase oleviku kohta, see on intellektuaalne triumf. Ulrich von Hutteni tuttavat hõisku
"O saeculum, o literae! Juvat vivere! - Oh aastasada, oh kirjandus! Rõõm on elada!" mõistetakse enamasti avaras mõttes. Siin hõiskab palju rohkem vaimustunud literaat kui tervikinimene. 16. sajandi algusest võiks tsiteerida tervet hulka sarnaseid rõõmuhüüde aja toreduse üle, kuid peaks alati märkama, et need kehtivad peaaegu alati taasomandatud vaimukultuuri kohta ja pole sugugi elurõõmu ditürambilised väljendused kogu selle rõõmu külluses. Ka humanistide elumeeleolu tempereerib veel vana jumalakartlik maailmast ärapöördumine. Paremini, kui Hutteni nii sageli tsiteeritud sõnadest võib seda tundma õppida Erasmuse kirjadest 1517. aasta paiku. Hiljem juba enam mitte - sest peagi jääb temas alla see optimism, mis oli talt need rõõmsad toonid välja meelitanud."

Minu arvates on olukord praegu vähemasti sarnane nende vaatluste osas. Nii nagu keskajalgi, tuleks üldse välja jätta pööbel, see seltskond, kelle käest tollal vaevalt, et midagi küsiti, ja kuigi täna küsitakse, ega sealt midagi muud peale mõttetuste tule, ja kes õnneks alati ja kõikidel asjaoludel on ühtmoodi rõõmus ja rahul, vahel ka õnnetugi. Õnne on õnneks ikka veel piisavalt. Kui asi läheb aga vähegi tõsisemaks vaatluseks, julgevad tõsisemat optimismi välja öelda vaid mõned eliitteaduste esindajad, nagu IT vallas AI spetsialistid ja bioteaduste esindajad. Ülejäänud inimeste optimism on seest üsna õõnes.
Vaimselt arvan ennast Erasmusega samasse paati. Narrust on ja jääb ülegi, maailma valitsevad Borgiatest vahest hullemategi kommetega barbarid, kes ebasobivad liiklusõnnetuste ja muude sääraste elujuhtumite abil teelt koristavad, massi hullutatakse terrorihirmuga, mille nimel oma rahva mõrvaminegi ei ole mingi probleem, oma teaduse ülistamiseks ei ole ükski vale liialt suur, raha ruulib meditsiiniärides,
mitte hool inimeste tervise järele.. Ühesõnaga, hädasid jätkub ülearugi, rohkem vahest, kui mitteüleminekuaegadel, stabiilsusperioodidel kombeks.
Sellest hoolimata puhuvad uued tuuled, Internet teeb inimesed osaliseks, vastuvõtlikuks, teadlikuks, ka murelikuks ja ühtlasi avatumaks ka tervenemisele. Pööblist võib saada jälle kogukondade hajus võrk, massimanipulatsioon võib ühel ajal kuuluda juba minevikku....
Seetõttu ärge unustage ennast liialt kauaks loojangu lummusse, ka koit ei ole kuigi kaugel. Ajaloolise arengu kiirenemine teeb öö peaaegu olematuks, koit ja eha ulatavad üksteisele selles üleminekus peaaegu kindlasti käed ja põimuvad ühte.

3. Kui meie oleme sõnum, siis mis sõnum on?

Selline tautoloogia jäi mind kummitama, kui pidasin oma missiooni, blogikirjutise peaaegu lõppenuks mõtete kinnijooksu tõttu.
Hommik ei ole õhtust siiski targem, kuna katkestab ilusad unenäod "realistlike" küsimustega, nagu näiteks habeme ajamise probleem, lapse lasteaeda toimetamise mure,
isikliku tähtpäeva - sünnipäeva veetmise mure, töö . Ta oskab meid maa peale tagasi tuua, kuid see maa ei pruugi olla parem paik, kust me õhtul unistustele andusime.
Reduktsionism taandab kõik mingile õlekõrrele. Kuid õlekõrrega ei saa tuua vett, kuna kõrs pikk, ei saa lõigata lühikeseks, kuna nuga nüri, ei saa luisata nuga, kuna luisk kuiv,
ja kuna luisk kuiv, on vaja vett, mida ei ole...
Ei ole olemas ühte põhjust ühelegi tagajärjele.
Et ma saaksin oma habeme aetud, peab mul olema juhtmestik elektri tarbeks, pardel, elektri eest peab makstud olema, mul peavad kasvama karvad põsel, ma peaks olema piisavalt isane, mul peaks olema piinlik jõuda tööle ebasileda lõuaga, mul peaks olema TAHE...See ei ole tühi jutt ainult, holismi udu ja reduktsionismi soo on ühtmoodi ohutud ja lohutud.
Minu ideaalvariandis, kus Internet saab sõnumiks ja selle läbi Meie saame sõnumiks, saab Internet olla ikka vaid peegel, mille kasutamiseks on vaja see näo ette tõsta.
See pilt, mida inimesed endist näevad, on aga vaid peitpilt, puzzle, mis tuleb kokku panna ja lahti mõtestada. See tähendab selle pildi oluliste joonte haaramist, selle pildi "pakkimist", tihendamist, mõistmist. Seda aitab Internet kindlasti teha.
Ta on seda teatud määral juba teinud. Miljonid inimesed kirjutavad siia iga päev mõttetusi. Selle kõige ainukene positiivne joon on see, et see on kasutu, s.t. ei genereeri tingimatult kasumit, s.t. võib olla aitab mõtelda.
Miljonid inimesed kirjutavad siia oma sõnumeid, pudeleid suurde elektronmeedia ookeani, lootuses, et keegi selle pudeli sealt välja õngitseb. Mis sellele pudelile peale kirjutada, mis aadress, et see kohale guugelduks, on teadmata. Planeet Maa, Roheline Tänav, Mõtlev Inimene... Täna on pudelite arv suur ja õngitsejate arv ootamatult väikene. Sõnumeid, mida leida võiks, on ka ootamatult vähe.
Sellest kõigest hoolimata mõni sõnum jõuab pärale, mõne robinsoni elevandiluust tornist merre heidetu hädahüüd leiab oma adressaadi.
Kiuslik küsimus, miks me ei saa lihtsalt niisama minna tänavale, kohvikusse, kõnetada seal kedagi ja rääkida, rääkida, rääkida, leiab sofistliku vastuse:
Ma ei tea, kellega ma räägin, ma ei tea, mida öelda. See peegel, Internet avab võimaluse sellest veidike enam teada saada. Ma ei tea sedagi, kes ma olen. Ma peaksin seda peeglist vaatama, omaenese olemuse puzzle kokku panema. Kui pudelisse pakitud sõnum ei leiagi kedagi teist, aitab ta ennast paremini mõista. Robinson ei leia ennast selle läbi enam üksi olevana.
Kuid habe tuleb ometigi ära ajada. Ka neil, kes seda ise ei tee.

4. Jalgpall või Internet?

Tänasel päeval, mil eluaastaid juba 46, on piinlik kirjutada, et on veel üks tähtis asi, mis mehepojale oluline: Jalgpall!
Seksist dr. Noormanni ajastul üleskasvatatud inimesed ei räägi. Niisiis, meie mehepojad said Allahist hoolimata (või vastupidi, tema mahitusel) viigi Türgiga.
Kus on tõendused, et jalgpall muudab maailma? Milline topeltpime katse tõendab, et eestlased täna sellele matshile on saanud paremaks kui eile? Kas see pole samasugune
soolapuhumine, kui aroomide teraapia, õige toit või mõtlemine?
Ma ei tea. Kahtlused jäävad.
Maailmas loeb see, mis loeb. Kui jalgpall aitab minul mind paremini mõista, siis see loeb. Kui seks aitab minul endani jõuda, siis see ka.
Mitte ükski õlekõrs aga ei päästa uppujat siis, kui see pole tema enda asi.

Bibliograafia:

1. Suulise ja kõne üleminekust antiikautoritel:
Platon "Phaedrus", kus ühes osas räägitakse kirjutamise kahjulikest mõjudest või vähemalt sellest, miks kirjutamisest ei piisa.
a)
http://en.wikipedia.org/wiki/Phaedrus_(dialogue)
b) Dialoogi teksti kohta link, kust saab selle alla laadida:
http://oll.libertyfund.org/index.php?option=com_staticxt&staticfile=show.php&title=111

2. McLuhani raamatud:

http://www.marshallmcluhan.com/main.html
s.h.
"Gutenberg Galaxy"
http://www.amazon.com/Gutenberg-Galaxy-Making-Typographic-Man/dp/0802060412
raamatu kohta eelinfot saab:
http://books.google.com/books?id=y4C644zHCWgC&printsec=frontcover&dq=gutenberg+galaxy&ei=F_X2SMXzD4LwsQPNmqnHCw

3. Neil Postman Online
http://www.bigbrother.net/~mugwump/Postman/

s.h. "Amusing Ourselves to Death"
http://www.amazon.com/Amusing-Ourselves-Death-Discourse-Business/dp/0140094385

6. "Kosmose ja kaose vahel", ettekanne kogumikust
http://www.eenet.ee/EENet/256.html