november 29, 2008

Lõbus uus ilm




Pildil on Roger Watersi albumi "Amusing to Death" kaanepilt, vt. ka

http://www.youtube.com/watch?v=Ds9JN1XaBRA

Utoopiliste teoste hulk, mis mingit sorti tulevikku kujutavad, ületab tänapäeval hoomatavuse piiri.
Seetõttu on haihtunud see uudsus, mis võis kunagi haarata lugejat, kes luges süngeid ennustusi vältimatust katastroofist. Utoopiate lugemine on nüüdseks rutiin, tavaliselt väga sarnane õudukate lugemisega ja ka retseptsioon sarnane - kas oli õudne, kas pani "mõtlema", kas öösel sai magada ....

Sellest hoolimata on 20. sajandi utopistlike-düstoopiliste hoiatusromaanide seas kahel eriline positsioon: 'Huxley "Hea uus Ilm" ning Orwell 1984.

(Mulle ise meeldib miskitpärast

"Lõbus uus ilm", sest see natukene omab 20 sajandi kontekstis meile hästi hoomatavat tähendust - lausungit "Elu on muutunud lõbusamaks ja huvitavamaks" silmas pidades. Väljaspool seda blogi, kus pean sellist jultumust lubatavaks, võib selle mõttes tagasi tsenseerida Heaks uueks ilmaks...)

Nende kahe kultusromaani motiividel põhineb suurel määral Neil Postmani televisioonivastase ristikäigu ekspositsioon. Tema kultusteos sai pealkirjaks "Surnuks lõbutsedes", ("Amusing ourselves to Death").
Sama pealkirjaga (täpsemalt, peaaegu samaga, "Amused to Death") ilmus 1992 Roger Watersilt heliplaat.
Huxley kirjutas oma "Lõbusa uue ilma" 1931. Orwell sekundeeris sellele 1948.

Huxley essee, "Lõbusast uuest ilmast veel kord" ("New Brave world revisited") ilmus 1958, ajal, kui vene tangid kolistasid Budapesti tänavatel ja uputasid madjarite vabadusepüüdeid verre.
Kuid juba 1958 oli Huxley maailm tõenäolisem, kui Orwelli oma, vähemalt üle lombi vaadatuna. Veel ei olnud suurt midagi välja tulnud DNA põhisest geneetilisest aretustööst. Nüüd juba on ja Atwoodi "Orüks ja Ruik" võiks olla omapäraseks punktiks sellele uuele Ilmakorrale.

Kui Postman oma "Surnuks lõbutsedes" 1985 avaldas, oli lõplikult selge, et Orwelli maailmapilt ei pruugi veel kohe realiseeruda.
Huxley visioon aga oli ja on jätkuvalt IN. Võib-olla selle valguse puudumise mõttes toru lõpust oli see kesköötund käes just aastal 1985.
Praeguseks on visiooni teostumiseks vajalikesse eeldustesse siginenud mõned mõrad ja uusarengud, mis raudkindlalt fordistliku ajastu saabumist kinnitada veel ei võimalda.

Kuid 1985 oli Postmanil täielik õigus oma eessõnas raamatule "Surnuks lõbutsedes" kirjutada:

"Hoidsime silma peal aastal 1984. Kui see tuli, aga prohvetlus teoks ei saanud, võisid mõtlevad ameeriklased lubada enesele ülistuslaule. Liberaalse demokraatia alused jäid püsima. Kuigi siin ja seal võimutses terror, jäime vähemalt meie Orwelli luupainajatest puutumatuks.

Kuid olime unustanud, et Orwelli süngete nägemuste kõrval eksisteeris ka teine - pisut vanem, veidi vähem tuntud, aga samavõrra häiriv: Aldous Huxley "Lõbus uus ilm".

Orwell ja Huxley ei ennustanud vastupidiselt isegi kõige mõtlevamate seas levinud uskumusele ühte ja sama asja. Orwell hoiatab, et meil tuleb jagu saada välisest rõhumisest. Aga Huxley nägemuse ei ole Suur Vend vajalik, et inimesi ilma jätta nende autonoomiast, ajaloost ning küpsusest..
Nagu tema seda kujutles, hakkavad inimesed oma rõhujaid armastama, ülistades tehnoloogiat, mis võtab neilt võimalused mõtlemiseks.
Orwell kartis neid, kes võiksid keelata raamatud. Huxley kartis seda, et ei pruugi olla põhjust mitte ühegi raamatu keelustamiseks, sest pole kedagi, kes neid loeks.
Orwell kartis neid, kes jätavad meid informatsioonist ilma.
Huxley kartis seda, et seda informatsiooni jagatakse meile sedavõrd palju, et see taandab meid passiivsusesse ja egoismi.
Orwell kartis, et tõde hakatakse meie eest varjama. Huxley kartis, et tõde uputatakse ebaolulisuse merre.
Orwell kartis, et meie kultuur vangistatakse. Huxley kartis, et meie kultuur trivialiseerub, et me hakkame peamiselt tegelema mingit sorti pidude ja prallede, tundlemiste, või tsentrifugaalmuna mängudega.
(pidu ja pralle - lõbusa uue ilma põhitegevus lõõgastusel, tsentrifugaalmuna - mäng, mida mängisid lapsed "Lõbusas uues ilmas", tlk. märkus)
Oma essees "Lõbusast uuest ilmast veel kord" märkis Huxley, et ratsionalistid ja kodanikuvabaduste eest võitlejad, kes alati on valvel, et hoiatada türannia eest, "ei suutnud võtta arvesse inimeste peaaaegu lõputut iha lõbustuste järele".
Nagu Huxley märkis, kontrollitakse 1984-s inimesi valuaistingute abiga. "Lõbusas uues ilmas" kontrollitakse inimesi hoopis lõbuaistingute abil.
Kokkuvõtlikult öeldes kartis Orwell, et see, mida vihkame, meid ka hävitab. Huxley kartis, et meid hävitab see, mida armastame.
See raamat käsitleb võimalust, et õigus oli Huxleyl, mitte Orwellil.

Kuna minu põlvkonnal on unikaalne võimalus olnud elada kahel erineval, totaalselt erineval ajastul, võtan julguse anda ka oma kohtuotsus: Postmanil on muidugi suurel määral õigus. Oleme jõudnud orwelli ajastust lõbusa uue ilma ajastusse. Elu on tõesti muutunud huvitavamaks ja lõbusamaks! Tõtt öelda on rumalatel inimestele meil Eestis päris hea elada. Kui aga vaevab ärevus või paanika - psühhiaater aitab, kirjutab tableti. Soma on ka täiesti olemas. Geneetiline konditsioneerimine veel puudub, kuid kaugel seegi.
Olen ka Postmaniga päri selles osas, et TV on selle allakäigus üks tegijaid, võib-olla üks olulisemaid tegijaid.

Kuid kahjuks on Postman teinud samaväärse eksimuse, mille sooritavad peaaegu kõik ameeriklased peaaegu alateadlikult mingit ideed visioneerides: nende põhjuslikkusekäsitlus on peaaegu alati reduktsionistlik. Jeeriku pasunad ei põhjustanud linnamüüride varingut - seda põhjustasid need inimesed, kes puhusid neid pasunaid. Kuid instrumendina, ajupesuvahendina pasunad kahtlemata olid tegevad Jeeriku langemisel.

Nii on TV kahtlemata tegusam kast inimeste manipuleerimisel, kui seda oli ajaleht, lendleht või telegraaf. Sellest hoolimata kunst manipuleerida sai tõeliselt suure tõuke alates juba sellest hetkest, kui Gutenberg oma trükipressi leiutas.
Kuid teist alust oli ka vaja - teooriat. Ja selle teooria püstitasid jesuiidid: propaganda mõiste oli nende arsenalist.
Kuid Gutenbergi revolutsiooni esimesed tulemused siiski korrastasid olemasolevat informatsioon, tegid selle üldkättesaadavaks, soodustasid arengut. Sellega kaasnev massimeedia vähilaadne areng oli esialgu sordiini all kulgev protsess.
Kuid olemuslikult ei ole erinevust ajalehe ja telekapurgi vahel, aga ka õudusromaan, kriminaalromaan, naistekad - kõik need kategooriad nüristavad ja ähmastavad meie teadvust samamoodi.

Epideemia mõõtmed omandas aga nähtus alates 20. sajandi algusest, kui Freud postuleeris alateadvuse olemasolu, ja Bernays sõnastas massimanipulatsiooni põhireeglid. Esimese Maailmasõja ajal sõjapropaganda meetodid töötasid hästi ja need võeti ka mujal kasutusele, näiteks Hitleri poolt, Venemaal aga arendasid propagandatalitust kommunistid.

Modernismi aeg, millega ma tähistan Maailmasõjajärgset ajastut, aga lihtsalt vajab massimanipulatsiooni oma toimimiseks.
Huxley ei pidanud oma teose jaoks telekapurgist midagi teadma, tema eeldused kehtisid ilma selle purgitagi.

Modernismiajastu üks kõige suuremaid illusioone ja müüte on tegelikult uskumus, et massimeedia praegusel kujul on äärmiselt kasulik ja vajalik.
Seda toetab teine uskumus - arenenud demokraatiaga ühiskonnas me muidu ju ei saa teha otsustusi, keda valida. Ilma igapäevase kollase ajaleheta, netiportaalita, telekas näidatavate tähtede tantsudeta ei saavat demokraatia toimida!

Küsimust sellest, kui palju me tegelikult kedagi üldse valime, kas meil on üldse midagi mõistlikku valida, kui palju meie otsustustest midagi sõltub, ei ole aga enamik taibanud päridagi.
Ometi nõutakse just massidelt alati vastutust oma niinimetatud "valikute" eest. Pangahärrad ja muud valitsejad ei vastuta kunagi millegi eest. Kas see siiski ei tundu vähemalt veider?

Postmanilt on teatud algmeid selle mõistmisel, et alates hetkest, kui Morse oma telegraafimasina leiutas, toimus maailmas üks oluline faasinihe. Ühel hetkel süstiti inimeste sisse veendumus, et neil on väga vajalik teada seda, et kusagil teisel pool planeeti keegi parajasti kedagi vägistab.

Ma arvan, et see eeldus oli algusest peale väär. Koos sellega aga oli kellelegi väga vaja, et inimesed loeksid midagi sellest, mis kusagil Austraalias toimub. Miks? Sest koos selle lugemismaterjaliga sai vastutustundlik demokraatilise ühiskonna kodanik enese sisse ka annuse reklaami, aga teise ja väga vajaliku annuse poliitilist propagandat.

Peamine probleem, mis televisiooni tulekuga jõudis oma tippu, on meedia võimendustegur.
Minu tagasihoidlikku blogi loevad 10, vahel 20, ütleme mõnisada inimest väga optimistlikult hinnates.

Seevastu selgeltnägijate saadet teavad kõik.
Maailma saab väga olulisel määral suunata ja juhtida, kui sellised "võimendid" on oma käsutuses. Just sellised, sadadesse ja miljonitesse ulatuvad võimendustegurid on tänapäevase meedia ja ühiskonna kriisi põhilisteks põhjusteks.
Kuidas pääseda sellisest haardest, mida selleks teha võiks?

Sellisest äärmisest soost minu arvates siiski on üks võimalik väljapääs ja selleks õlekõrreks, alternatiivmeedia instrumendiks võib osutuda Internet.

Rõhutan - VÕIB. Selleks peab toimuma ka teatud nihe mõttelaadides, lihtsalt pasunad on kasutud, kui neid ei puhuta. Kui inimesed jätkavad Internetis põhiliselt samasuguste mallide järgi talitlemist, nagu on nad harjunud meedialt ootama, midagi olulist kindlasti ei muutu. Staarajakirjaniku asendab staarblogija, on selles siis vahet?

Kuid on märgata ka väikesi, aga olulisi nihkeid. Loetlen neist mõningaid:


1.

Info on Internetis äärmiselt fragmentaliseerunud. Ilma otsingumootoriteta, aga ka ilma eesmärgita millegi lugemine suvaliselt saidilt, jah ka see on mingi tegevus, aga ei taga selle lugejale arvatavasti seda mõnu, mida mingi standardportaali külge kinnistumine annaks, või lehelugemine. Selles mõttes portaal on vaid vana meedia jätke uues meedias ja midagi väga revolutsioonilist ei muuda, v.a. mõned harjumused.

Seega informatsiooni otsimiseks peab inimene natukene mõtlema. Kui ta seda teeb, leiab ta selle informatsiooni ka suhteliselt kiiresti üles, õigete otsisõnade abil.

Seega ilma googleta, ausa indekseerimissüsteemita Internet ei toimiks.

Tsenseeritud googlega saaks seda olukorda kergesti tappa, siis aga kaoks sellel ettevõtmisel majanduslik kasumlikkus ja see õnneks ei ole kapitalistliku äriloogikal põhinevas maailmas võimalik. Järelikult võime ehk loota - hea ja paindlik otsingusüsteem pigem areneb, kui stagneerub.

Kui inimene juba otsib midagi otsingumootori abil, on tal seda informatsiooni ka vaja, kasvõi tunnetuslikult vaatepunktilt. Spämmi on arvutiajastu õpetanud inimesed kiiresti põlgama ja see võib mõjutada isegi traditsiooniliselt kolletavat ajakirjandust.

2.

Internetist saadavatel vastustel puudub suur valiidsus, kuid teatud valideerimine on siiski olemas. See, kas see informatsioon on oluline, õige, tähtis, selle paneb paika Interneti tarbija, kes võtab sellel moel enesele ka kaudselt teatud vastutuse selle hinnangu eest. See kõik nõuab iseseisva otsustuse võime arendamist.

Seni ei ole olnud ja tõenäoliselt ei tule ühegi probleemse teema kohta ühte, õiget, absoluutselt õiget arvamust. Otsustuse peab tegema neti tarbija.

Selle otsustuse loomiseks peab ta töötlema läbi aga tavaliselt palju mahukama informatsioonihulga, kui see on ajalehtedes, veel vähem telekapurgis kombeks.

1 minuti mehed Internetis enam läbi ei lähe, nad ei veena enam kedagi.

Iseseisva otsustusvõimeta inimestel ei ole tegelikult internetti asja ja nad on üsna sageli ka vana meedia kõige sõjakamad pooldajad.

3.

Samas Internet ei jäta peaaegu kunagi mingi vastuseta, kuigi see võib olla ka väga vales suunas, esialgu.

Ma olen seda analüüsinud iseenese maailmanägemise evolutsiooni vaadeldes ja tött öelda olen mõningate tulemuste üle tänini jahmunud.

Ilma Internetita ma tõenäoliselt peaksin väga suureks veidrikuks iga inimest, kes arvab, et ameeriklased ei käinud Kuul. Ma poleks tõenäoliselt teadnud nende "vandenõuteoreetikute" nimesidki, nagu vana meedia selliseid asju usinalt sildistab.

Praeguseks on see teooria laialt teada, ka lugemismaterjali on vahest liigagi küll.

Enese jaoks oli uuringu tulem üllatav - kaldun arvama, et ega nad seal ei käinud küll.

Pildid on võltsitud, varjude digianalüüs teist võimalust ei jäta, kuukive pole endiselt põhjalikult analüüsitud, v.a. venelaste automaatide toodud, kuundumise tehnilised probleemid ei olnud 1969 veel ületatavad, jne...

Kuid mitte keegi ei ütle teile vastust ette. Te peate selle, aga mõne teise probleemi vastuse ise enese jaoks selgeks mõtlema, ilma iseseisva tööta seda aga ei saavuta.

Ma usun, et see Interneti omadus, välja kraamida ja püsivalt jäädvustada igat sorti valesid ja nurjatusi, laastab meie maailma valede võrgustikku loodetavasti veel enam.

Jälle üks sammuke lõbusast ilmast eemale! Selle hinnaks, tjah, on vandenõuteoreetikud, kes mõnedele sotsioloogidele on saanud asendamatuks uurimismaterjaliks.

(ning kellele ma Armstrongi kombel ütleks - good luck )

4.

Internet on kahepoolne ja tavaliselt väiksemate võimendusteguritega keskkond, kui seda on raadio, TV, ajaleht. Hitleritel oleks siin raske mõjule pääseda.

Jeesuse kohta ma ei tea. Just Jeesuse mudel - mõned jüngrid, aeglane, aga kindel ideede levik, on neti omapära ja tugevus.

Internet peegeldab natukene suulise meedia ajajärgul valitsenud mudelit ning minu arvates on see hea.

Nii on sündinud ju olulised maailmareligioonid, aga ka Homerose Ilias ja Odysseia. Nii sünnib kunst, tasa, aga kindlalt, võimendudes alles siis, kui kuulaja-vaataja on selle teose omaks tunnistanud, läbi mõelnud, mänginud. Ning käsikirjad Internetis tõesti ei põle.

Interneti kahepoolsus on tegelikult ilmnev ka siis, kui te ise enda arvates "tagasisidet" ei loogi. Iga teie hiireklikk loetakse üle. Millisele saidile rohkem klikitakse, kus kauem aega parjaks tehakse, selle "tähtsus" mingi otsingu suhtes tasakesi tõuseb. Ja vastupidi, kui teie ülitargale targutusele eriti lugejaid ei leidu, olete miljondal kohal mingi otsinguga seotud järjestuses.

Selline omapärane Suur Vend vaatleb teid Internetis ja sellise tehisintellekti tegevust on tegelikult kummastav jälgida, kuna siin tõesti inimolendid on pandud vaid neuronite funktsioonidesse. Aga see hiidaju toimib!

(Teie otsingule Armstrong, good luck saate vastuse vaid seetõttu kohe, et keegi on seda enne otsinud, ja leidnud õige vastuse ja seal klikkinud. )

Internetis võib väga embrüonaalses vormis jälgida ka elavat, vahetut dialoogi. Siin sõltub kahjuks kõik sellest, kes peavad dialoogi.

Anonüümne kommenteerimine võib-olla väga embrüonaalselt andis inimestele teatud väljendusvõimaluse ja seda ka kasutatakse. Sellest hoolimata on tippportaalide külge kleepunud kommentaatorite saatust kurb jälgida. Head, sõna hästi valdavad inimesed tasakesi lahkuvad, jäävad aga mõned stammkommenteerijad, kelle tähemärkide arv ja mõtte sisukus on pöördvõrdelises seoses.

Ikka ei saada aru, et teie võiksite valida informatsiooni, mitte aga informatsioon (täpsemalt, tavaliselt provokatsioon) valib teid.
Kuid see on seesama peegli küsimus. Internet ei tee kedagi targemaks, kui see ise ei taha.

Kellelgi ei aeta habet, kui see ise ei taha.

5.

Internet ühendab inimesi. Eestis oleks tõenäoliselt tunduvalt igavam elada, kui ma
ei leiaks oma tagasihoidlike huvidele ja probleemidele kaasamõtlejaid. Neid kahjuks miljoni inimese kohta ei kogune alati väga palju. Kuid ma leian samade probleemidega tegelejad kergesti üles, tekib väike kogukond ja sellest võib olla on abi.

Esimest korda leidsin just tänu Internetile, et mulle võib meediast ka mingit praktilist abi olla: sain ja saan nõustada inimesi mõnda sodi sisaldavat toitu mitte tarbima, näiteks olgu märgusõnaks aspartaam. Aga ka fluori sisaldav hambapasta, või elavhõbedat sisaldav vaktsiin.

Minusuguseid inimesi võivad sotsioloogid uurida palju tahes - nad ei saa seda olukorda muuta muul moel, kui antakse asjast huvitatud isikutele AMMENDAVAD vastused.

Hajutatud inimeste koostööl, kes muidu ei teakskii üksteise olemasolust, on äärmiselt tervistav toime!

Ka raamatukaupmehed on avastanud, et hoolimata sellest, et mõnda raamatut loeb maailmas vaid mõnisada inimest, on neid kka kasulik müüa - Interneti kaudu, sest raamatuid, mida nii müüakse, on palju, väga erinevate nimetustega ja väikeste suurust summa võib olla väga arvestatav suurus. Isegi termin sellele nähtusele on olemas:

"Long Tail".

6.

Internetis peab tõenäoliselt veel üsna kaua suutma väljendada ennast kirjalikult. Eesti filooogid võivad küll kurta degeneratsiooni üle ja see tõesti toimib, aga see ehk on TV purgi süü. Internetis peab vähemalt suutma oma probleemi esitada. See ei ole alati küll igaühele jõukohane ja siit see hädaldus. Varem lihtsalt need tolmurullid olid teada vaid koolide emakeeleõpetajatele, kes meie võsude "meistritöid" pidid lugema.

Nüüd on lollus kõigile kaugele ja laialt näha.

7.

Internetis ei teha peaaegu mitte midagi raha pärast, või ainult raha pärast.
Raha ei ole teie tegevusel ka väga limiteeriv faktor, seda küll arenenud maailmas.
See aga tõestab väga selgelt liberaalkapitalistliku müüdi kehtetust. Inimeste vaheliste suhete kolmest vormist, mille joonistas selgelt välja Sorokin - vägivaldsed, lepingulised ja kogukondlikud suhted, domineerib meie maailmas vähkasvajalikult lepinguline vorm, mille kindlustajaks on rahasüsteemi vägivaldne loomus.

Blogid tõestavad selgelt, et tasuta lõunad on olemas ja kommunismi selle leebemas vormis ikkagi on võimalik ehitada. Wikipedia oma omapärase, aga täiesti toimiva struktuuriga on teine näide. Väga paljud Internetis edukalt toimivad ärid toimivad vaid seetõttu hästi, et inimesed tegelikult meeleldi osutavad tasuta teenuseid kõrvuti tasulistega, kui see vaid võimalikuks osutuks. Näiteks juhatatakse ju meeleldi teed.

See on avaliku ruumi tagasitulek, vähemalt elektroonilisel kujul.

8.

Internet võib mõneks vaimsest kolkast kiiresti teha metropoli, kui sinna sattuvad vaimsed ja ettevõtlikud inimesed, kes suudavad vastavat infot toota ja netti panna.

ja vastupidi - virtuaalselt saan igal meeldival hetkel minna külla ka mõnda metropoli, kasvõi Interneti piltide kaudu...

9.

Ja mul on esmakordselt võimalus lugeda neid raamatuid, mida ma tõenäoliselt kunagi ei loeks, isegi ei teaks nende olemasolust. Google on meie trükiarhiivist esile kergitanud palju vana, aga äärmiselt väärtuslikku informatsiooni ning see kiirendab tõenäoliselt oluliselt ka teadusarengut - kõik uus on ju põhjalikult äraunustatud vana!

10.

Hea, intelligentne otsimootor võiks ideaalvariandis, praegu veel embrüonaalsel kujul,
aidata tippteadlasi, kelell endiselt liiga palju aega kulub info kogumiseks, kui teaduse tegemiseks.

ja nii edasi ja edasi...

Nagu näha sellest loetelust, ei ole Internet samastuv televisiooniga. Võimalik, et midagi on soovmõtlemise tagajärg, et mingi negatiivne sõltuvus muudab mõne siintoodud joone pigem degeneratiivseks, võimalik, et mõni mull lihtsalt on üle võetud vastavate mullitajate käest kriitilise analüüsita, et see kõik on üks suur vandenõu, et meid veel kindlamalt juhitakse selle toreda lõbusa ilma poole ja ma ei tea, mis rolli seal mängima hakkan, alfa või epsiloni. Ei tea.

Kuid lootus siiski jääb, õlekõrreta elu oleks tõesti väljakannatamatu fordism.



Sildid:

2 Comments:

Blogger nikitheone said...

Tere!
Tahtsin mainida, ma juba mõnda aega jälgin seda blogi ja seda on hea ja huvitav lugeda. Loodan, et jätkate samas vaimus.

november 29, 2008 3:01 PM  
Anonymous Anonüümne said...

jajah. kui väidetavalt täpsust ja fakte armastav Sekeldaja ei tea/märganud, et albumi nimi on tegelikult 'Amused to Death', paneb see kõik siin blogis kirjapandu teatud valgusse ning on igati abiks kirjutaja maailmakäsitusest arusaamisel..

ronin

detsember 03, 2008 11:55 AM  

Postita kommentaar

<< Home