jaanuar 20, 2009

Ühe laadalise tähelepanekuid kultuurist




Pildil on kunstnik Kustodijev kujutanud Shaljapinit kusagil nepi ajastul laadal, 1922. Kas Eesti kultuurieliiti ootab ees sama võõrandunud, pagulase elu-olu internetilaada palaganis?

http://www.bestpriceart.com/vault/kustodiev5.jpg

(See vene ooperikultuuri suur ikoon siiski eelistas nõukougude laadale lääne oma pärast 1922 )

Tiit Hennoste provotseeringule kultuuriinimeste Internetti saamiseks,

"Eesti kultuuriinimesed pole osanud internetiajastusse sisse elada", EPL 03.01.2009

http://www.epl.ee/artikkel/453907

, tuli vastuseks seni vaid üks kirjutis - Berk Vaheri
"Kas Internet päästab kultuuri", Ärileht 14.01.2009

http://www.arileht.ee/artikkel/454989

(kusjuures kiidan Hennoste plaani südames heaks).

Olin ja olen jätkuvalt seda meelt, et meedium on sõnum ja selles kontekstis oleme seebiks keetmise protsessis vaid molekulid. Internet keedab ja keedab ja sellest ei pääse. Järelikult oli ja on Hennostel õigus. Tema näide, Sofi Oksaneni looming oli ka hea näide, positiivset eeskuju sisendav.

Kuid Berk Vaheri vastukõne siiski tõstatas, kasvõi kaudselt, ühe probleemi:

Kas see, mis seal Internetis juba on, võimaldab selle kolimise valudeta, teeb vaimuaristokraatia integreerumise uue prolekultuuriga võimalikuks?

Mul on riiuli all selle integreerumise kohta suhteliselt valus näidis - kogumik "50 aastat Nõukogude kunsti". See on nüüd ühe olnud aja näidis ja järelikult valutult vaadeldav.

Aga erapooletu pilk ütleb, et ega selles nõukogude kunstis midagi väga ilusat ei olnud, et see oli üks suur põrumine. Põrumise põhjuseid on ajaloolased küll otsinud ja leidnud- ohjeldamatu vägivald, barbaarsus, terror, aga ka variserlus, mis proletaarlasele jättis mulje, et tema tehtu ongi kultuur.

Kas Interneti üleminekuga saab olema samamoodi: keedab seebiks toimiva organismi? Valutu see protsess ei ole ka absoluutselt parima juhu puhul. Üks põlv kultuuri võtab üle teise põlve ikka vägivaldselt ja hoolimatult.

Ja kui ka ei võta, on vägivaldsus ja hoolimatus vana põlve privileeg ja noorperele ei antagi sõnaõigust - tema põlvkonna olemise ja teostumise võimalused lihtsalt luhtuvad.

Ülemineku intensiivsus võib tekitada vana kultuuri poolt loodu järelhelenduse efekti. See ei ole paha - nii on jõudnud meieni Platoni aegse Kreeka mõttekultuur.

Sellest kultuurist endast aga on hiljem järel vaid suur, täiesti must, ilma ühegi väljuva valguskiireta must auk, mille ainsaks rolliks tegelikult on jäänud oma tühjusesse imendada selle ümber tiirutavaid objekte ja subjekte, igaveseks imetlema vana kultuuri hääbumist.

Me ei saa iial teada, mis oli. Mis enne Platonit tegelikult oli?

Kui aga võtame teadmiseks, et meil tuleb oma saatusele ikka külla minna, siis mis on selleks parim roll? Kas olla kannataja, rüütel, rüütli tentsik, prolekirjanik?

Viimaste õueõnnes praegu küll kellelgi kahtlust pole. Võtke ja vaadake - lugemisnäidised google kaudu võtavad silme ees kirjuks. Blogid plõksuvad, igal minutil ilmuvad uued kanded, iga järgmise minuti sees on eelmine unustatud. Suurte staaride kolumnide all käib püsiv sagimine, mis religioossete motiivide ilmnemisel võib võtta tuhandeid kommentaare hõlmava mõtte(tuse)maratoni mõõtmed. Äraaetud hobused kantakse maha ja kõige võikamad täkud jätkavad talgutööd.

See on nüüd see muld, millesse meie Oksanenid peaksid juured ajama!

Mõni teos just nii saabki teoks, kusagil keldris kellegi vanaaegse Meistri käe all, oma Margarita armu ajel. Ühel ilusal päeval on see kultus.

Selleks ajaks on uue aja uus tramm lõiganud ümber ka uute internetipoeetide pead ja kehad jälle selleks mullaks, millest nad võetud.

Kes aga on see ütleja, millise keldritoa aknast paistab valgus -

trammijuht, konduktor või Ellotska?

Niisiis, üleskutse ajast hoolimata võtta ette ja siiski proovida - elevandiluust torni ehitada ka Interneti viljastavasse keskkonda. Ega see nii väga lihtne ei pruugigi olla, laadaplatsi putkade keskele midagi sellist üles ajada, aga see vähemalt säästab vaikimisest.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home