Kurbus on hea ja lihtne tunne

"Kurbus on hea ja lihtne tunne - kas seda maksab karta" -
nii kirjutab Anne Lange "Tõlkimise aabitsas", mille hiljuti raamatulaadalt ostsin.
Ta kirjutab sellest ees/saatesõnadele pühendatud E tähe rubriigis.
(Kõik teised tähed olid ka väga huvitavad lugeda, nagu alati on huvitav lugeda väga häid oma ala valdavaid inimesi sellest kõnelevat viisil, mis ei tundu üldsegi üleolev)
"Kui kaante vahele köidetakse üksnes tõlge, on tõlkija jätnud kasutamata võimaluse lugejat suunata. Et ta ise pole vestlust alustanudki, on ta ka kaitstud mittemõistmisest johtuva kurbuse eest. ..."

Ma mõtlen, et seda mõtet eessõna kohta kõlbab rakendada ka Interneti, s.h. kommenteerimiste ja blogimiste suhtes. Üle hulga aja on tehnika progress loonud olukorra, kus inimesed äkitselt avastavad, nad saavad midagi öelda ja nad tegid ja teevad seda päris agaralt. Ehk ei tee nad seda enam võib-olla mitte nii agaralt, kui 9 aastat tagasi, aga siiski. Päris tavalised inimesed arvavad igal pool midagi, muidugi ka raamatute ja kunsti kohta. Aga need Eesti päris kunstiinimesed ja tõlkijad ja kirjanikud on jäänud sellest kõigest kuidagi väga irooniliselt kõrvale. Nad kirjutavad küll paberlehele artikleid, mis lõppkokkuvõttes arhiveeruvad e-kujul. Olles aga alustanud vestlust, ei osale nad kuidagi enam selles, jäävad vait. Pärast aga ollakse solvunud, miks vestlusest midagi välja ei tulnud. Võib-olla olid ka need inimesed solvunud, kes kommentaariumi hõlmavad. Praegu enam mitte, sest seal on põhiliselt tühi ruum alles jäänud. Kellel oleks midagi öelda, on juba päris vait ja tühja koha on sisse võtnud peaaegu asjasse mittepuutuv punt inimesi, kellele see on kas mingi eneseekspositsiooni kanal (sõltumata artiklist või vestluse algatajast, kellelt aga kunagi mingit järge ei tule), või lihtsalt väljaelamise koht. Nii on foorumeist saanud parimal juhul müra tekitaja.
Aga selle kurbuse eest ennast niiviisi kaitsta siiski ei ole võimalik, seda saab vaid peita, peidetuna aga see ei ole hea ja lihtne tunne, vaid otsib omale väljundit. Vahel on see seletamatu raev sellesama kommenteerija suhtes, kes ometi on vaid teine pool ja keda võib-olla häirib just see dialoogilisuse eiramine.
Nii jääb lõpuks see teine pool ka vait või kirjutab mingisuguse nõmeduse valmis, ja see vaikus ei ole ei hea ega valges mõttes kurb.
See kommenteerimine ja blogimine on toonud muidugi ilmsiks lihtsad asjad: eestlane üldiselt ja keskmiselt ei oska vestelda ja ei pea seda mingiks väärtuseks. Välja arvatud võib-olla need, kes vestlust alustades on edaspidi lihtsalt vait, s.t. ametlik kirjaeliit. Aga seda ei saa me nende käest vist kunagi teada.
Ka tuleb lugeda täiesti läbikukkunuks ideed anonüümsest kommenteerimisest - ei tule eestlasel ka sellest midagi välja. Mõnel teisel rahval tuleb, eestlasel mitte.
On vaja teada nimesid, vähemalt portaali omanik võiks neid teada ja on vaja vastutusi ja ka liikluspolitseid. Ometi on ideel anonüümsusest kui vestlusest algne tähendus olemas, sa võid minna kohvikusse, või tänaval kõnetada kedagi ja sa saad astuda dialoogi sulle tundmatute inimestega, nad oskavad ja tahavad seda teha.
Kahju, et selline viis kõnetlemiseks ei kõlba, et sul peab olema nimi ja frakk, et sind üldse kuulda võetakse. Kui siiski?
Et vestlus on oskus, nagu pillimäng, seda peab eraldi selgitama. Pillimängu suhtes võiks võrdluseks tuua need õnnetud klaverid (millest ühe päästsin oma füüsikakabinetti kunagi) kusagil koolide võimlates, riidehoidudes ja sööklates, mis (praegugi vist) seisavad ja ootavad, leidmata mängijat, ammugi häälestajat. Ainukesed, kes seal oma "meisterlikkust" näitavad, on koerapolkade mängijad. Tirilimpapaa tirilimpapaa ... see koerapolka aga mitte kunagi ei arene edasi, selline plõnnataja jääbki seda polkat taguma igavesti. See pillimäng ei vii mitte kuhugi, nagu ei ole mitte kuhugi viinud meid ka kommenteerimise kombe sissetoomine Internetti.
Blogimine ehk viib, kuna blogijal on tekkinud teatud vastutus. Sa ise oled selle kokku pannud ja sa vastutad selle eest veidi, sul ei ole kaasvastutajaid kusagilt võtta. Päris koerapolkat ei tahaks siia üles riputada, vähemasti mitte iga päev ja inimesed näevad selle ära ka - iga päev üks ja seesama koerapolka, siis nad enam seda ei loe ja siis ei ole sellel üldse mingit mõtet.
See koerapolkade komme aga ei ole alguse saanud kommenteerijaist. Selle kombe on idandanud meile meediainimesed ise.
Uskuge või mitte, aga nad teevad seda täiesti tõsiselt. Inimesed, kes peaksid olema aastaid õpetust saanud, kuidas midagi öelda või kirjutada, ei oska kätt klaveri juurde saades tegelikult mitte midagi muud kui plõnnatada ja ta saab selle eest isegi raha ja kiita. See on õpitud abitus, sest ma ei usu, et nad täiesti õpetusest ilma on jäänud - mingi arusaamine legatost ja staccatost, fortest ja pianissimost ehk on ometi olemas?
Kuid häda on selles, et premeeritakse õpitud abituse, õpitud rumaluse eest.
Ma ei hakka siin pikalt kirjeldama "parimaid" koerapolkasid meedias. Neid on liiga palju ja need ei lõpe iialgi otsa. Kes küll võtaks ja selle klaveri kaane kinni virutaks, päästes vana hea eesti keele edasise reostuse eest?
Muuseas, vanaaegseid koerapolkasid kõlbas isegi kuidagi mängida - vanad EV aegsed meemid olid ilusad - näiteks käojaan või leheneeger. Meie kaasaegsed, enda arust teravmeelsed ütelused ei kõlba isegi külakõrtsis kasutada, olgu näiteks see äraleierdatud "stardipakett"