Läbi komeedipuru

Juba mitu aega näeme taevas augustikuus lendtähti. Kimavad kiiresti üle taeva ja kustuvad siis.
Kuna need tulevad Perseuse tähtkujust, nimetatakse neid Eesti keeles mitte hästi kõlava sõnaga perseiidid.
Miks just augustis sellised külalised meie õhku ilustavad? Kust nad on tulnud, mis sõnumeid toovad ja miks on see käinud nii juba inimkonna hällist saadik?

Mulle jäi see lendtäht hinge kripeldama, mida ma rõdult puhtjuhuslikult üleeile silmasin. Tuli ja lendas üle Anne kanali ja kustus siis. Ei jõudnud isegi soovida midagi!

Nii ei jäänud mul muud üle, kui tutvuda Internetiga ja otsida nendele langenud staaridele seletusi.





Enamik meteoriidivooludest, mille kaudu inimesed on tuttavad langevate tähtedega, on tegelikult komeedipuru, s.t. osakesed, mida komeet enese järele jätab, kui ta lendab Päikese lähedalt mööda.
Seda näeme komeetidel sabana, sest komeedist eraldunud osakesed helenduvad päikesekiirte paistel. Saba ise on kahe haruga, üks sabaots on otse päikesest eemale suunatud, see on ioonide vool, ja teine sabaots jälgib komeedi läbitud teed. Kõige ees aga lendab komeedi tuum, peategelane selles illuminatsioonis.
Sinna komeedi läbitud tee peale need osakesed jäävadki ning hakkavad samuti tiirlema umbes samasugust orbiiti mööda, nagu komeet ise.
Komeetide orbiidid on aga väga väljavenitatud, umbes sama väljavenitatud, kui kõigile teada-tuntud fantoomplaneedi Nibiru oma. Eriti väljavenitatud orbiidiga komeedid tulevd Öpiku - Oorti pilvest, veidi vähem väljavenitatud aga pisut lähemalt, Kuiperi või Hillsi vöö kandist.
On sellised objektide vööd Pluto kandis ja sealt edasi.
Nende objektide tiirlemiseperioodid on meie mõistuse jaoks kuidagi mõistetavad, 100-200 aastat.
Need aga, mis sealt Öpiku pilvest pärinevad, need tavaliselt kas ei tule üldse tagasi, või tulevad juba siis, kui inimesi on asendamas neist olelusvõitluses edukam liik, olgu kasvõi prussakad.
Ma ei saa üle ega ümber Ernst Öpikust, nagu seda vist ei saa tänapäeval mitte ükski astronoomiakursus.
Öpik, kõrvuti Jaak Panksepa, Endel Tulvingu jpt. väliseeesti teadlastega on selge tunnistus meie rahva mõttejõust. Kahjuks on see ka selge tunnistus meie olude armetusest, ma mõtlen seda ka vaimses mõttes. Siin head andekad inimesed upuvad ära. Kui aga nad pääsevad siit ära, näiteks vanale heale Inglismaale (tegelikult Iirimaa, Armagh tähetorn oli Öpiku põhiline töökoht), saavad neist seal nagu võluvitsa väel korüfeed. Öpik on kindlasti üks selline mees, kes väärinuks Nobelit ja kes vaid oma tagasihoidliku esinemismaneeri tõttu ei ole saanud endale ei Öpiku pilve ennustamise au (aga leiutas selle 1932, 20 aasta enne Oorti), ei Jarkovski efekti ennustamise au (aga tegelikult oli Öpik see, kes selle asja sisuliselt kirja pani, viidates ISE aga Jarkovskile, kellel tött öelda selle efektiga minu aru järgi küll suurt pistmist ei olnud), ei tähtede termosünteesi ja põhimudelite õige formuleerimise au. Ja nii edasi ja nii edasi. Kuid tema suurust on hakatud tasapisi siiski tunnustama, nii suurest isiksusest ei pääse kuidagi üle.
Kuid nendest asjadest peaks kirjutama muidugi eraldi lood.

Nüüd aga komeetide juurde tagasi. Komeedid on tegelikult reliktid, arheoloogilised jäänukid sellest ajast, kui Päikesesüsteem moodustus. Siis nimetati neid planetesimalideks ja neid oli laias laastus kahte sorti. Ühed moodustusid lähemal, kui praeguse Jupiteri orbiit, seal vesi, metaan ja muu säärane kraam ei saanud kondenseeruda Päikese läheduse tõttu. Neist said Maa, Marss, Veenus, Merkuur. Äpardunutest said asteroidid Jupiteri ja Marsi vahel, mõnedele sai osaks au olla nimetatud planeetideks mõnda aega. ...
(btw, Maa enne pidi oma ürgpartneriga kokku põrkama ja tekitama Maa- Kuu paari ja kusagilt ära varastama komeetide vee, et saada elamiskõlblikuks)
Teised moodustusid kaugemal, neid oli rohkem, nad sisaldasid ka palju vett, metaani ja muud kondenseeruvat ollust. Neist said Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun.

Järelejäänud planetesimale pärast põhiplaneetide tekkimist oli aga väga palju, hinnanguliselt 100-1000 korda enam, kui tänaseks alles jäänud.
Mis neist sai?
Kui hiidplaneedid oleksid pärast oma teket säilitanud tollase konfiguratsiooni, tiirutaksid nad seal tänapäevani ringi ja mõni neist sopsaks ka meile külla. Mitte eriti rõõmustavate tagajärgedega, ma loodan, et olete kõik kuulnud sellest, mis dinodes sai, ning umbes 100-1000 korda tihedamini, kui praegu kombeks.
Aga tollal ei läinud nii. Moodustunud 4.5 mlrd aastat tagasi, siis 600 mlj aastat suhtelist vaikust, läks suurplaneetidel kord käest ära. Ilmselt koguni nii, et Uraan ja Neptuun said endale tollal üsna ekstsentrilised orbiidid ja nende orbiidid lõikusid Maa rühma planeetidega. See lõi platsi planetesim'alidest küllalt kähku tühjaks, selle hinnaga, et nii Maa, Marsi, Kuu, Venuse pind tänase päevani mäletab pommitusi tollest ajastust. Nii et umbes 100 miljonit aastat käis väga kõva pommitamine ja loppis Kuu on selle parimaks kinnituseks. Tollal aga elasid Maal vaid arhibakterid ja nendele pommitamine ei suutnud suurt midagi teha!
Siis aga said hiidplaneedid kätte jälle suhteliselt stabiilse konfiguratsiooni ja mis veel hea - järelejäänud planetesimalidest enamik olid ka leidnud tee kas Päikesele, suurplaneetidele, lennutatud kaugele või põrgatatud kokku Maa, Kuu, Veenuse, Marsi, Merkuuriga.
Neist eemalelennutatud planetesimalidest moodustusidki Plutost kaugemal olevad objektid, Kuiperi vöö, siis veel kaugemal hüpoteetiline Hillsi ring ja Öpiku - Oorti pilv.
Osa muidugi jätkab tänase päevani teed teiste tähtede poole (ja osa seal lindpriideks kuulutatuid tulevad sealt jälle meile külla, eriti noorte, sündivate beebitähtede juurest).
Aga see Öpiku - Oorti pilv paikneb sellel maksimaalsel kaugus, kus Päike saab veel mõjutada oma kadunud poegade saatust. Hinnatakse, et selle äärmine piir on kusagil 1 valgusaasta kaugusel.
Ka galaktilised gravitatsioonilised mõjud on sellel kaugusel juba võrreldavad Päikese omaga ning seetõttu nende orbiit on sageli üsna tinglik mõiste - galaktilised või naabertähtede häiritused võivad mõne komeedi kergesti eemale juhtida või ka Päikese poole tagasi suunata. Pilv ise enam ei paikne ketta peal, vaid on hajus, lömmilöödud sfääri kujuga ja lömmisolekut määravad juba galaktilised häiritused (kujutlege hiidseebimulli tuule käes).
Kui sabatähe orbiit käib mõnes punktis kokku Maa orbiidiga, siis sabatähe jäetud saba jääbki Maaga lõikuva orbiidi peale tiirutama ja igal aastal umbes samal ajal saab näha kosmilise puru tekitatut ilutulestikku. Meteoriidid on ise väiksed, kaaluvad alla 0.1 grammi enam-vähem kõik ja põlevad heleda leegiga ära. Meteoriidi järele jääb järgi ioniseeritud gaas, mis peegeldab hästi pikalainelist raadiokiirgust. See võimaldab kavalate raadioradarite abil (vt. AMOR radar, või CMOR radar) selliseid meteoriidivoolusid hästi tuvastada, teha kindlaks isegi nende trajektoor ning siit arvutada umbes sedagi, mis ajast see tolm pärineb, kui seda sünnitanud emakomeedi trajektoor on teada.
Kõige tuntum meteoriidivoolus ongi siis Swift - Tuttle komeedi poolt tekitatud purupilv, mis iga aasta 12. augustil kulmineerub.
Komeeti ise nähti esmakordselt 1862. aastal, esimesena Lewis Swifti, seejärel Horace Tuttle poolt. Vaatlejaid oli teisigi, kahjuks sattus nende keskele üsna ebatäpseid vaatlejaid. See tegi komeedi taasilmumise ennustamise võrdlemisi tänamatuks ettevõtmiseks.
William Marsden ennustas 1973, et komeet tuleb tagasi 1981 ja seejärel täpsustas ennustust, prohveteerides uueks illuminatsiooniajaks 1992.
Nii juhtuski ja tekkis võimalus ka komeedi orbiidi parameetreid korralikumalt määrata.
Selgus, komeet oli ka 1737 siin külas käinud ning teda on nähtud ka Hiina astronoomide poolt, 69 e.m.a ja aastal 188. Ka 1737 vaadeldi seda Hiinast ühe jesuiidi poolt.

Tekib aga loogiline küsimus - mis takistab komeedil kohas, kus see ristub Maa teega, meie armsa planeediga kokku saamast?
Selgub, et ei takistagi ja esimene selline võimalus avaneb aastal 2126, kui Swift - Tuttle tagasi tuleb. Kui orbiitide arvutajad on arvutanud õieti, siis kokkupõrget ei juhtu. Kui aga komeet oma saba aurustumise peale liialt palju ainet raisanud, võib kõike juhtuda.
Kui aga see kohting ebaõnnestub, võib järgmine soodus aeg tulla kusagil 3000 aasta paiku, või anno 4500, ei viitsinud lähemalt uurida. Apres nous le deluge, pärast mind tulgu misiganes uputus.
Aga vaevama jääb ka muid küsimusi. Kui see dinode asteroididega kokkupõrge ikka nii haruldane on, et jättis meile 65 miljonit aastat hingamisruumi, siis mis pagana pärast just sellel ajastul, kui elan mina, peab Maa üsna mitmete sarnaste kosmiliste ohtudega maadlema? Kui aga need ohud pidevalt silmapiiril on, peaks äkki küsima, kas elu tekke ja arenemise tekkimise saatus ei olegi äkki suur loterii, Maa lihtsalt ongi väga suur õnneseen? Lisaks sellele suurele pommitamisele, mis suurema osa prügist kaugemale toimetas, on meil vist ikkagi väga väga vedanud, s.t. puhta statistika järgi nagu 50 korda järjest kulli tulek mündiloopimisel.
Sellele küsimusele, mis tõenäosus oleks lähema 1 miljoni aasta vältel Swift Tuttlega kokku põrgata, planeedisüsteemi arengu modelleerijailt vastust saada ei õnnestunudki - nende uurimused olid kõik kenasti tasuliste uste taga, isegi Tartu Ülikooli arvutite pealt kaevates.
Ajapuudusel jätan ära lingid, Wiki veidi aitab, ja kes teab, teab niikuinii minust rohkem ja kes ei tea, see tavaliselt ei tahagi midagi teada ühestki langenud staarist, kui A.S. välja arvata.