Sa oled mu teine
Mida oskate arvata lapsest, kes kurdab, õpetaja paha paha, peab lugema raamatuid. Eriti kui raamat, mis kästakse läbi lugeda, on tema elu teine ja selleks saab kohe "Hamlet"?
Olla või mitte olla, see monoloog võib sellisele lapsele olla tõeline vaimne trauma.
Kas see raamat võiks olla ka tema viimne armastus?
Et Eestis on tänaseks massiliselt vähemalt keskkooliharidusega sarnaseid inimesi, on kahjuks fakt.
Kas ka ülikooliharidus on saavutatav sellise fenomenaalse tulemiga, jääb veel hüpoteesiks.
Mind hämmastab ikka veel minu elukestev võime sarnaste tõsiasjade üle hämmastuda.
Sildid: Hamlet
posted by Sekeldaja at 08:43
5 Comments:
Väga kummaline, kui laps on elus lugenud ainult 2 raamatut ja needki koolis. Pigem tekitab trauma, et kodus absoluutselt lugemist ei harrastata.
Kas algklassides enam kohustuslikku kirjandust ei olegi?
Ma mäletan, et saime ülikoolis päris lahedalt läbi, Uljanovit eriti sügavalt tundma õppimata. Nii ka selle kohustusliku kirjandusega - kolme veab välja ka sisukokkuvõtete, teistelt kuuldu j.m.s põhjal.
Ega õpetajad ei julgegi eriti teoste kohta midagi sügavat küsida, sest see, kes pähe saab, on õpetaja, mitte õpilane.
On ju teada - kui lastel on palju kahtesid, on süüdi õpetaja, ta pole oma tööd teinud.
Süsteemse mõtlemise kursustel saab selgeks, miks mõned ei loe ega hakkagi lugema........näiteks see, et kõik ei maali ega soovigi maalida on kõikidele selge, aga kui lugemise vastu huvi ei tunta, siis nagu tasuks hämmelduda. Muideks, hämmeldumine olevat naiivsuse üks vorme.
:-))
Ma ei tea, palju teil lastega kokkupuuteid on, aga nende lugemisharjumust ei kujunda alati mitte vanemate lugemisharrastus, võin seda oma nelja võsu näitel (ja teiste laste ja nende vanemate näitel, kellega kokku puutunud olen) öelda. Noh, ma arvan, mina ikka natsa loen :-), abikaasa loeb kah, ka vanem tütar luges oma ea kohta normaalselt. Noorem tütar vedas läbi kohustusliku kirjanduse ja see oli praktiliselt kõik. Niimoodi kuni gümnaasiumini. Siis käis plõks ja nüüd on asjad paranenud. Ja poisid tunduvad käima kah erinevaid teid.
Tegelikult kujundab vist lugemist mitte eeskuju, vaid eelkõige milliste raamatute juurde keegi sind esimesena viib või millises situatsioonis sa esimest korda mingit lugemisvara kohtad. Kunagi tegin ühele klassile nn soovitava kirjanduse nimistu ja selliseid asju võiksid koolid ise julgemini kasutada (kas näiteks teie eelistaksite Kippelit või Kalmust Eesti ristiusustamise kirjeldajana? :-))
Kohustuslik kirjandus on täiesti olemas, nii algklassides kui ka edaspidi. Miks just selline, valiku põhjendused on aga.....eee.....väga ebaselged.
Postita kommentaar
<< Home