Teadmine - jõud

Meie mõistus on meie meeleorganite meelevallas. Isand on oma orjade ori.
Mõne meeleorgani kaotanul teised meeled terituvad. Kõik meeleorganid kaotanud isikust ilmselt saab kiiresti täielik idioot.
Karjaline eluviis on ainukene põhjendus meie ajule. Elamine sugukonnas ja kõikide selle suure pere liikmete igapäevaste hierarhiate ja meeleolude jälgimine oli oluline, et ellu jääda ja edeneda. Koos jõuti rohkem, koos said nõdrad inimesed jagu kasvõi mammutitest. Lõpuks koguni lõplikult.
Selle kauge kogukondliku aja järelkajana on meile tänaseks olemas ajalehed, ajakirjad, blogid, kommentaarid, televisioon ja raadio...
Õiget küla või kogukonda ei ole enam, pere piirdub vahel vaid ühe vanema, mõnel heal juhul kahega, kusagil kaugel on olemas kauged vanaemad ja vanaisad, kellega kord aastas või kaks kohtutakse.
Minul õnneks on olemas veel sundus oma suure suguvõsa kõiki hõimlasi meenutada meie suguvõsa igaaastasel kokkutulekul. Kuigi korra aastas kohale veavad ennast vahest 1/4 olemasolevaist, nii 50-100, on meid hirmuäratavalt palju ja see hoiab mõned ajurakud elus. Peab meeles pidama neid tädisid - onusid ja nende järelpõlve ja uuendama mälurakke, kuna neid hõimlasi tuleb ka pidevalt juurde (ja õnnetuseks läheb ka ära).
See on minu arvates see alus, millest lähtub uudise vajalikkus - kunagised hõimu-sugukonnasuhted. Kui ei ole hõimu enam elus, olgu siis vähemalt uudisedki!
Et see on praegu enamasti vaid meelelahutus, meele eemalejuhtimine tõelisuse eest, et oma globaalsuguvõsa tegevuse enamik aspekte ei oma oma isikliku eluvõitluse seisukohalt mingit tähendust, see on muidugi tõsi.
Tõsi on ka see, et need uudised ei ole enam otsestest allikatest koku kogutud, vaid ainult varjuteater koopaseinal.
Uudiste edastuse on usurpeeritud teatud müügimeeste-merkuriaanide poolt ja nemad edastavad seda, mida on vaja ja enamasti ka seda, mida küll pole vaja, aga mille absurdsuse järjepidevus loob voo, uudisevoo, mis uputab, orjastab, vangistab, naelutab üllatuse ja shoki ootuses ja samas jätab rahuldamata, ühesõnaga, on narkootikum, nõel, mille otsas me juba mitu sajandit oleme.
Selline teadmine ei ole enam jõud, vaid jõuetus ja seda just ongi vaja.
Ajuti uudistevoo joobest toibunud isik võib ennast vist peaaegu õigusega pidada peaegu geeniuseks - kui tal oleks vaid energiat tekkiv tühjus ajudes täita omaenese mõtete, ideede, teostustega ja need ellu viia. Näiteks Edisoni tüüpi tegelased ei vajanud uudiseid, nad olid ise uudisevoo autoreiks ja need asjad, mis lähtusid sellistelt isikutelt, olid reaalsed, vapustades inimkonda oma lihtsuse ja suurusega. Olgu näiteks hõõglamp, millest nüüd lõpuks tahetakse vabaneda...

Mis juhtuks, kui maailmast kaoks kõikjal elekter mõneks ajaks? Ilmselt iibetõus. Mis aga juhtuks, kui kaoksid uudised?
Kas pole äkki nii, et teadmise saamiseks millekski enamaks, kui eufooriaks, peab katkestama projektori töö, lõpetama slaidiseansi ja paluma kõigil huvilistel minna oma uudishimu rahuldama välisilmast?
Kusagil siin peitub huvitav paradoks, sest uudistevoogude paljususe keskel ehitab oma ruumi üles ka mediaatorirollis kogenematute isikute seltskond - blogardid ja kommentaatorid. Nende uudise võlu on moonutamatus, võimalik moonutamatus, sest kõige paremaks propagandistiks on tavaliselt see, kes ei ole teadlik oma rollist. Kui õnnestuks sellest võrgustikus välja rookida stereotüüpsus, võiks tulem olla vähemalt huvitav.
Aga isegi kõige siirama vahenduse puhul jääb ikkagi küsimus varjuteatrist püsti. Maailma määratus, meie eneste eluuniversumi arvutus, sest mõnisaja isiku eludest saab põhimõtteliselt ülevaadet omada, mitte iial aga kuue miljardi eludest, on ületamatu tõke, mis võimaldab ainukese siira tee infotungi tegelikuks rahulduseks - oma maailma vähendamine, piiritlemine. Aia ehitamine, valitud peenarde harimine.
See on see järeldus, millele peaks tulema iga meediateoreetik. Tühisus, tühisus, tühisus, kõik meedia on ikkagi tühisus. Mis loeb impeerium minu kapsapõllu kõrval?
Nii peaks igal nõela otsast põgenejal olema julgust öelda.
See tänane jutt on tõtt öelda inspireeritud Ilmar Raagi artiklist
Päevalehes:

http://www.epl.ee/artikkel/481462

Pasteerisin häbenematult selle teksti ka Raagi artikli kommentaatorite ühendkoori lõppu, eks nende tegevus illustreeri ka sama asja, millest artikkelgi rääkis - kordamine on tarkuse ema. Kui ka midagi öelda ei ole, ütle ikka. Midagi ikka on, kui ka midagi ei ole, sest kunagi pole nii olnud, et midagi ei ole olnud, kui ühte kuulsat filosoofi järgi ahvida...