november 09, 2009

Kui ma peaaegu ei oleks Saraatovi jõudnud




Loo kirjapaneku põhjuseks on proosaline vajadus - lapsele antud koduülesanne uurida välja mõni veidram elujuhtumus oma esivanema eluloos, lasta see tal kirja panna ja see siis ümber jutustada.
Väga veidraid ja kompromiteerivaid luukeresid ma ei kavatse siia üles riputada.
Aga selline lugu küll teistele hoiatuseks ja õpetuseks.
Kuna tegelesin oma varases nooruses päris aktiivselt matemaatikaga, käisin hoolega vabariiklikel matemaatika olümpiaadidel. Minu kodukooli profiili arvestades oli suhteliselt lootusetu käia keemia või füüsika omadel. Aga matemaatika omadel võis käia küll.
Aga siin, kahju küll, ei vedanud mul mitte alati kõige paremini. Kaks korda õnnestus jääda teiseks ja mitte esimeseks ja nii ei pääsenud kuidagi võimalikku tolleaegsesse tippu - üleliidulisele olümpiaadile. Nõukogude matemaatikatraditsioone arvestades sealt edasipääsemine oli suhteliselt lootusetu, vähemalt minu jaoks.
Aga eks elamus oleks olnud seegi, üleliiduline olümpiaad.
Aga ühel korral vedas mul tõeliselt viltu. Kas suudate kujutleda, et võib istuda maha ja lahendada ära mitte õige klassi ülesanded, täpsemalt neli, üks ei tulnud miskipärast välja ning sisaldas logaritme, mida me polnud veel õppinud, ja siis avastada õudusega - vale leht, vale klassi ülesanded sai ära lahendatud!
Järelejäänud tunniga ei suutnud ma kuidagi kaotatut tasa teha ja nii see jälle läks.
Järgmine aasta aga lihtsalt ei tulnud üks ülesanne nii hästi välja, kui pidanuks.
Ja siis, just lõpuklassis, kuidagi kõik õnnestus. Ei olnud seegi kerge - kohalikul rajooniolümpiaadil õnnestus parandajal minu üks lahendatud ülesanne tähelepanuta jätta - oli olnud teisel pool lehte ja jäänud "tähele panemata". Päästis vaid veendumus, et kõik ülesanded olid lahendatud õieti.
Muuseas, see tähelepanuta jäänud ülesanne oli kõige raskem ja teised neli olid lihtsad.
Vabariikliku vooru omad tundusid aga veel lihtsamad olevad.
Eks kõik olegi ju suhteline
Ning nii asusin ma ühel ilusal hommikul ühest kohaliku tähtsusega alevikust K. teele Tallinna linna poole, lõppsihiks Saraatov.
Tartus tuli aga noorel matemaatikul pähe mõte minna ajalehte ostma. Oleks noormehel olnud oidu sügavalt tähele panna märkust - peatus 15 minutit, oleksid asjad olnud OK. Aga ei! Saanud oma ajaleheostu suhteliselt kiirelt vormistatud ja jõudnud enda arust kiirelt bussile tagasi, avastan aga bussi reeturlikult lahkununa.
Bussil tulnud nimelt pähe mõte tankima minna ja kui mul oleks olnud veidigi mahti järele mõelda, oleks kõik lõppenud hästi. Aga peaaegu samal hetkel, kui buss nurga taga kadus, leidsin ennast esimese takso pardalt ja käskisin hakata taksol bussi taga ajama. Bussi see takso aga muidugi enam ei näinud, kuigi sõitsime ju enda arust õiget rada pidi, Tallinna poole. Lõpuks jõudsime linnast välja ja mida ei olnud, see oli buss. Taksoraha mul rohkemaks aktsioonifilmi tagaajamise lavastuseks enam ei olnud.
Nii jäingi õnnetult tee äärde hääletama ja pidin loo puändina lehvitama veel samale bussile järele, mille tagaajamise varem olin lavastanud.
Tarmuka noormehe meeleheitlik vehkimine teel äratas tähelepanu ja pärast korduvat ümberistumist jõudsime sellest äraneetud bussist mingi imeliku Willise pardal koguni veel kord mööda sõita. Siis aga triivis saatus mind läbi Paide ja edu haihtus.
Tallinnas Fortuna lõpuks andestas. Seni, kuni bussi bussijaamast taga ajasin, oli üks hea inimene kohast K. minu kohvri toimetanud pakihoidu, kust ma ta pärast mõningast sekeldamist kätte sain.
Kell 18:15 leidsin aga ennast õnnelikult Saraatovi poole teel.
Seal ma kõiki ülesandeid enam ära ei lahendanud. Mäletan, et mingi jama tekkis veel eesti keeles lahendamisega - ajapuudusel ma kõiki asju rahvaste suhtlemise keelde ei jõudnud panna ja nii lõpetasin ühe ülesande eesti keeles, alustanud vene keeles. Kuid see lõppes mulle hästi, sain sealt omad punktid. Geomeetrias põrusin õigustatult ja rahvusvahelisel olümpiaadil jäigi käimata.
Üleliiduliselt olümpiaadilt edasipääsemise ainsaks võimaluseks sai olla vaid veatu kõigi ülesannete lahendus.
Mäletan veel, et kaugelt käis meid oma pilguga õnnistamas akadeemik Kolmogorov.
Mul jäigi talle ütlemata, et ka mina, jah ka mina leidsin kunagi päris ise üles valemi, kuidas geomeetrilise rea liikmeid summeerida.

Loo moraaliks võiks ehk sobida tark lause tasa sõudmisest.
Seda tarka lauset oleks mulle ilmselt ka edasises elus tasunud meenutada, sest randa loksutatakse meid nii ehk nii, nii kiirelt kui tasa sõudjad.