Meditsiin ja rahavahetajad

See hooaeg annab võimaluse kõigil, kellel kõrvad ja silmad kuulmiseks ja nägemiseks alles on, paljud asjad selgemaks mõelda. Põhjus on pandeemiline PR kampaania, mis tänavu on sildistatud seagripi sildiga.

Õiged haigused käivadki meid mööda praegu veel ainult kampaaniate korras. Valed haigused käivad, nagu nad ikka käivad ja viivad meid siit, nagu nad alati on viinud.
Aga valesid asju ei ole õige väga tähele panna ja kui pannagi, siis vaid siis, kui õige aeg on. Näiteks jalutasid meedikud tühja kirstu ja loosungitega korra Toompeale ja tagasi.
Nii saime kohe nagu võluvitsa abiga sobiva juhtumi sellest, kui ebainimlikult meedikud käituvad nendega, kes haiged.
Doktorid ja spinnid on kõik lootusetult segamini.
Ennevanasti oli nii, et algul oli tõbi ja siis vaktsiin. Praegu lähevad isegi tõved kindla peale välja: algul tehakse valmis vaktsiin ja siis tuleb tõbi ja isegi siis eelneb tõvele PR pandeemia ja siis, kui siiski, jõuab tõbi ka kohale.
Mitte iga haigus ei vääri sissekannet statistikute ja epidemioloogide raamatutesse. Kui haiguseks on vähk, diabeet, artriit, või lihtsalt surm, siis ei kanta neid esialgu mitte mingisugustesse tähtraamatutesse,
Tjah, seniks, kuni aeg käes. Kui on käes diabeedi hooaeg, kui käes on vastava kampaania aeg ja letil ootamas vastav ravim, siis otse vastupidi, otsitakse need vanad koltunud kanded kõik üles!
Kui aga haigus on tänavusel hooajal tõeliselt moes, nagu see juhtus kogemata seagripiga ja ei juhtunud gripiga, siis on igal juhtumil sõna otseses mõttes kulla hind. Eriti kaaluvaks saab kellegi surm ja eriti suure kaaluga oleks see siis, kui sureks mõni ikoon, või lihtsalt mõni noor inimene, kelle ümber saaks puhuda väga ilusa looritatud loo.
Surma veel ei ole. PR kutsarid aga juba ootavad ja seni, kui ei ole, otsitakse üles lugusid mujalt maadest, kus juba on. PR sõnumile on praegu võimalik appi tuua ühe hokimängija laip.
Ma ei teadnud enne seagripihooaega mitte ühtegi haigust, kellel oleks nõnda väikse "valijate" arvu abiga õnnestunud saavutada pandeemia staatus. Seni on Eestis neid olnud 70 jagu, kellel oli õnn ja rõõm köhida välja seagripi viirust, ja ikka veel ei ole seda kõige tähtsamat asja, mida kõik nii väga, nii väga ootavad ...
Kui aga õnne ja rõõmu olla moodne ei ole - oled tavalises gripis ja saad tavalise kopsupõletiku ja täiesti tavaliselt moel lahkud meie keskelt? Siis ei ole midagi hullu lahti. Tavaline surm, tavaline ots,
millest minu teada ei ole pääsu kellelgi. Tuhanded moest läinud grippide haiged ja nendest tulenevate tüsistuste nimetud ohvrid ei oma maises epidemioloogilises ilmas enam sellist kaalu.
Veel vähem kaalu omad aga siis, kui lihtsalt kopsupõletikku kooled. See on peaaegu kaalutu surm.
Seagripiga on niisiis nii läinud, et superstaar tehti valmis enne seda, kui laulja oma noka lahtigi jõudis teha. Mis teha, aeg on selline.
Kõik haiged oleksid nagu võrdse häälega, aga mõned hääled ikka on veidi võrdsemad. Kui vaid neist häältest PR kampaaniate vankri ees oleks kasu siis, kui haige lõpuks teele läheb teise vankri peal, kaasas hoopis teine, palju tõsisem kutsar...

Need kõige võrdsemad haigused on need haigused, mis märgitakse haige lõpliku lahkumise lahtrisse, exitus letalis lahtrisse. Sest vaadake, see, mille kätte inimene sureb, seda haiguse käest teada ei saa.
Seda saab teada arsti käest ja arsti otsusest sõltub, milline haigus pääseb püünele, kellest räägitakse, kellele vastav google epideemiline analüütika annab punkte oma tegevuse eest.
Vanasti surdi vahel lihtsalt kopsupõletiku kätte ära. Tänapäeval enam nii ei ole, sest on avastatud lõputu dialektiline ahel, põhjusa ja tagajärje veniv kett. Ka liblikalöök võib vallandada surma, kui liblikas on õige.
Gripihaigused kuuluvad nende haiguste sekka, kes hooajalisteks staartegijateks said alles viimastel aastakümnetel. Surdi ka varem nende vaiksete nohikute kätte, aga siis ei olnud veel vaktsiine.
Nüüd aga on olemas vaktsiinid ja ennäe imet - gripihaiguste statistika hakkab muutuma. Kopsupõletikest ei räägi enam keegi, gripisurmade arv aga muudkui kasvab.
Ameerikas olevat see arv 40000 aastas. Tõsi, isegi selle arvuga võrreldes on muu suremus täiesti tühine fakt - need mõned miljonid, mis igasugustel asjaoludel lahkuvad...
Iga päev surmahirmu õhkkonnas kasvanud inimesega võib toimuda aga kummaline metamorfoos: ta lakkab üldse igasugust surma kartmast, nii õiget kui valet.
Mina näiteks võib-olla varsti ei karda enam üldse midagi.
Kui aga see päev ikka jõuab, siis tahaksin, et minu lahkumise põhjuste koht jääks täiesti tühjaks.
Vaadake, ei ole ilus ilma tasuta nõuda PR kampaaniates osalust. Aga on kellelgi neist marketingiinimestest mulle sinna midagi kaasa anda?
Kasvõi mõni T särk või raamat, olgu selleks kasvõi "Minu elu" ja olgugi see hoopis kellegi teise poolt kirjutatud.