Karje

Malle Pärna sõjakäik on tegelikult ilus. See on selle kaks tuhat aastat tagasi elanud vaimutervendaja käigu kordamine vähendatud kujul ja otse loomulikult leiab ta mõistmatu massi raevunult kive loopimas.
vt. ntx. delfi.

Ettekäände leiab muidugi alati ja ettekäändeks on see äraneetud korrektorilint, inkvisitsiooni tööriist, raamatute põletamise sünonüüm.
Käsikirjad ei põlevat, võib mõni veel üllam karjatada.
Jah, Mozarti käsikirjad ei põle, Mozarti muusika ei hävi.
Igasuguse koerapolka klimberdamine ei pruugi olla hävimatu ja selle adumine ei pruugi olla jõukohane ei loojale ega kuulajale.
Tegelikult märke sellest on olnud varemgi, et midagi on õhus, et osadel inimestel on ikka veel teatud refleksid säilinud.
Näiteks kui meie suurloojad Märka, Kontra ja vist veel keegi ühel kaunil hetkel kohtumisel lapslugejatega leidsid ennast üksi, sest õpetajad arvasid, lapsukesed lihtsalt eemale toimetada kaunikõlalise, pisut liiga kaunikõlalise luulesõna juurest.
Ma ei tea, mida Märka luges, vist oma surematut oopust kellestki onust Kaljust,
kes armastanud lapsi palju, liigagi palju...
Mõistmatutel pedagoogidel sai sellest korrast kohtumisest kirjameistritega igatahes küll.
Kahju ainult, et see korrektorilint ei päästa eriti. Ei saa korrektorilinti ette panna hommikustele vikeruudistele kadunud rahast ja finantskriisist, või sellele, kuidas kõik patsiendid on vaid õnnelikud sellest, et "lobisejad" arstide juurest eemale jäävad ja tõeliselt haiged - need, kellel taskus 50 EEK on alati olemas, saavad segamatult oma häda kurta.
Või juba eelmiseski kirjes mainitud Amy Winehouse lekkivate rindade teatisele, piinatud kassipoja pildile, seagripi hüsteeriale oma 1000 surnuga ja tuhandete haavatutega lahinguväljal ILUS ELU.
Tahaks karjuda, aga keegi ei kuule niikuinii, sest müra on kurdistanud kõrvad.
Ma tean tegelikult, et korrektorilint ei ole lahendus ja see ilusa elu rindejoon ei jookse alati siit.
aga nende sõnadega on võimatu mitte nõustuda:
Igal rahval peab olema oma aristokraatia. See ei tähenda mitte rikkaid inimesi, kellel on toredad majad ja kallid uhiuued autod. See tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta. Inimesi, kes ei tooda ega tarbi rentslikultuuri, kes teavad, et igal teol on tagajärg ning kes vastutavad oma sõnade, mõtete ja tegude eest.
Selle veelahkme küsimus ei ole nii triviaalne. Ühel hetkel võib leida ennast ihust ja hingest võitlemas sõnavabaduse ülla ideaali eest. Teisel hetkel aga avastada, et seesama vabadus lämmatab sinu enese püüde väljendada, et semiosfääri labastumine teeb võimatuks mõne peenema mõttearenduse, sest selleks puuduvad juba sümbolid, sest need on mutta tambitud. Kultuuri instrument on lootusetult häälest ära ja vaid mingi väga veidra, häälest ära plõnnatamisega saad anda märku, et pill on tuksi keeratud.
Inimmõttele ja kultuurile omane lõpmatu plastilisus siiski avab akna muundumisele.
See võib olla allergiline, teravalt väljendatud okserefleks teatud ümbritseva suhtes, autistlik enesessesulgumine, hamletlik hullumeelsus, paaniline klammerdamine mõne kaduva sümboli külge, olgu see siis kasvõi korrektorilint. Kunst õigupoolest ongi selline valukarje, hullumeelne püüe ümber öelda keeles, mille sümbolid ehk ei allu hävinemisele.
Võrreldes kunagiste 60-ndatega on seda veelahet kultuuri ja mittekultuuri vahel aduda isegi raskem. Tollal tundus piisavat vastuseisust rividrillile ja kasarmukommunismile.
"Korraldus muusale
labidas puusale,"kirjutas kunagi sellest irooniliselt Alliksaar. Aga ta kirjutas ka kunagi nii:
(tsiteerin üle juba kunagi tsiteeritut)
Üllaim pärand, mille võime ulatada maailmale, mille kodanikuõigustele me pretendeerisime nii palju kordi, on võitlus mõtte kvaliteedi eest.

Täiendusi juulis 2010
käisin oma blogis ja avastsin hämmastusega, et varemalt siia pandud link oli katki, Mitsuka Ushida suurepärane Mozarti "Kerge sonaadi" 2. osa ...
Praegu sain kätte selle osa ilma videota.
(jaanuar 2011 )