Ilus pakend

Ilusa elu eelduseks on pakendamine. Umbes nõnda tõdeb Evi Arujärv on suurepärases veerus "Elust formaaditud maailmas" Päevalehe veergudel.
Informatsiooni pakendamise pappkarpidele on antud nimi formaat.
Pakendid aga ei põle ega hävi. Kord kasutatud, kasutud, on nad ometi nagu viirused-bakteriofaagid karjatamas omi mikroobe, kes valvavad uute mõtteidude järele ja isegi lagunud kujul, semiosfääri prügimägedel, võtavad oma hõlma kõik mõtestatu.
Meedium on sõnum selles mõttes küll.
Elu ja mõtete ringkäigu uue elavdamise eelduseks on vanade pakendijäätmete utiliseerimine nende algkomponentideks, nende tühistamine, irdmeemide konserveerimine, et nad enam ei ärkaks ellu meie mõtteid ja ajusid ahistama.
Tsivilisatsiooni hääbumise aluseks on prügimägi, millega ei olda võimelised toime saama.
Üheks prügi tänaseks vormigeneraatoriks on saanud klikimaania.
Kliki mind! karjuvad blogid, artiklid, reklaamiposterid ja isegi soliidsed teadusajakirjad. On iseenesest mõistetav, et elus olemiseks on vaja vähemalt ühte mesilast, kes mõtteõie üles leiab ja levitab, aga on igale õiele vaja igasugust sumisejat?
Ehk jagaks oma tööpõllu ja talitletaks "igaühele oma" põhimõtte järgi, nagu juba vanad kreeklased tegid?
Tänase päeva vaikne ellujäämiseeldus on klikiviljakus. Et klikk võib ka lämmatada, et pealiskaudne kuulamine on heliteose surm, et rumala läminaga saab lämmatada mistahes sõnumi, on selle juures varju jäänud.
Nii on ka Arujärve veerud kahjuks mitte hüüdjaks hääleks kõrbes, mis oleks veel kuidagi talutav. Kahjuks kleepub teema veerule külge aga alati kutsumata kosilaste kamp, nagu ühes Kreeka eeposes....kunagine aeg, kus ehk pääses arvamust avaldama ilma mull mollitamise ja muu säärase spämmita, on praeguseks möödas.
Ka kõik meie kirjakastid, nii materiaalsed kui virtuaalsed, on nüüdseks spämmeeritud ja me ei suuda enda elu enam ettegi kujutleda ilma abipalveteta Nigeeriast, Estoouri reisikutsungiteta või uskumatute loteriivõitude teadeteta.
Aga selle lauskommenteerimise seast leiab ikka üles ühte kui teist ja sedapuhku osutus kõige sobivamaks ehk jutustus eksperimendist, mida teinud Washington Posti ajakirjanikud (vist 2007). Nad palganud maailma ühe parema viiuldaja mängima metroosse, hommikusel tipptunnil ja jälginud inimeste reaktsioone.
Otse loomulikult ei pööranud inimesed mingile viiuldajale mingit tähelepanu, v.a. mõned mündid mütsi sees. Ka mõned lapsed jäänud kuulama. See on loomulik, sest ei saa määrida pähe Bachi kui avalik naine, ei saa mängida Bachi metroos, nagu ei saa hommikuse tipptunnil teha kaassõitjale abieluettepanekut esimese pilgu põhjal.
Ometi võib kunsti idu istutamine isegi nii viljatule pinnasele panna aluse mõnele tammele. Nii võis sellest kohtingust metroos areneda mõne uue viiuldaja saatus.
Kunsti ülesanne ei ole koguda klikke. Sõnum võib oodata sajandeid, mõistmatule meelele ei ole iialgi mõtet midagi pähe määrida. Kuid kui on üks, kasvõi üks hing, kes saab aru, kellele jõuab kohal, on tekst oma ülesande täitnud.
Pudeliposti asemele pole inimkond tänaseks ikkagi suutnud midagi muud asemele leiutada tegelikult olulise edastamisel.
Kõrbe pidavat ilusaks tegema see, et kusagil peitvat ta kaevu.
Kasutatud informatsioonipakendite prügikõrbe nii ilusaks mõelda ei saa, selleks peab see mattuma liiva sisse, laguma ära algosakesteks, sama süütuteks ja ükskõikseteks, nagu liivgi. Siis tõesti võiks jälle hakata otsima kaevusid.
Prügi aga võiks ka lihtsalt koristada ja vältida kõrbestumist, harida ja kultiveerida kultuurilisi aedasid.
Kas aga selleni ikkagi jõutakse ja kas me ikkagi peame jälle läbi tegema tsivilisatsiooni hääbumise, barbaarsuse faasi ja alustama kõike kusagilt poeetilisest lihtsusest? Seda ei ole võimalik ennustada, võib aga loota.
Lootuse õlekõrs aitab hoida aga ennast elus kõige selle keskel, mis algab kusagilt kuuldud pealkirjaga Amy Winehousest, kellel rinnad olevat lekkinud, uutest pandeemia müüginumbritest, mõnest selgeltnägemisest ja arvutist, mis teeb rebooti sinult küsimata ja sust hoolimatagi.