Oodates oodatud ootamatust

Sureliku ootuse ja lootuse vahel on alati kuristik. Asjad, mis nende alla ei mahu, kukuvad alla ootamatuste orgu.
Mõni ootamatus on tegelikult päris oodatud. Mõni ei ole.
Mõni kord loodetakse, aga enam ei oodata, mõnikord oodatakse lootmata.
Lootuseta inimene on aga elus ahervare.
Ootuseta inimene saab olla vaid surnu. Elavad ootavad alati midagi, isegi kui nad ei oska selgitada, mida, keda, milleks, kuhu, kuidas...
Kui lootuse ja ootuse vaheline sild väga hapraks jääb, hakkab vastik. Meie aeg on vastik, sest oodatakse palju, loodetakse vähe ja seegi on vaid helesinine unistus kaugest kuldrannast.
Ootusi ja lootusi, nagu kõike tänapäeval, saab osta ja müüa. Tasub aga seda teha vaid massiliselt.
Millegipärast avastavad massid ennast pärast seda alati tühjade pihkudega. Sellest hoolimata läheb see trikk ikka veel läbi ja kord juba läbi müüdud kaupa müüakse ikka ja jälle. Tänavuseks müügiartikliks on hirm ja paanika, aga tegelikult on ka see väga ammu läbi müüdud kaup.
Kui aga massikaup ei lähe peale, siis hirmu üksilduse eest annab sulle ikka süstida.
Ja et mitte erineda, leiad end ikka mingi hüpermarketi riiuli ees ekslemas.
Mis oleks, kui aga masse ei olekski, oleks vaid inimesed? Mis oleks, kui olekski rahvas kunsti omand?
Mis saaks siis kunstist ja selle kuuluvusest?
Lootusega koos pesitsevad samas arhipelaagis ka usk ja armastus ning võib-olla teadmine ja jõud.
Et aga sinna jõuda, peab oskama oodata õigemaid aegu. Neid, kus olemas ongi vaid praegu.