Seagripp ja astroloogia

Astroloogiliste ennustuste järgi pidid gripi pandeemiad (või siis PR pandeemiad koos ehk veidi veidi tavalisemast gripihooajast suurema haigestumusega) puhkema siis, kui Saturn ja Uraan erilistes aspektides üksteise suhtes taevas paiknevad. Et nüüd sihuke aspekt jälle käes, pole kahtlust.
Kummaline, et seesama "tänapäeva" meditsiin ja teadus, mis sedasama astroloogiat põhjab, vähemalt gripi epidemioloogias oluliselt astroloogiast ei erine.
Homme muutub see muidugi juba eilseks meditsiiniks, erinevalt astroloogiast, mis alati on moodne ja muutumatu.
Astroloogias on kõik ära määratud sünnikuupäevaga, kus on kolm komponenti: aasta, kuu ja päev, vahepeal ka tunnid ja minutid, et mütoloogia oleks täielikum.
Neist kuul on tõenäoliselt täiesti põhjendatud osadus inimese iseloomu kujundamisel, nii tikun minagi uskuma, kuid põhjuste väljaselgitamisega pole seni hakkama saadud.
Kuid enamik muud asja tikub olema mütoloogia.
Gripi astroloogia on samasugune. Aasta mainimine tekitab tavaliselt mütoloogilist hirmu.
Mainitakse mõnda mütoloogilist aastat, kui oli suur pandeemia, nagu muidugi kurikuulus 1918 ning selle järel võdistame kõik koos ja igaüks eraldi koos epidemioloogidega õlgu ja elame edasi, järgmise korrani.
Kuude puhul aga kohtame veel suuremat fatalismi, kui astroloogias - gripp lihtsalt tuleb novembris ja läheb siit märtsis, see on aksioom. Mistahes põhjendusi sellele asjale peavoolu epidemioloogias leida ei ole. Aksioome ei peagi põhjendama, nad kehtivad ilma põhjendustetagi.
Gripi leviku osas aga usume kinnisilmi, et iga haige köhatus levitab grippi.
Osutub, et nende lihtsate aksioomidele põhjenduste otsimine on teaduslikult väga produktiivne tegevus, kuigi võib anda päris ootamatuid vastuseid.

Alljärgnevalt ma püüangi tegelda koos Edgar Hope Simpsoni ning J. Cannelliga selle probleemiga lähemalt. (1, 2).

Edasilugejatele paar märkust, et ei tekiks valesti mõistmisi.

Hariduselt ma ei ole epidemioloog, vaid füüsik, s.t. võhik selles valdkonnas ja see töö on puhtalt referatiivne, kannustatuna soovist otsida lahendusi praegusele gripihooaja probleemidele, kuna olen lapsevanem.

Mul on kahju tunnistada, et eestikeelses netis praegu sisuliselt puudub ülevaatlik käsitlus sellest, mida võiks veel teha peale vaktsineerimise.

Praegune kirjutis juhib tähelepanu D vitamiinile ja kiirustav inimene võiks siit katkestada - mingu apteeki, ostku pudel kalamaksaõli ja tarvitagu koos oma perega, täiskasvanu supilusikatäis, laps teelusikatäis või ka kaks. Muud lisandid tavaapteegist võivad sisaldada D vitamiini sedavõrd naeruväärsetes kogustes, et nende ostmine on pigem pettus, maskeerib probleemi.
Näiteks on ühe müügiloleva artikli tablett lastele sisaldas D vitamiini 2 mikrogrammi. Vaja oleks ehk kakskümmend minimaalselt, s.t. 10 tabletti päevas. Paljuvõitu. Teine, hinnaga 260 krooni, andis 10 mikrogrammi. Täiskasvanule on vaja 5 tabletti (50 mikrogrammi), lastele kaks.
Kallivõitu. Järeldus, ainuke vastuvõetav D vitamiini enam-vähem vastuvõetavas koguses sisaldav aine tüüpilises tavaapteegis on kalamaksaõli.

Lisamärkus: D vitamiinist netis küll väga palju lugeda veel ei ole, küll aga on ilmunud väga hea raamat, Rahva Raamat müüb:
"D vitamiini revolutsioon", autor Soram Khalsa (7).
Siit järeldub muuseas, et isegi kui D vitamiin ei peaks aitama sedavõrd, kui loodate, külmetushaiguste vastu (ka D vitamiini piisavas koguses manustamine ei anna 100% kaitset, aga vaktsineerimine ka kohe kindlasti ei anna!), siis ka igas muus mõttes on tegemist vajaliku ja kasuliku ainega! Kõik need rinna- ja muud vähid, osteoporoosid ja paljud muudki tõved on seotud D vitamiini defitsiidiga, mille alla kannatab tänapäeval enamik valgest rassist (ja ka veel enam need musta rassi esindajad, kes siia elama on sattunud).

Lisaks D vitamiini kaitsele tuleb kasutada ka muid rahvameditsiini vahendeid:
muidugi ingver ja küüslauk.
Ka oomega 3 tabletid oleksid ka abiks või lõhe / forellitoodete tarbimine ning eriti käte pesemine.

Mul on ka kahju, et arstid kas ei tea või ignoreerivad täielikult D vitamiini defitsiidi probleemi ja selle seost gripi ja teiste viirus-, aga ka bakteriaalsete nakkuste tõrjega (kopsupõletikud, veel ohtlikumad tapjad, kui gripiviirus ja muud tema sugulased).

Mul on hea meel, et vähemalt muudes osades arvamused osaliselt kattuvad rahvameditsiini tõekspidamistega, näiteks küüslaugu osas tunnistatakse selle aine antibakteriaalset toimet, aga ignoreeritakse täiesti teaduslikult tõestatud viirusvastast toimet.

Kuna arstid väga hoolega rõhuvad vaktsineerimiste peale, peaksid nad selgitama ka vaktsineerimistega kaasnevaid OHTUSID. (mida rahvameditsiinilised soovitused ja vitamiinide tarbimine kaasa ei too ).
Näiteks. autismi seosest tiomersaaliga, mida sisaldab Pandermix. Või Squalene (skvaleen, võin eksida eestikeelse terminoloogiaga) roll autoimmuunhaiguste tekkel.
Lisaks kõigele oleksin tänulik ülevaatele sellest, kui efektiivne on olnud senini gripivastane vaktsineerimine. Kuidas selgitada seda, et suremus grippi ei ole langenud massilistest eakate vaktsinatsioonidest hoolimata?
Loodan, et olen oma märkustega suutnud eemale peletada juhuslikud möödakäijad ning asun nüüd probleemi käsitlemisele:

Niisiis, gripp on sesoonne haigus.
On olemas gripihooajad ja gripist vabad hooajad.
See on tervel maakeral selges seoses päiksekiirguse hulgaga, mida vastav piirkond saab - suvel grippi mõõdukatel laiuskraadidel ei ole. Troopikas võib gripp levida siis, kui on vihmaperiood, aga seal tavaliselt selline regulaarsus gripiepideemiatel puudub.
Järelikult peab olemas olema mingi sesoonne faktor, seoses päikesekiirgusega, mis mõjutab meie haigestumist.
Selle faktori olemasolu postuleeris esimesena Edgar Hope Simpson (1a).
Ilmselgelt sellise faktori avastamine võimaldaks ehk grippi haigestumist oluliselt vähendada. Kahjuks Simpsoni ideed ei levinud kuigivõrd laialdaselt ning pidid ootama aega, mil mõni teine entusiastlik uurija oleks hakanud probleemiga tegelema.

Aeg selleks sai küpseks siis, kui taasavastati D vitamiini väga oluline roll haiguste, sh. nakkushaiguste tõrjel.
Tegelikult on siin tehtud tõenäoliselt vaid eeltööd, kuid needki on väga olulised.
Viirus ja bakteriaalsete nakkuste tõrjel on avastatud ühendite klass koondnimetusega
antimikroobsed peptiidid, AMP-d. Need ühendid tapavad efektiivselt kudedes mikroobe ja viiruseid.
2006 ilmunud teedrajavas artiklis (vt. 3) avastati, et inimesel reguleerib nende ainete kogust kudedes, ekspressiooni, D vitamiin (selle aktiveeritud vorm). Närilistel näiteks on vastavaks aineks lämmastikoksiid, nii et neil D vitamiini defitsiit sellist immunopuudulikkust ei tekita. Järeldusena D vitamiin on otseselt tegev meie immuunsüsteemi töös.
Vaevalt, et sellega kõik piirduks, sest selle steroidhormooni mõjude uurimine on väga aktiivselt arenev valdkond.
Gripiepidemioloogias aga märkas D vitamiini kaitsvat mõju esimesena John Cannell.
D vitamiini defitsiidi probleemiga oli ta tegelenud juba mitu aastat. Kuna tema patsientideks olid psühhiaatriliste käitumishäiretega isikud, kellest paljud olid mustanahalised, siis kannatasid nad tugeva D vitamiini defitsiidi käes. Kuna see raviasutus, kus Cannell töötas, oli kinnine, ei saanud nad ka eriti palju päikese käes viibida. Seetõttu võtsid nad Cannelli soovituste järgi igal päeval 2000 RÜ-d (50 mikrogrammi) D vitamiini lisandeid. See kindlasti parandas nende muid tervisvaevusi, kuid gripivastase mõjus sai Cannell veenduda kevadel 2005, kui nende psühhiaatriakliinikus puhkes gripiepideemia.
12% patsientidest haigestus. Kuid Cannelli osakonnas ei haigestunud keegi D vitamiinilisandi tarbimise tõttu. Kui Cannell informeeris sellest oma kolleege, palusid nad uurida, kas sama kliiniku teistes osakondades D vitamiini lisandeid tarvitanutel võis täheldada samasugust haigestumise vähenemist.
Tulemused vastasid ootustele ning selle järel avaldasid Cannell koos mitmete väljapaistvate D vitamiini uurinud arstidega 2 olulist tööd gripi epidemioloogias. (2).
Esimeses postuleeriti, et Hope Simpsoni postuleeritud sesoonseks faktoriks on D vitamiin ja gripi epidemioloogiat võiks nimetada ka D vitamiini defitsiidi epidemioloogiaks.
Teises uuriti gripi epidemioloogilisi probleeme veel lähemalt ja tehti gripi leviku mehhanismide osas mitu huvitavat hüpoteesi, mis veel vajaksid testimist.
Viimane, (2d) pakubki kõige enam huvi, kuna visandab ka uusi uurimissuundi gripi leviku tõkestamiseks ja kaitseks gripi eest.
Niisiis, gripi leviku torkavad silma järgmised probleemid:

1. Miks on gripp sesoonne ning samal ajal tavaliselt kogu planeeti hõlmav.
Kus paikneb viirus epideemiate vahel.

2. Miks epideemiad on nõnda plahvatuslikud?

3. Miks epideemiad nõnda äkki lõpevad?
4. Mis selgitaks epideemiate ajastuste ühtelangemist erinevatel maadel, mis paiknevad samadel laiuskraadidel? See mall kehtis ka siis, kui inimeste liikumine oli tunduvalt väiksema ulatusega, näiteks 17-18 sajandil (Hope-Simpsoni uuringutes välja selgitatud).
Miks gripiepideemiad levivad nii kiiresti?
5. Miks ei õnnestu hästi määrata seriaalset intervalli, ajavahemikku kahe järjestikuse nakataja grippide alguste vahel. St. kui ütleme A nakatas B ja see C ja nii edasi, siis keskmist intervalli A-B, B-C, C-D etc... vahel.
6. Miks on nii madal sekundaarne nakatumise kordaja (s.t. kui A on haige, siis suudab ta nakatada umbes 20% ümbritsevatest maksimaalselt). See on mõne teise viirushaigusega, ntx rhinoviirus, võrreldes väike. Samas gripi levik on ju väga plahvatuslik.
Nendele küsimustele ei ole lihtne vastuseid leida. Märkisin, et sessoonsuse jaoks sobib hästi lahendiks D vitamiini defitsiidi probleem: niipea, kui napib päikesekiirgust, algab D vitamiini defitsiidi aeg ja siis on viirustel pidu.
Kuid kuidas gripp levib vahepeal? Nende ja probleemide 2-6 paremaks lahendamiseks tõi Hope Simpson sisse hüpoteesi heades ja halbadest nakatajatest. See tundub lahendavat rea probleeme ja on kinnitust leidnud ka vähemalt loomeksperimentides: gripi levikut uuritakse võrreldavalt inimestega veel merisigadel, vahel ka rottidel, ning tuhkrutel. Iseloomulik merisigadele on see, et nad ei nakatu, aga levitavad viirust hästi, sama teevad ka rotid. Tuhkrutel on pilt meiega sarnasem. Aga merisigade puhul on teadmata põhjustel osa loomi häid nakatajad ja teine osa ei nakata oma puurikaaslasi üldse.
Koos hüpoteesiga D vitamiini defitsiidi läbi tekkivast immuunpuudulikkusest annab see võimaluse veidi selgitada gripi leviku saladusi.
Niisiis, epideemilise vormi võtab gripp aegadel, kui inimestel on immuunsuspuudulikkus seoses D vitamiini defitsiidiga.
Kui D vitamiiniga on kõik korras, gripp suurt ei levi, v.a. kitsas ring isikuid, nn. head nakatajad, kellel parasiteeriv viirusetüvi vaid ootab paremate aegade saabumist.
Kuid nüüd saabub pime aeg ja inimeste immuunsüsteem nõrgeneb, õnnestub viirustel hästi levida ka seni tervetena püsinud inimestele. Sellest hoolimata ei saa kõik neist headeks nakkuse levitajateks, vaid teatud osa neist.
Kui nüüd aga saabub jälle päikselisem aeg, tekib inimeste organismi rohkem D vitamiini, nende immuunsüsteem tugevneb ja hoolimata heade levitajate olemasolust populatsioonis neil ei õnnestu enam nakatada kaasinimesi.
Sellisel viisil võiksime püstitada ka põhjuse tagajärje küsimuse - mis ikkagi on gripi põhjuseks? Viirus- või immuunsusdefitsiit

Isiklikult ma arvan, et küllap pendel kõigub veel nii mitmegi toimeaine vahel ja leitakse ka teisi immuunsüsteemi aktiveerivaid aineid, kasvõi seesama küüslaugu koostises olev allitsiin, ...et see ei ole ainult D vitamiini teene, hoida meie valvureid ärksaina. Kuid tõenäoliselt on tõesti tegemist ühe olulisema tegijaga selles reas - tõendab seda ju kaudselt meie valge nahavärvgi. Põhjamaade kliimas ellujäämiseks pidi inimestel olema süsteem, mis tagas D vitamiini tekke palju lühema Päikese käes viibitud aja jooksul, kui Aafrikas. Musta nahavärviga inimestel ongi meie kliimas elamine ilma toidulisanditeta päris keeruline. Samas Aafrika pärandiks sellist sõltuvust sellest päiksevitamiinist tuleb pidada, Aafrikas elades see ju toimis. Samas uruloomadel sellist asja ei esine, nende immuunsussüsteemi aktivaatoriks on lämmastikoksiid.
See lühiülevaade Cannelli j.t. uurimustest ei ole kindlasti väga korrektne ning ajapuudusel on see ka pealiskaudne. Soovitan kõigil spetsialistidel otsida üles algallikad. Kuid teooria ise on äärmiselt huvitav ja võib-olla aitab meil selle planeeti laastavate pandeemiatega ükskord tõepoolest toime saada, erinevalt PR kampaaniatest, mis suudavad vaid külvata paanikat ja hästi müüa vaktsiine, mille tõhusus aga on küsitav.
Bibliograafia:

1. Hope Simpson
a) "The Transmission of Epidemic Influenza" New York, Plenum Press 1992.
b) http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/7462597 sisaldab abstracti,
artikli algus on kättesaadav
http://www.jstor.org/pss/3862236
Kellel on mahti ja kes omab koopiat / viidet originaalidele, teatage palun.

2. Cannelli artiklid:

a)
http://www.medicalnewstoday.com/articles/51913.php

b)

http://journals.cambridge.org/action/displayAbstract?fromPage=online&aid=529704

Artikli täistekst: http://journals.cambridge.org/download.php?file=%2FHYG%2FHYG134_06%2FS0950268806007175a.pdf&code=901eb77d87ed35b3589a28152cc6112a

c) 2008 täiendatud tekst, mis tegeleb enam epidemioloogiaga
http://www.virologyj.com/content/5/1/29

d) Spetsiaalne netisait, pühendatud vitamiin D -le
http://www.vitamindcouncil.org/

e) Vastav Wikipedia artikkel:
http://en.wikipedia.org/wiki/Vitamin_D_and_influenza

3. Antimikroobsete peptiidide (AMP) ja D3 seostest inimestel
abstract

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/16497887

Täistekst:
http://jasn.asnjournals.org/cgi/content/full/17/11/2949


4. Üks pigmentatsiooni ja selektiivset valikut käsitlev uuring:

http://mbe.oxfordjournals.org/cgi/reprint/msl203v1.pdf

Lisalugemist:

5. Uudised Eesti arstidelt, mis näitab, et muus osas on D vitamiini defitsiidi probleemi teadvustatud:
https://www.arst.ee/et/Uudised-ja-artiklid/34131/d-vitamiini-talv-kimbutab-eestlasi

See aga, mida peetakse normiks, on tegelikult D vitamiini normaalse näitaja alampiir.
ja isegi selline norm esineb vaid 3 -l inimesel sajast.

6. dr. Vieth Kanadast tekst saadav eesti keeles:

http://www.tervistavstuudio.ee/D-vitamiin.doc

7. D vitamiini revolutsioonist eestikeelne raamat
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170977