Metalne algus

Tiigri aasta algas metalsete nootidega. Meie vapper Eesti ja koos meiega meie suured liitlased otsustasid oma uue sõjaaktsiooni käivitada just olümpia alguseks - nii nagu Gruusiagi (ja seejärel Venemaagi) Pekingi olümpia kiituseks tegi.

Gripirubriigi kohale on tekkinud olümpiarubriik ja kohe selle all on sõjarubriik.

Olümpiarubriik sobib nendega tänapäeval ideaalselt kokku, sest tegelikult kõik ongi show, sõda, surm ja haigused eriti.

Olümpiatule süütamise ilu varjestas veel ühe kelgugladiaatori traagiline hukk.

Aga kelgutaja oli otse loomulikult "oma surmas ise süüdi". Tegi vea ja paiskus kurvist välja 150 km. tunnikiirusel. Ja otse loomulikult oli sinna paigaldatud metallpostid ja üks post osutus saatuslikuks.

Mitte kellelgi selle suure show käitlejatelt ei ole tulnud pähe, kas sellise raja peal ikka saab kelguvõistlust edasi pidada.

Tänapäeva gladiaatorite käest ei küsita ka enam midagi. Ka sõjardluse otsepildi võiks otse olümpiaülekannetega kokku linkida, et eriväelaste parimad esitused tugitoolisportlasteni jõuaksid.

Olümpia ajal sõdimisega kasutakse ära asjaolu, et suure show ajal ei ole ühelgi rahuaktivistil aega ennast kergitada ja tänavale marssima minna. Parem elame kaasa hokilahingutele, siis neelame vaikides alla ka päris lahingud ja vaatame hingevärinaga kurvist vahel välja paiskuvaid, vahel aga edukaid kelgugladiaatoreid.

Kui nad aga vigu teevad, siis oma asi, ise valisid sellise ala. Muuseas, nende päris lahingute pärast Afganistanis jättis suur hulk praegu seal madistavaid maid 1980 MOSKVA olümpiale tulemata. See tundub tänapäeva aegu ja kombeid arvestades lausa veidra pepslusena.

Selle kõige metalse uue, tegelikult liigagi äranähtud vana aasta alguse juures mõned ostlesid siin ja seal, et sõbrannale / sõbralele kinkida mingi TÄHTIS ASI.

Mulle sattus näppu 40 CD komplekt Mozartiga.

Minu Tiigri aasta hakkab kulgema Mozarti saatel.

Kui aga suudan, siis ehk õnnestub mul selles blogis lahti kirjutada mõni teema populaarteadusest.

Õnneks peale lubaduste jagajate on olemas ka tegutsejaid.
Üks sellistest on Epp Petrone, kes andis hiljuti välja suurepärase raamatu

- "Mina olen ookean"

Selle on kirjutanud keskkonnateadlane ja kirjanik ja ema Sandra Steingraber ning peale emakssaamise tavamurede on seal väga paljud tänapäeva keskkonnamured lahti kirjutatud.

Lugejaid see teos ei alahinda ning Steingraberi esitusse kuuluvad nii linnulaul, lapseootuse lugu kui ka kõik see teadus, mis puudutab lapse arengut emaüsas. Aga nii selgub, et see puudutab peaaegu kõike. Kõik see, mida inimene teeb, jõuab temani tagasi. Kui mitte temani, siis tema järeltulijateni või lapselasteni kindlasti.

Ning veel üks väga kurb uudis:

Tõeliselt Suur Tiiger on lahkunud.

Inimene, kelleta ma tõenäoliselt ei teaks suurt midagi budismist ja oma meeleplekkidest - Linnart Mäll, Suur Õpetaja ja Õpetlane.

Sügav kummardus ja tänu tehtu eest! Aitäh, seda vagu oli ja on Eestisse väga, väga vaja!

Jääb vaid loota, et Õpetaja tungal võetakse üles ja jätkatakse seda meele ja vaimuplekkide eemaldamise tööd. See Eestis ei saa vist küll iialgi otsa. Õigupoolest on see asi alles väga algusejärgus ja mitu head põlvkonda kulub veel vahele ära, kuniks meie mustade lagedega toas kasvanud must meel tõeliselt valgustatuks muutub.